RSS

Seks ja pühapäev.

Täna olen suures plaanis hommikust õhtuni raamatut lugenud, isa sünnipäevaks kinkis. enne luges ise läbi ja siis kinkis mulle, umbes nagu mu lapsepõlves, kui ta võõrast postkastist hommikul vara Spordilehte käis näppamas ja siis selle sinna vaikselt tagasi sokutas. aga põnev kink muidugi oma isalt, sest raamat on selline, nagu päev läbi oleks seksinud. nii suures koguses erootikat ma teist nagu ei mäletagi.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 11, 2020 toll Uncategorized

 

..temaga võisin ma olla mina ise. ta mõistis rohkem kui keegi teine, mis tähendab oma nahas lõksus olla..

Ma ostsin selle raamatu Kumust suhteliselt vahetult enne, kui ma Giovanniga tuttavaks sain. tunnistan, et ma ei teadnud neist kahest siis veel mitte midagi, nagu puhas leht, aga piisas pilgust raamatule ning paarist lõigust siit ja sealt, kui ma teadsin päris kindlalt, et see võiks mulle ja minuga sobida.

kui me Giovanniga kokku elama hakkasime, siis ta luges seda mulle õhtuti enne und ette. ma ütleks, et algus oli koguni ilus ja helge, aga mida edasi, seda raskemaks ja rõhuvamaks see muutus. ma isegi ei mäleta, kas me siis üldse raamatuga päris lõpuni jõudsimegi, sest ühel hetkel ma mäletan selgelt, kui mõtlesin ja tundsin, et kõik, enam ei jaksa, ilmselt siis vist mitte.

samal kevadel käisime kahekesi Soomes Mapplethorpe´i suurt fotonäitust vaatamas. jah, ükskõikseks ei jäta see kunst ilmselt kedagi. mees, kes armastas lilli, mehi, peeniseid ja ühte naist.

eile siis, me kohtumise hetkest peaaegu kuus aastat hiljem, nägime ETV2-st ka filmi ära. tähendab, olgem täpsed, Giovanni ütles, et tema on seda juba kunagi näinud, mina nägin tõesti esmakordselt.

lihtsalt haruldaselt sarnased näitlejad päris inimestele. kuigi päris Mapplethorpe oli mu arust ikkagi suts kenam, kui filmi oma. filmi üleshitus oli samuti täpselt sama, nagu raamatus, aina süngemaks ja raskemini talutavaks. jah, tõsi, nagu heade lugude ja filmidega sageli juhtub, et kuigi väga hästi tehtud ja mängitud, siis filmi seedimine ja sellest taastumine võtab hiljem arvestatavalt aega. tohutu andekus, põlemine, kirg ning enesehävitus, aga see kombo on emotsionaalselt sageli liiga suur amps korraga. hiljem kõht valutab ja peas pressib nagu tangidega. ei saa kuidagi filmi peast ära ja kõik see kokku mõjub veel mitu päeva jutti
ja tagantjärele mõeldses oleks tegemist olnud justkui must-valge filmiga, väga kontrastne, mida see ju tegelikkuses polnud. aga ma poleks ka ses päris kindel, kui poleks olnud ühte lillekimpu, kus oli kahvatuid värve ning lisaks ka üks naisetrahva kleit, mis oli päris kindlasti punane. aga tõesti ka mitte palju rohkem, isegi pingutades ei löö rohkem värve silme ette. ilmselt oli see muidui taotuslik ja läbimõeldud, nagu ta fotokunst, ja ilmselt ka ta elu suures plaanis, kasutada riietumises ja taustakujunduses nii vähe värve, et üldmulje jääks must-valge.

kui paaridel on sageli see mingi salapärane meie laul, siis täna hommikul köögis kohvi võttes ma ühtäkki tabasin, et see ongi Giovanniga ju siis see meie oma. mingist täiesti juhuslikust ostust sai niit, mis me eludest ikka ja jälle kuidagi märkamatult läbi jookseb.

ütlesin seda ka Giovannile, ta ei vastanud. aga ma tean ja tundsin, et see tema vaikimine tähendas sel kohal ehk mõneti ka üllatust, kuid samas siiski ka nõustumist.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 10, 2020 toll Uncategorized

 

Ringijahil*

Kunagi küsiti kelleltki (ma tõesti ei mäleta, kes see oli, aga see oli igal juhul ühes ajakirjas, viimasel lehel ja meesterahvas), et lõpetuseks, kuidas siis ikkagi on, kumb oli enne, kas kana või muna? muna või kana?

Ja tema vastas, et see on ring. ja ringil ei ole algust ega lõppu.

kohe hakkas kergem, muidu ikka teinekord jälle painas ja keerles suus see küsimus, aga nüüd, nii üllatavalt lihtne ja arusaadav seletus.
täpselt nii ongi.

sümboliseerigu see muna siis ringi. eluringi.

Tegelinski*

 
8 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 9, 2020 toll Uncategorized

 

Surm peab ootama

Ma nägin seda täna hommikul Terevisioonist, juhuslikult, nagu ikka, kui asjad juhtuvad su elus justkui juhuslikult, aga kas ikka juhtuvad?

kuu pealt kukkunud, nagu ma olen, ma loomulikult ei teadnud, et Billie Eilish on aegade noorim artist, kelle loodud ja esitatud laulust sai uue Bondi-filmi tunnuslugu. 

I should have known
I’d leave alone
Just goes to show
That the blood you bleed is just the blood you owe
We were a pair
But I saw you there
Too much to bear
You were my life, but life is far away from fair
Was I stupid to love you?
Was I reckless to help?
Was it obvious to everybody else?

That I’d fallen for a lie
You were never on my side

Fool me once, fool me twice
Are you death or paradise?
Now you’ll never see me cry
There’s just no time to die

I let it burn
You’re no longer my concern
Faces from my past return
Another lesson yet to learn

That I’d fallen for a lie
You were never on my side
Fool me once, fool me twice
Are you death or paradise?
Now you’ll never see me cry
There’s just no time to die

No time to die
No time to die

Fool me once, fool me twice
Are you death or paradise?
Now you’ll never see me cry
There’s just no time to die

külmajudinad jooksid üle keha. vahtisin, nagu lummatult. isegi Pääsu üles ajamise lükkasin sellevõrra edasi. kontoris vaatasin veel ja veel kord, ikka jooksevad, iga kord ja kogu aeg.

ja millal see film ometi välja tuleb??? ma ei suuda ära oodata.

lisamärkusena, siis ma arvan, et Daniel Craig on vist mu lemmik Bond, väga usutav igatahes. ilusad, pisut kurvad silmad ja sügav ning soe pilk. veidi haavatav. minu maitse.

aga muidu, ilus hommik taas kord. ja muide, eile oli mu sünna. kuigi mul on hetkel selline maad ligi periood, et elaksin-toimetaksin, aga parem meelega oleksin seejuures nähtamatu, siis ilmad on ilmselgelt midagi, mis vee peal hoiavad. eile käisin kontorist välja, jalutasin sihitult, hiljem istusin arvuti taga ja naeratasin mõnda aega totakalt.

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 6, 2020 toll Uncategorized

 

kasvatusest ja kasvamisest. kell 16.38, köögis

ma nüüd räägin sulle siinkohal midagi, üldsegi mitte lapse ja vanemaga seotult, vaid täitsa täiskasvanute tasandil, no ma vist tahan sellega öelda, et sel pole tegelikult vahet, sama loogika toimib ka täiskasvanute maailmas, kas sa mäletad, kui sa mu ellu tulid, siis sa tahtsid alati, et enne sooja joogi joomist peaks tasse kuuma veel all soojendama, sama taldrikutega enne sooja toidu sööma hakkamist, et taldrikuid tuleb ikka soojendada. see oli mulle täitsa võõras ja uus ning su järjekindlus ja paindumatus ses küsimuses tundusid mulle pisut hüsteeriline ja totakas. ja mäletad, kuidas ma sulle siis ütlesin, et “olgu, kui see sulle nii oluline on, siis tee seda, aga ära minult palun sama nõua”. sa isegi leppisid sellega, ainult ohkasid, jaa, seda sa siiski tegid, kui ma olin lõunat või hommikukohvi jõudnud serveerida otse aknalaualt võetud jahedas kruusis või riiulilt haaratud taldrikul, aga kui sa jõudsid, siis võimalusel sa siiski sõnatult eelsoojendasid neid taldrikuid ja tasse. ja kas tead, et kuigi need su ohked ja hüüatused tunduvad mulle endiselt pisut ülepaisutatult hüsteerilised, siis nüüd, nädala sees, kui sind meiega pole, siis ma soojendan alati kohvitassi enne kohvi joomist, alati, mõistad?, ja vahel harva pistan ka taldriku kuuma vee alla. ma olen mõelnud, et kui sa oleksid mind selleks sundinud, siis vaevalt ma seda teeks, arvata võib, et ma ainult põlgaks seda, aga ajaga ja sundimatult olen sellega hakanud aina enam harjuma ja tead, täna see koguni meeldib mulle, kuigi taldrikute soojendamiseni ma üksinda olles pole siiski veel jõudnud, veel, ma mõtlen.

ja nüüd ma mõtlen, et kui sa soovid, et Pääsu taldriku tühjaks sööks, ja ma vahel sekkun, kuigi ma tegelikult suures plaanis ju pooldan seda, siis sellisel kujul, ühe lausena, tundub see puhas jõudemonstratsioon ja trotsi tekitav. sest mul tuleb meelde mu omaenese lapsepõlv ja need mõned korrad, kus mu söök suus ringi käis ja mul ei lubatud laua tagant tõusta, tahad sa öelda, et sinu elus pole lapsena sellist asja ette tulnud, et sa ei tea, millest ma räägin? ja kas ma siis täna ja praegu näen seda kuidagi teisiti, et see polnud ülekohus, ja mida kõike, mida meiega tehti, või et ma poleks selleta jõudnud elus ise nii kaugele, et eelistan võimalusel täna taldriku tühjaks süüa. ma lihtsalt arvan, et seda ei peaks kunagi nõudma, vaid niimoodi möödaminnes mainima, et “on palju kenam, kui taldrik jääb ilusti peale söömist puhtaks”, või et “mis oleks, kui püüame endale ette tõsta/võtta täpselt nii palju toitu, kui ära süüa jaksame, pigem võtab alguses vähem ja siis juurde, kui isu on”, või siis et “väga ebamugav ja halb tunne on, kui peab toitu prügikasti viskama”. mida iganes, kuidas iganes, mitte eales sundima, sest ma siiralt usun, mõistad, täiesti siiralt, et näita ise eeskuju, selgita möödaminnes ja sõbralikult, usu ise, mida sa räägid ja sa näed tulemust palju kiiremini ja valutumalt, see tuleb märkamatult ühel päeval iseenesest. kui pole sundi ja on arusaadav. ja kui pole mingil põhjusel päris vastumeelne, sest meil kõigil on midagi, mis ei lähe ka lihtsalt parima tahtmise korral alla.

sest kõik tuleb loomulikult, kui me ei taju, et meid sunnitakse, et meil pole valikut. tuleb vaikselt, läbi mõistmise ja mõtestamise, ajaga ja sundimatult, kui me ise asja tuumani jõuame.

kasvatamatult,
K

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 3, 2020 toll Uncategorized

 

mis kuldne päev ja kuldne ilm

meie Pariisi reisi lend tühistati, 5 päeva enne väljalendu, juhhei!
otsustasin ühel hetkel ära, et ma siiski ei võta seda riski, ikkagi üksi ja lastega ja kõige enam hirmutaski, et mis siis, kui ma ise peaksin reisil olles rivist välja langema, kes ja kuidas siis lastega toimetab ja saab, ja ühesõnaga, obviously too much for me. et Airbnb-st veel 50% raha tagasi saada, siis tühistasin nõutud ajavahemikus broneeritud korteri, aga lennupileteid edasi lükata ega muuta polnud võimalik, kuna tegu oli Giovannilt igiammu sünnaks saadud kinkekaardiga, millel oli ajalimiit, mis edasi nügimist enam ei võimaldanud. mul oleks veel jäänud võimalus endal piletid tühistada ja paarsada eurot niimoodi kindla peale peo peale saada, aga otsustasin minna ses osas täispangale, et tuimalt ootan, kas lend tühistatakse, siis saan tagasi kõik, või ei tühistata, ehk sel juhul: mitte pennigi. ja kujutate pilti, see tühistati, juhhei selle peale veel kord, sest halva mängu juures sain siiski peaaegu et parima võimaliku lõpplahenduse, pool Airbnb broneeringutasust ning uus kinkekaart uue 2,5 aastase kehtivusajaga. see teeb mulle tõsiselt head meelt.

ja see pole isegi kõik. täna õnnestus mul novembri alguseks osta veel ka Linnateatri piletid. nagu, mis veel paremat olla saab.

no ja muidugi, Pilvede all alustas eile õhtul uut hooaega. ja OP on tagasi. ja Plekktrumm. ühesõnaga, kõik see, mis minus turvatunnet suurendab, sest päike tõuseb.

 
4 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 1, 2020 toll Uncategorized

 

uudishimu

meil on siin üks plika…. kogukas….olgu…. isegi natuke rohkem, kui natuke kogukas….. kes armastab kontsi….. madalamaid…. aga sageli kõrgeid…. teinekord kohe päris kõrgeid….lisaks veel peenikesi ja kõrgeid.

iga jumala kord, kui ma teda nendel vaatan….. siis ma mõtlen…… et millal käib krõps…..ja millest küll tehtud on need väikesed tüdrukud? kontsad….et nad sellisele raskusele päevast päeva siiski vastu panevad.

mitte üldse paha pärast, ega üleolevusest…..sest plika on noor ja väga äge…et siis plikast täiesti sõltumatult…vaatan ja mõtlen…müstika.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 29, 2020 toll Uncategorized

 

värvijahil*

Tegelinski*

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 27, 2020 toll Uncategorized

 

11

Hermiine sai möödunud pühapäeval 11 ja kui tavaliselt hüüatatakse sellises kohas, et ja ongi juba 11, siis jah, 11 on juba päris kenake number tõesti, aga päris nii lupsti ja märkamatult, nagu ehk mõne teisega, see aeg temaga ja tema puhul ka nüüd lennanud pole.

õnneks ta nüüd juba magab ööd läbi ja ehk nii viimased kolm-neli aastat ei ärka ka enam igal hommikul hiljemalt kell seitse. makaronidele on lisandunud juba päris arvestatavalt teisigi söödavaid toiduaineid, juuksed paneb ta täna juba lausa vabatahtlikult patsi ning kõik riided ei peagi enam olema päris puuvillasest ja mitu numbrit suuremad, et ta neid kannaks ja ebamugavusest paigale ei hanguks.

samas, koerte ja igasuguste muude suuremate ja väiksemate elukate teema kogub aina tuure juurde. ma ei kujutagi ette, millega see ühel päeval lõpeb, aga enam ma ennast sellega ei vaeva, läheb nagu läheb, elu on täis üllatusi. eriti tema puhul.

kõikvõimalikelt välistelt parameetritelt käib ta tänaseks minust juba päris kõrge kaarega üle, nii pikkus, kaal, kui ka jalanumber. võin pea pakule panna, et umbes poole aasta pärast lööb ta mind isegi juba pesuosakonnas.

ta on minust oluliselt osavam suhtleja, saavutab vajadusel võõrastega kergesti kontakti ning valdab minust märgatavalt paremini small-talki. võib su võimalusel surnuks jutustada, eriti keeruline on see hommikuti, siis, kui mina tahaks täielikku vaikust.

aga noh, õnneks on ta juba tõesti vähemalt 11, mis tähendab, et natukeseks ajaks ta ikka teeb ka nii, nagu ma palun.

tal on imeilusad juuksed. paljudel tüdrukutel/naistel on pikad juuksed, aga tema omad torkavad silma, neid märgatakse, need pole üksnes pikad juuksed, vaid need mängivad.

aga muidu on ta nagu üks noor inimene ikka, vist, ma arvan, ikka see telefon ja tic-toc ja kuuluvustunne ning muu säärane. ning loomulikult meie lõputud vestlused asjade, suhete, tujude teemadel või näiteks see, et miks ma talle täitsa põhimõtteliselt USAst ühe suunamudija pusa ei telli, mis meile kokku 64 eur maksma läheks. ma ikka üritan talle selgeks teha, kuidas need asjad töötavad, mis tema ja meie kõigiga tehakse, et mu käsi lihtsalt ei tõuse sellega kaasa minema, aga jah, usutavasti on meil veel pikk tee minna. ma julgen arvata, et ei valeta, kui ütlen, et räägime sellistel teemadel tunde, aga lõpuks ta ikkagi pigem lepib, kui mõistab. aga ehk see ongi selles vanuses normaalne, ma ei tea, poistega mul igal juhul sääraseid probleeme ja jutuajamisi ei eksisteerinud, aga 11-aastast plikat pole mul ju varem kodus olnud.

ta võib kohati olla nii lõputult helge, aga teisel hetkel juba kõige võimatumalt vastikum puberteet maailmas üldse.

igal juhul tema on. kogu aeg väga olemas. kuskil. ega lase ennast naljalt unustada. ta annab, aga sama palju ja kindlakäeliselt ka võtab.
ma täpsemini ei oskagi oma tunnet väljendada.

anyway. palju õnne, Hermiine, pusime aga edasi! tibusid loetakse sügisel!

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 24, 2020 toll Uncategorized

 

Me peame rääkima Ruudist….ja sõjaväest. või tegelikult mitte midagi ei pea….lihtsalt…hea meel on.

kui ma veetsin lapsepõlves mõned suved vähemalt 2/3 ajast spordilaagrites, kus me elasime kaheksakesi sellistes, no ütleme…. 15 ruutmeetristes puidust onnides, siis sodisin iga vahetuse alguses seinale 3×7 päevase tabeli ja tõmbasin enne magama jäämist tohutu kergendusega möödunud päevale rasvase risti peale……huh, läbi see üks. kusjuures, ma ei olnud ainuke (kas ma siis oleks julgenudki?), neid exceleid seal seintel leidus ikka natuke rohkem.

ma ei armastanud spordilaagreid, selle ja selle pärast, aga muuhulgas kindlasti ka tolle päevast-päeva-pead-jalad-koos-elamise pärast, pole oma ruumi ja nurka, see oli nagu…. tõeline katsumus. täna ei teeks ma seda vabatahtlikult eales ja ausalt öeldes ega ma ei mõista , kuidas ma sellega siis hakkama sain.

kui Ruudi läks sõjaväkke, siis ma ilmselt salamisi kõige rohkem pelgasingi neid omi hirme, kuidas tema selle polgu eluga toime tuleb? ma arvan päris tõsiselt, et elada nii ligi aasta, vähemalt kümnekesi ruumis, keegi norskab, keegi klõbistab pastakaga, keegi tinistab kitarri, keegi köhatab, keegi mätsutab, keegi tõmbab iga minuti tagant ninaga, keegi (lisage omal vabal valikul närvidele käivaid tegevusi), minu närvissüsteem ei peaks sellele paari nädalatki vastu. ja see pole liialdus.

et ta füüsilise poolega hakkama saab, selles ma ei kahelnud tema puhul hetkekski, lisaks on tal vajadusel tahtejõudu, sitkust ja iseloomu, ma tean, ta on ääretult vähenõudlik ja leplik (isegi liiga) ning too sõjaväe värk on teda tegelikult alati tõmmanud. kuskil gümnaasiumi ajal plaanis/kaalus ta peale kooli lõpetamist isegi Kõrgemasse Sõjakooli minekut. kuid seejuures on ta vähemalt minu arvates ülimalt südamlik ja tundlik, hea, üdini aus ja õiglust otsiv, põhimõtteline, aga välja näitab ja annab vähe, ei taha iseendaga teistele vähimatki tüli tekitada, elab asju läbi enda sees. ja just seda ma tema sõjaväkke mineku puhul kartsin, et kuidas ta sellest lähtuvalt sõjaväes toimuvale vastu paneb, hakkama saab.

viimased paar nädalavahetust pole neid enam koju lubatud, istuvad baasis kinni (Jõhvis), koroona. Ruudi ütleb, et see on isegi lihtsam, aeg läheb kiiremini, nädalavahetuse sutsakad koju pigem hakivad ja teevad närviliseks. kõike, kuhu nende loetud tundide jooksul tahaks jõuda, mida kõike teha, ei jõua ilmaski, väljamagamisest rääkimata.
et pigem siis juba nii.

laupäeva õhtul kirjutasime messengeris ja ta väljendas selliseid mõtteid/tundeid:

….ma olen siin paljudes pettunud… ausalt…. iga hetk, kui saavad, lasevad lõdvaks…pole ju nii raske harja lükata…või rivis 10 min seista….või veekanistreid võtta, kui teised ei taha…

….kaitseväes on siuke….krooniline šlangiit (laiskuse otsene väljendus)…paljud laisklevadki selle läbi…tahaks ka vahel, aga ma ei suuda…mul on halb, kui näen, et jäetakse tegemata….

…aga mul on lõbus, igatahes….ausalt öeldes üks parimaid aegu, mis mul olnud on…saan püsse ragistada ja trenni teha ja muud siukest….+ siin on toredad inimesed….

et mis mu emasüda muud selle peale ikka oskab teha, kui ühe suure tundelise jonksu …. ja rõõmustada: kõik on hästi, ta saab hakkama.

ja jumalukene, kui meheliku ja ilusa figuuri ta veel lisaks nende paari kuuga boonusena endale välja on sõdinud.

Uhkusega,
Ruudi ema

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 22, 2020 toll Uncategorized