RSS

100 aastat tagasi

kui me hommikul kell pool kümme voodis ringutame käib elutoas juba matemaatikatund ja juuksuripoiss peseb ja lõikab oma töötoas ühel vanema prantsuse proual juukseid. kass on öösel diivani peale oksendanud, aga seda juhtub. vaevalt saab üks meist nina oma toast välja pista, kui võõrustaja meid oma haardesse tõmbab. mina olen juba õppinud silmad maas otse vastasolevasse vannituppa kihutama, aga õnneks on Giovanni, just tema võtab nende päevade jooksul märkimisväärse löögi endale ja talub seda õnneks oluliselt valutumalt. meie tuneeslane ei väsi endast ja oma tegemistest rääkimast ja ausalt öeldes, siis see, millega ta tegeleb, ausalt, kui ma ei kuuleks ega näeks, siis ma lihtsalt ei usuks. täiesti us-ku-ma-tu mees, absoluutselt väsimatu, seinast seina. ma ei tea, kas see võib olla selle mandri eripära, aga mulle meenub, et kui ma kunagi Egiptuses käisin, siis seal tundisn midagi sarnast, ükspuha, mida sa ka ei teeks või kuidas käituks, lahti sa neist ei saa. ilmselt on see miski sünniga kaasa antud geen ellu jäämiseks.
meie võõrustaja on nimelt otsustanud saada maailma kuulsamaks matemaatika õpetajaks internetis, aga ta teab, et enne tuleb teha musta tööd ja olla pildil, pildil ning veel kord pildil. ta on loonud oma kurja karu Guizmorve brändi

ja korraldab ma isegi ei tea, mitu korda nädalas, õhtuti tik-tokis miskeid lotopiletite lahtikraapimise showsi´d. väidetavalt on ta ostnud see aasta pileteid 10 000 eur eest ja teeninud tagasi 30 000 eur, mis aga ei tähenda, et see alati nii hästi peaks minema, nagu ta väidab. ühesõnaga, kui keegi tuleks mu juurde jutuga, et hakkab tegelema sellis(t)e asja(de)ga, siis ma oma peas naeraks ta välja juba eos, sest ma nagu reaalselt ei saa aru, kuidas on üldse võimalik, et keegi ever-never võiks selliste asjadega kaasa tulla ning mõni teine selle pealt veel müstilisi summasid kokku ajada.

mina vangutan pead ja ahmin õhku, aga temal samal ajal on mitu muljetavaldvat korterit Lõuna-Prantsusmaal, bemari motikas ja ning sisustus, kus iga väiksemgi kodumasin maksab mitusada euri. rääkimata kõigest muust.

viimasel hommikul uksest välja astudes räägib ta meile veel endast viimase minutini, mul on tunne, et me ei pääsegi sealt kunagi minema. lõpuks ust enda järel kinni tõmmates tunnen, et olen lihtsalt surmani väsinud, läbimärg ning tunnen tohutut kergendust. samas ma ei mõista, kuidas on võimalik, et keegi tahab sulle tegelikult ainult head, siis sinu ainuke mõte selle juures on see, et palun jäta mind jumala eest rahule.

juuksuripoissi seevastu kuulsin vaikselt rääkimas vaid oma klientidega, elutoas olles ütles ta nende päevade jooksul vaid mõne lause. ta ainult vaatas sulle pikalt otsa ja sa nägid, kuidas ta midagi mõtleb ning arvab, aga mida, see sinna salapärase, ujeda ning tagasihoidliku olemise sisse saladuseks jäigi. kena ja meeldiv prantsuse noormees oli.

sõime tänava ääres hommikused croissant´d, võtsime omad espersso topsid ning umbkaudu tund aega hiljem jõudsime Annecy´sse, kus oleksime sattunud justnagu ultramoodsast ja kaasaegsest elamisest ning linnast 19 sajandi lõppu. ma ei ole käinud ei Veneetsias ega ka Amserdamis, aga see oleks nagu nende kahe linna kombo. vanalinn on ikka kohe väga vana, madal ja imekaunis. rohelist ja loodust on siin palju ja see on väga lopsakas. meie seekordne kodu asub otse vanalinna südames, usun, et too maja on ka enam kui sada aastat vana, ma koguni usun, et need puust trepid ja trepiastmed, mida mööda me oma pisikesse korterisse välja keerutame, pärinevad veel sellest ajast.

sisehoov, kuhu poole meie rõduaken avaneb on väga ehe ja sama palju vana ning koridori seinal olevat elektrisüsteemi vaadates tekib tahtmine igaks juhuks õhtupalvet lugeda. vastas aknal käib aeg-ajalt suitsu tõmbamas valgete juustega vanaproua, kes on umbes sama ükskõikse olemise ja näoga, nagu need eelmise elamise viis kassi, aga ma usun, et see on ainult näiline. ilmselt on ta palju uudishimulikum, kui välja paista laseb.

kui me üldse millegi koju oleksime pidanud jätma, siis on see Päskin, kes meie puhkusele ikka märkimisväärseid raame ning piiranguid on seadnud. tema söömine on lihtsalt otsatu peavalu ja nagu lapsele kohane, siis mäed ja atmosfäär ja kõik muu on talle lihtsalt mäed ja atmosfäär ja ei midagi enamat. eks me ole Giovanniga seetõttu ikka ka mõned tulised ja emotsionalsed tülidki selle nädala jooksul maha pidanud, aga õnneks lõppevad need sama äkki ja kiiresti, nagu nad leegina üles plahvatavad.

kuna eile, veidi peale meie siia jõudmist, hakkas kallama vihma, käisime toidupoes ning tegin koduse õhtusöögi. esimest korda selle nädala jooksul sõi Pääsu isukalt terve kausitäie ning küsis juurdegi. ohkan siinkohal kergendatult veel kord.

täna paksu vihma tõttu ilmselt palju välja ei saa, millest on äärmiselt kahju, kuna see linn oleks nagu lastega reismiseks mõeldud. homsest lubab küll juba paremat ilma, aga siis peame juba siit nukulinnast kahjuks lahkuma.

mõned kiired klõpsud ka, aga veel kord, pildile ei püüa sellest üldmuljest ikkagi suurt midagi.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 4, 2021 toll Uncategorized

 

vikerkaarevärviline Grenoble

Siin on roosa vetsupaber, lähevad Pääsul silmad suureks, kui me vetsu lähme.

mhmh, siin on kõiks üks suur roosa, see tähendab lilla.
meie seekordne majutaja onTuneesiast pärist matemaatika õpetaja, kes õpetab ülikoolis kõrgemat matti. ma pole täpselt aru saanud, mitu tuba siin täpselt ongi, ilmselt palju, aga igal juhul elab siin hulgaliselt mehi. ühes toas tema boyfriend, kes on vististi juuksur, arvestades seda, mida ma ta ukse vahelt vilksamisi märganud olen, kuigi ühtegi klienti ma pole tõsi siiani veel täheldanud. ning teises toas elvad veel paar meest. siis on kindlasti üks omaniku magamistuba. ja siis meie, need ainsad heterolased.

korter on äraütlemata suur ja ruumikas, kõrgete lagedega, varustatud kõige kaasaegsema tehnikaga. omanik sõidab ringi über uhke bemari mootorrattaga ja meie kodus käivad pidevalt kõikvõimalikud poisid ja tüdrukud, kes ümber suure köögilaua matemaatikat õpivad. selleks puhuks on toa ühele seinale üles pandud koguni suur koolitahvel.

meie võõrustaja teeks kõik ja rohkemgi veel, et me end siin mugavalt ja hästi tunneks. samas on ta täielik duracell, ainult kõrvad ongi puudu, ta räägib lihtsalt lakkamatault ja kui ma ütlen lakkamatult, siis ma mõtlengi, et lakkamatult. kui ta su kätte saab, siis ta sajab sulle peale sellise kohinaga, et sa aina taganed ja taganed ja taganed, kuni lõpuks tuleb sein ette ja päris hirmus hakkab. Pääsu, minu lapse ja tõelise eestlasena, suurde tuppa enam palju ei kipugi ja kui ta sińna siiski kasse paitama teinekord pisut kauemaks jjuhtub ääma, siis tormab seal üsna varsti meie tuppa pakku ja paneb kaks patja kõrvadele.

no ma ise tunnen täpselt sama, kuigi me võõrustaja tahab tõesti ainult ja ainult head. kogu hingest.

köögilaual ja meie toa diivanilaual on suurte klaaspurkidega värvilisi komme, elutoa laual suures klaasvaasis liiliad, klaver, millel aeg-ajalt ka mängitakse, keset matemaatika tundi näiteks, jumal teab, milleks see vajalik on, hulgaliselt kuldses raamis ja ilmselt ka päris väärtuslikke maale, elutoa laes projektor, mis ruumist sellest vajadusel kodukino teeb, lõhnaküünlaid laudadel, riiulitel, vannitoas, kõikvõimalikke shampoone, geele ja muud vahtu, üks parema lõhnaga kui teine, vestus roosa paber ja kraanikausi kohal kuldses raamis väike maal, mis võiks olla nt Whistleri ema pisut värvilisema seelikuga ja ümberpööratult ning siis muidugin hulgaliselt väikseid detaile, detaile ja veel kord detaile. ütleme nii, et tava orientatsiooniga kodanikule ka päris pilkupüüdvaid.

mööda elutuba kõnnib vahelduva eduga ringi viis kassi, kellele on vähemalt sama suured õigused, kui kõigil siinsetel elanikel. nende nimed kirjutati meile isegi tahvlile üles, nagu matemaatika õpetajale kohane, aga ausalt öeldes olid need nii keerulised, et ainult kaks lihtsamat on mul neist meeles, üks Luna ja teine Pearl. kõige suurema nime ma ei mäleta, aga Pääsu kutusub teda kuningaks. umbes sellisena ta end üleval ka tõesti peab.

korterist välja, siis Grenoble, kui linn, on ääretult elus, inimesi on tänavatel palju nii päeval kui öösel. päeval on palav, aga hommikud on karged ja õhtul ei ütleks ära isegi kergest sulejopest, kui see vaid kaasas oleks.

ja minu arvates räägivad nad hetkel kõrval toas mu Giovannit ära:)

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 1, 2021 toll Uncategorized

 

lihtsalt istun ja kuulan, liigutada ka ei tihka

olen tunnikeseks üksinda kodus. püüan pingsalt meelde tuletada, millal see viimati juhtus, aga parimagi tahtmise juures ei suuda meenutada. tubades on värske õhk, sest aknad on lahti ja ümberringi on too üksinda kodus olemise vaikus. ma isegi ei tea, millest see täpselt koosneb, aga igal juhul on see täitsa eriline tunne.

selle pideva elu ja müra keskel ei saa nagu arugi, aga nüüd ja praegu jõuab jube hästi kohale, kui paganama väsinud ma tegelikult sellest orav rattast olen.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 26, 2021 toll Uncategorized

 

asjad, millest ei püüagi (enam) aru saada

ja siis on päevi, kus ta on nii hämmastavalt õrn ja hea ja kohal, et kõik mu kaardid on hoobilt segi löödud.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 25, 2021 toll Uncategorized

 

ketsid sai nüüd igal juhul jalga tõmmatud

käisime toitumisnõustaja juures. üldiselt sain sealt arvestatavalt kasulikku infi ja mõtlemisainet. Hermione istus seal küll täpselt sellise näoga, nagu 12-aastased seda istuvad, umbes nii, et ma kohe suren igavusse, aga vähemalt nõustajale tunnistas, et see polnud siiski ema, kes ta sinna jõuga kohale oleks vedanud.

ühesõnaga, alustuseks ostame siis koju väiksema blenderi paari kaasavõetava joogipudeliga (kõrvarõngaste asemel?), see teema paistis Hermionet väga kõnetavat. mina vanema generatsiooni esindajana pole neist smuutidest kunagi teab mis pidada osanud. aga noh, kes teab, võib-olla proovin siis vähemalt solidaarsusest asja ka omalt poolt ära. ja koguni Ruudi, kes meie äraolekul Pääsuga kodus olles talle toa nurka onni oli püsti pannud, teatas mulle, et kui ma selle maššina koju muretsen, siis temagi teeks endale hea meelga hommikuti oma võlujooki ning võtaks tolle teise topsi siis enda kasutusse.

seda, kuidas me keedumuna ja hapendatud toodete tarbimiseni Hermionega välja jõuame ma veel, tõsi, täpselt ette ei kujuta, aga step-by-step, teeme alustuseks selle esimesegi sammu.
igal juhul, mina olen indu täis ning positiivselt meelestatud. Hermione samuti, sest tema sai kinnitust, et 0-veregrupi esindajana ta ei peagi putrusid sööma:)

juhuks, kui see viimane nüüd kulme kergitama pani, et millest me seal õigupoolest ikka rääkisime, siis relax, viisakalt väljendudes suhtun omalt poolt kõikvõimalikesse gruppidesse ja tähemärkidesse teatava reservatsiooniga, aga kuna suures plaanis oli tolle kohtumise fookus õiges kohas ja suunas, siis mõõdukas koguses võib ju ka toda voodoo värki arvestada ja kavassse sisse peita.

kokkuvõttes on mul praegu meie kõigi üle ikkagi hea meel.

 
16 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 23, 2021 toll Uncategorized

 

inimene plaanib, jumal naerab…

mu elu esimene reis Prantsusmaale sai tõuke just Eia Uus´i lavendlilõhnalisest minu sarja Prantsusmaa raamatust ja Jumala eest, ma ei kahetse. mõtlesin, et selleks reisiks oleks kuidagi aus ja ilus osta kaasa tema veel trükisoe üllitis. vaevalt küll, et ma Buenos Airesesse kunagi satun, aga ainuüksi lugupidamisest või nii.

vanakooli inimesena trükkisin eile ka meie teekonnale broneeritud majutused paberile välja. ostsin kaasa hommikul lauale jätmiseks väikest Kalevi maiust. kindla peale lugemiseks endale veel ka ühe Woolf`i rohelise vihku. Päskini ID-kaart ootab ka juba kodus riiuli peal. ja Giovanni tõi talle oma viimase reisi pealt tema väikese reisikohvri.
nüüd veel mõtlen, et kas raatsin siis juba ka Vaikse ookeani kotti juurde osta.

palju elevust ja ootusärevust.
ehk mul on hirm. sest liiga palju. ettevalmistusi. plaane. ja panuseid.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; september 22, 2021 toll Uncategorized

 

räägime eluõitest ja trambime põlvini argipäevas

Hermione sai eile kaksteist. täna lubasin teda sel puhul täitsa legaalselt mürgitada. ehk aitasin koguni kaasa. vat selline võõrasema.

kunagist sai suure suuga lubatud, et võtan end kokku ja teen temast eraldi posituse, aga no enne läheb Jumala päike looja, kui mina sellega ühele poole saan.

kui küsite, mis ma talle sünnaks kinkisin, siis ausalt öeldes, plaan oli üks, aga siis sõitis elu jälle sajaga sisse ja… lõi kõik uppi. nimelt on Hermione mu ellu toonud nüüd ka uue teema, millega ma seni lähedalt ja ühegi teise lape puhul pole kokku puutunud, ja see on koolikiusamine. põhimõttelielt on ta oma kasvuga juba sünnist saati märkimisväärselt teistest erinenud. seega olen tegelikult pool elu teatud mõttes ses osas mängu jälginud ja kätt pulsil hoidnud, sest laped on teadagi jube julmad ja õelad. aga nüüd on ta ilmsel jõudnud vanusesse, kus enam ei piisa üksnes mu lõputust rääkimisest ja kinnitusest, et ühel päeval on kõik teisiti ning pealegi, selg sirgu, pea püsti ning ole see, kes sa oled, uhkusega, enamuse teiste arvamus polegi oluline, seega otsutasin tegutseda veidi maisemalt ning konkreetsemalt ja otsisin talle toitumisnõustaja, panin kinni näopuhastuse ning uuesti ka psühholoogi aja. loodetavasti saate aru, et ma ise usun kaljukindlalt, et need on mured, mis 10 aasta pärast suure tõenäosusega polegi enam kuigi aktuaalsed. aga mida ma tõeliselt kardan on see, et selles õrnas eas pannakse teiste poolt põnts tema haprale ja haavatavale enesehinnangule, mille paikaloksutamine on hiljem juba märkimisväärselt pikem ja keerulisem protsess. täpselt seda ma talle ka ütlesin, et kui need on vähemalt kohad, kus sul/meil on võimalus ise endi poolt panustades palju ära teha ja kaasa aidata, siis tuld ja teeme ära!

seega, kui alguses sai mõeldud, et ta võib sünna puhul teha kõrva teise augu, siis hetkel on see plaan pausil, ilmselt ehk siiski kuu-paar edasi lükkunud….sest kõik korraga ei vea kahjuks lihtsalt eelarveliselt välja.

ja kuigi vahel on mul endalgi olnud temaga keerulisemaid perioode, kus ma tunnen, et raiud ühe pea maha, kui kohe kasvab kaks asemele, siis on õnneks ka arvestatavalt lahendusi ja leevendust leidunud probleeme ja teemasid varasemast, mis annavad mulle alust täie veendumusega uskuda, et vaatamata kõigele, me pusime ja hajutame ja maandame riske, step by step, aga küll kõik tuleb. see tuleb, aga tema puhul nõuab kõik lihtsalt kordi enam aega ja vahel lausa lõputuna tunduvat kannatust.

Ruudi jällegi suutis mind eile õhtul täiesti ootamatult positiivses võtmes üllatada, mis mu kohe ikka totaalselt pahviks lõi. nimelt otsustasin, et enne reisi nüüd Päskinit ikkagi enam aeda vahepeal ei vii, kuna peale pooltteist nädalat temaga kodus sussutamist, kui ma ta siis sejärel nö pisut järeltatisena aeda viisin, lootuses, et läheb paremaks, siis vastupidiselt muu ootusele läks olukord paari päevaga tegelikult hoopis päris käest ära ja ma tundsin, et minu närvid enam sellele lõputule närvipingele vastu ei pea. see enda kurnatus ja pidev pinges olemine, kas ta nüüd püsib enam-vähem vormis või mitte, see lihtsalt enam ei väärinud küünlaid. pigem siis juba hoidjaga kokku leppel kokku see 70 raha ja nüüd siis on esmaspäevast kolmapäevani Päskiniga kodus tema ning neljapäev-reede on õnneks minu kodukontoripäevad, sellega sai see nädal lahendatud. aga katmata oli veel tuleva nädala esmaspäev, mille peale Ruudi eile õhtul töölt tulles teatas, mõistate, täiesti omaalgatuslikult, et kui mul on vaja, siis ta ilmselt saab vajadusel tööl päevi vahetada, et endal see esmaspäev vabaks teha, et Päskiniga koju jääda.

ma ei hakka mitte salgamagi, et palju ei puudunud, et mul oleks meeleliigutusest pisar silma tulnud. ma tõesti poleks tema poolt sellist pakkumist mitte eales osanud oodata. ainuüksi too vabatahtlik abivalmidus soojendas mu südant sedavõrd, et ma tean, et küll selle esmaspäevaga ka korda saab.

 
4 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 21, 2021 toll Uncategorized

 

kohutav

need vähesed korrad, kus ma olen inimes(t)ega täiesti teadlikult manipuleerinud, st öelnud neile oma huvidest lähtuvalt täpselt seda, mida ma tean, et nad kuulda tahavad ja mis neile meeldib, siis need töötavad. nii kohutav on selle juures endal ära seedida see iseenese kohutav teadlikkus ja olemus, aga veel kohutavam on see, et need ikkagi töötavad.

 
5 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 20, 2021 toll Uncategorized

 

täna olin endalegi ootamatult ühiskondlikult kasulikus tujus

terve pool elu olen kobanud pimeduses ning rabistanud poes nende suurte ja väikeste kilekottide kallal, nühkinud neid sõrmenukkide vahel meeleheitlikult, nagu ennevanasti üle vanni ääre pesu pesti.
ma ei tea, kui palju närvirakke ma kärsitu inimloomana sellele täpselt kaotanud olen, aga igal juhul liiga palju.

kuniks ma sain teada (või siis tabasin ära) nipi.

täna seisin juur- ja puuviljaosakonnas kartulisalve ääres kõrvuti naisterahvaga, kes mulle väga tuttav-lootusetu näoga kilekoti kallal nokitses. tegin tšah-tsah oma võlutriki ja lahti minu oma oligi. ta vaatas, tegi paar sama enesekindlat liigutust, aga ma nägin, et tal seekord lihtsalt vedas. tegelikult polnud ta nipile pihta saanud.

ma ise poleks muidugi enda teadmisi talle peale suruma hakanud, aga kuna ta enne meie lahkuminekut naeratas ja tänas mind (väikevestluse võlu!), siis küsisin ta käest, kas te teate, kuidas see käib? tahate ma näitan?

ma ei mäleta, kuidas see vene paradigma täpselt kõlaski, aga mõte oli igal juhul selline, et kui sa midagi väga hästi oskad, siis pole see mitte su vabadus, vaid kohustus seda maailmaga jagada.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 16, 2021 toll Uncategorized

 

kui te küsite, milleks mulle Facebook, siis palun väga, kuidas muidu ma selle ära oleks märganud

Illusoorses laulukavas kohtuvad diivad Zarah Leander ja Marlene Dietrich. Mõlemad naised nautisid suurt kuulsust eelkõige saksa kultuuriruumis. Saatuse tahtel lahutasid nad Teise maailmasõja ajal vastaspoolte sõdurite ja kodanike meeli. Millest oleksid Zarah ja Marlene omavahel rääkinud kui nad oleksid kohtunud? Kõigis rollides on Erkki Otsman, klaveril Benno Margus. 

Kui ma FB-s Liisi ürituse jagamist nägin, siis see foto paelus mu pilku kohe esimesest hetkest, seega ma ei mõelnud kaua, kui pilet oligi juba olemas. ma polnud isegi kindel, kes mu last hoiab, ehk kas Giovanni jõuab selleks hetkeks tagasi, aga elu on mulle õpetanud, et kui tahad elus minna alati kindla peale, siis sul jääbki paljuski elamata.

teisipäeva hommikul panin selga oma uue punase rinnahoidja ja tumesinise pükstüki, varustasin end pabertaskurätikutega, pistsin igaks juhuks kotti imemiskommid, ninasurtsu ja veepudeli ning sukeldusin õhtul pea ees tundmatusse. olgu, mitte muidugi päris pimesi, Dietrich`i nime teab ilmselt igaüks ja Otsman pole vähemalt mulle ka päris tundmatu inimene, nipet-näpet ma ta elust ja tegemistest ning olemusest varasemalt ikka teadsin. ta oli muide veel isegi bioloogia õpetaja, kui Troonipärija Reaalis käis. aga, tõsi, tema esinemisi ma siiani nägema pole juhtunud.

Kabaree-kontserdikavas oli 20 laulu/muusikapala. 10 Zarah´lt ja 10 Marlene´lt. kokku paar tundi, koos vaheajaga. Estonia kammersaalis. kus ma ka muide varem polnud käinud.
kui üldse, siis õige pisut porisekski ainult selle koha osas, mitte, et ruumile endale midagi ette heita oleks, aga ma oleks vististi sellist ettastet vaadates eelistanud viibida pisut suitsusemas ja ennastunustavamas amosfääris. või oleks pidanud hoopis teise pitsi konjakit juurde võtma. sest konjak sobis sinna.
aga seda kõrvale jättes, siis väga ilus muusika, aja(s)tu, klaver, mu suur lemmik ning muidugi väga julge etteaste ja kostüümid ja paeluv esitus. kui seda vaatasin, siis sain taas kord kinnitust, et kui teed mida armastad ja armastad seda, mida teed, siis päriselt ebaõnnestuda polegi võimalik.

rääkides publikust, siis saalis oli kiiresti üle lugedes umbkaudu 65 inimest, kellest nii 20 olid mehed. lõviosa publikust oli vanuses 50-60 aastat. ausalt öeldes, siis olin siiralt üllatunud just nii märkimisväärsest meeste arvust ja vanusest. minu isa näiteks, kes on elanud iseenesest väga värvikat ja patust elu, läheb arvestatavalt keema ainuüksi selle peale, kui mehed lillelisi shorts´e kannavad.

võib-olla see kõige-kõige-kõige esimene hetk oli ehk pisuke võõristav, aga juba viimases veerandikus, kus diiva(d) oma kostüümid ja soengu valge ülikonna vastu vahetas tekitas see lausa viha, sest ta meeldis mulle naisena märksa enam, kui mehena.

Ja kas armastus on muide patt?, küsis Zarah publikult vahepeal.
Mina igal juhul olen enne patune, kui ilma armastuseta, vastas ta lõpuks ise, uue laulu sissejuhatuseks.

kokku sai selline iseloomuga ja hõrk, väga-väga teistmoodi õhtu. ja ma ei pannud oma otsusega teps mitte mööda, see sobis mulle üle pika aja nagu rusikas silmaauku.

tänud veel kord, Liis!

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 15, 2021 toll Uncategorized