Sain eile kassi loo alla ülal oleva kommentaari.
Mis pani mind mõtlema, mis mulje me endist blogides jätame. Et kas ma tõesti olen jätnud lillelapse mulje, kes sellise asja peale ei tule/mõtle?
Ise pean end argipäevas ikka päris kahe jalaga maas, suureks eelarvestajaks, heaks logistikus ning paindlikuks (kiir)reageerijaks. Mitte, et see nüüd oleks mu esimene valik, kui valida saaks, aga aastakümnetega olen saavutanud lihtsalt oma elu juures teatud vilumuse ning leplikkuse.
Hermione klass käis täna hommiku poole jäähallis ja ta võttis Pääsu endaga uisutama kaasa. No mu süda heldib, kui nad vahel harva ka mestis on ja midagi koos teevad.
Pääsu polnud varem kunagi uiske alla saanud, aga talle olevat hullupööra meeldinud. Ilmselt tänu sellele, et ta kodus rullikutega uisutab, polnud tal täna ka jää peal mingit probleemi.
Juba Hermione ütles, et lähme millalgi veel.
ma ei tea, mis meil siin kodus toimub, aga täna märkasin enda suureks üllatuseks ja rõõmuks, et järgmine lill, kalanhoe, mille Hermione kunagi oma ühelt poolõelt sünnipäevaks sai ja mis pole peale seda kunagi õitsenud, plaanib nüüd seda teha.
ma muidugi tõstsin nad millalgi sügisel ka lilletuppa, mis mingil teadmata põhjusel paistab neile kõige paremini sobivat, mis inimkeeli tähendab, kus nad kõik ühel hetkel end lille löövad ning õide puhkevad.
ma täna muide lugesin köögis, supi keetmise kõrval, Mangi järgmise aasta horsokoopi, mis lubab mulle uut energiat ja helgemat ning kergemat aastat. siga klapib kitse ja kassiga.
teinekord ma kohe südamest tahaks, et horoskoope saaks võtta nagu EKGd või vereanalüüsi.
ilmselt olen ma vist ka viimastel päevadel sellesse õigesse tuppa sattunud, aga mõtlesin kohe, et äkki võiks siis kassi aasta puhul selle ära teha ning tolle (oranži) kassi võtta, kellest me teinekord ikka lastega rääkinud oleme. tõe huvides, siis värvi osas pole me oma senistes vestlustes tegelikult vaia päris maasse löönud, oranž on lihtsalt minu konkurentsitu lemmik. ja kui veel täpsemaks minna, siis Pääsu tahaks hoopis hullusti koera, aga peale viit last on koer ilmselgelt tänasel päeval veel minu jaoks liiga suur väljakutse, just oma seotuse tõttu. ma ei taha isegi mõelda sellele, et ühel hetkel võiks mul jääda taas midagi tegemata või minemata, sest mul/meil on koer. ja neid kakajunne pole ma samuti veel valmis õues koeraga jalutades tema järelt kilekotikestessse toppima. kõigele lisaks on Hermionel koertega siiani oma keeruline teema. just sellepärast tundub mulle, et üle oma varjude ei tasu meil kellelgi jõuga hüppama hakata ning kass võiks osutuda ses seisus kenasti kirikuks keset küla.
veel mõtlesin, ainult mõtlesin, eks, et võiks täna õhtu poole plikadega Harju tänava uisuväljakule minna. minul ja Pääsul on uisud keldris ootamas, Hermionele laenasin ka küla pealt, seega eeltingimused on kõik justkui täidetud, mõte ka juba liikus, aga….ma ei luba midagi. võib-olla ma siiski ei suuda end kokku võtta.
tegelikult olen üüber rahul, et ma juba nii kaugele olen üle pika aja jõudnud, et ma vähemalt juba mõtlen sellistele pöörastele ettevõtmistele. isegi Soomaa, ta-ta-ta-daaaa, on mu peast läbi käinud, kuigi see kõlab küll juba nagu …. diagnoos.
ma ei tea, mis mulle täna sisse on läinud, aga olen nii lollilt õnnelik. hommikust saati. terve see aeg, mis ma kõndisin, aina mõtlesin, et issakene, kui hea on olla. oleks tahtnud lendu tõusta.
kohe sellest hetkest, kui plikadega eelkooli poole teele asusime ja uksest välja astusime, pauhh! täielik kevad lõi vastu. küll veel ilma päikeseta ja karge, aga see valgus ja see värske lõhn.
varsti oli päike ka juures ja siis oli tehtud, võttis juba lausa pimedaks ja laulma. ilmselt oli plikadel ka must juba lõpuks kõrini, sest ma aina õhkasin.
päeva esimese ampsu, porgandipiruka, võtsin alles veidi enne kella kahte, miski elevus oli kõikse aeg sees. elasin puhtalt õhust ja hommikust..
nüüd jõin kohvi vahukoorega.
seniks, kui Pääsu tarkust ammutas, kolasime meie Hermionega teise ringi poodides. Hermione skooris endale mustad nahkpüksid ja ühe ülemise otsa. nahk on minu jaoks alati pisut pretsensioonikas ja provotseeriv, aga kuigi nahk, siis tuleb tunnistada, et püksid sobivad talle, istuvad jalga nagu valatult.
ise kilkas, et nii kena. oli tõesti. need punased mustade otstega juuksed sobisid tal sinna juurde.
mina skoorisin endale denim hipi-teksad, kah hullult rahul. ilmselt vist number suured ja alguses lohisesid liiast, aga kodus vedasin oma Singeri välja ja nüüd on perfekto.
muah kõlab see vist tänapäeva slängis.
tegin pilte, Hermione itsitas, aitas mul parima(d) välja valida. saatis sõbrannale, sõbranna ütles et su emal on hea keha, iuuuuu.
ma vastsin, et need on mu tropid valikud.
keerasin selle peale nüüd päris ära, riukalikud mõtted tulid pähe.
Paar postitust tagasi ütles Bianca oma kommentaaris muuhulgas ühe lause: ära põe Giovannile helistamise pärast, ta ju sulle lähedane inimene.
Jäin mõtlema, miks ma nii ei tunne? Nii justkui peaks ja oleks õige, aga see mõte tekitab üksnes süümepiinu, nagu ma oleks vale.
Miks ma ei usu enam, mida Giovanni räägib ja teeb?
Tegelikult häirib ja kurvastab see mind ennastki.
Kuskil peab olema midagi väga viltu läinud.
Need ükskikud inimesed, kellele olen Giovanni saadetud sõnumist rääkinud, kus ta meile kõigile ka head uut aastat soovis, on kõik vaid arusaamatuses pead vangutanud. Ma ei saa aru, mis mees ta küll on, ütles keegi.
Kuigi ma väga palju ei taha sellele mõelda, siis vahel ikka ääri-veeri. Et kui oled pool aastat sõnatult kadunud ja siis ühtäkki kõigile sõnumis head uut aastat soovid, et kuidas see ikkagi võimalik on.
Mul oleks küll imelik.
Ma võin ju aimata ja julgen isegi väita, et Giovannit omajagu tundes ka teada, kuidas tema mõtleb, aga sellele vaatamata, täna see enam ei veena ega lohuta mind. Mulle tundub see kokkuvõttes kõigele vaatamata üksnes olukorra ja tugevama positisooni teadliku ära kasutamisena.
No mis headus see niisugune on. Mis ma nende sõnadega pihta hakkan?
Just Giovanni oli see, kes lapse soovi ja jutuga kunagi välja tuli ja lõpuks mindki ära rääkis, sellesse uskuma pani. Just tema oli see, kes mu hirme ja kõhklusi ning võimalikke läbivajumise kohti, nõrkusehetki, lapse saamise teemal hajutas ning puhverdas.
Musta valgeks värvis.
Kui mina jälle kahtlesin, siis just tema oli see, kes aina korrutas, et kõik läheb hästi, me saame hakkama.
Hajutas ja puhverdas kõike seda, milles mina tänaseks tekkinud olukorras kõri auguni sees hulbin. Mida ma kõige rohkem pelgasin ning kartsin. Ära hoida soovisin.
Seejuures olen olnud ka mõnevõrra üllatanud, kui hästi ma ennast selleks hetkeks siiski juba tundsin. Ma kirjutaks ka täna kõigele sellele 100% alla, millest meil siis omavahel juttu oli.
Ma kahtlustan, et ilmselt on läheduse moment kadunud ka seepärast, et ei saa öelda, et oleksime tegutsenud vastutustundetult, ühe poole tahte vastaselt, et me poleks erinevaid aspekte lapse saamise osas läbi mõelnud ning arutanud.
Ta oli kõigest sellest üliväga teadlik …. ning lõi sellele vaatamata mulle/meile noa selga.
Sest kõige alatum on ju lüüa sinna, kus tead teise Achilleuse kanna olevat?
Kas sellest kumab hoolimist või lähedust?
Mina minaks, aga kõige keerulisem on ses loos andeks anda, et ta lapse hetke ilu ja imelisuse võimendamiseks mängu tõi. Et ta peaaegu viiekümne-aastase mehena ei teadnud, kes ta on, mida ta teeb ja (elult) tahab.
tõsi, me ulm on mäng, kuid mäng on elu sisu….aga laps pole mängukaru.
Küsisin siis Giovannilt umbes sadu kordi, kas ta on ikka endas päris kindel ning rääkisin omalt poolt, et ma nii väga ei soovi muretseda veel ühte võimalikku last (seda enam, et lapsi ja vanust mul juba ka oli), kel pole ses niigi ebakindlas maailmas selja taga peamist ja olulisemat tuge ja õlekõrt, tervet toetavat perekonda, ning kes peaks vanemate lahku minnes taas kord külakorda isa-ema ja nende segavereliste perekondade vahet pendeldama.
Täna ma tunnen, nagu elaks Giovanni praegu puhtalt minu elu ja tegemata tegemiste, minu tervise arvelt. Ning veelgi enam teeb haiget, et ta elab Pääsu võimaliku tugevama ning enesekindlama tuleviku arvelt.
Just see, millele ta nii innukalt kaasa noogutas ning lubas.
Ning võttes arvesse kõiki neid minevikus lapse saamise teemal peetud vestlusi ja arutelusid, ja ma tean, et ta neid mäletab, siis on mulle lihtsalt füüsiliselt vastik ning alandav hakata talle taas kord tema vastustustunnet selles kohas meelde tuletama. Seda enam, et ka see etapp on meil juba läbi käidud. Lisaks olen raudpolt veendunud, et see pole tegelikult üldse mitte minu kohustus, millega peaksin kõige muu kõrvalt veel lisaks tegelema.
Tõsi, mul on Giovanniga seoses tõesti mustmilon ilusat ja imelist mälestust, aga kahjuks on ta oma hilisemate aastate käitumisega need paljuski ära lörtsinud. Ma ei suuda neid enam nii näha ega mäletada. See vihastab mind, sest ma tunnen, et kogu selle jama kõrval on ta röövinud justkui ka mälestused, mis oleks ju võinud iseenesest ilusaks jääda.
Tänaseks olen oma elule tuginedes jõudnud arvamusele, et algus(t)e ilu on puhas evolutsioonibioloogia, mida ei saa üle tähtsustada. Tõeline lähedus, hoolimine, ka ilu ning imelisus, ei peitu mitte algustes ega pidupäevades, vaid just argipäevas.
Ime ja imelisus, mida jagub vaid loetud ajaks, on kõigest eneseimetlus. See pole armastus kellegi teise vastu, vaid iseenese armastus kelleski teises.
Ja ärge arvake, nagu ma vihkaks Giovannit, sugugi mitte, aga kahjuks ei saa ma ka öelda, et tunnen lähedust pelgalt meie vahel olnust. Seda enam, et ma ei usu enam hästi ka olnusse.
Tahate teada, siis ma päris igatsen oma kunagist igatsust. Mõnes mõttes oli naiivselt uskuda ja loota isegi kergem kui praegu.
See on see, kuidas praegu mõtlen ja tunnen. Kurb on, aga las siis olla. Võimalik, et see möödub, kuigi pole ka otsest alust nii loota või mõelda.
Kui küsida, kas ma tahaks, et muutub, siis ma jälle ei tea. Aga selles teadmatuses ja elu kontrollimatuses peitub omamoodi mõnus rahu ning vabadus.
Siinkohal lisab alandlikkus vaid kergust.
Ma ei raiu, ma ei luba, ma ei välista. Lihtsalt lasen olla.
Ma olen kõigest inimene. Mul on täielik õigus mitte teada ja ka eksida.
Nädal tagasi juhtus see korra ja siis veel millalgi sügisel mõned korrad.
Tööl on hetkel kiire ja muidu kulgeb kuidagi üllatavalt hästi. Väikese ääremärkusena olgu mainitud, et meil on tööl selline soodustus, et töötaja saab iga õppeaasta kindlaks määratud ainepunktide mahus oma majas tasuta kursustel osaleda. ma siis nüüd registreerisin end ka ühele sel kevadel toimuvale, mida tegelikult juba ammu piilunud olen, aga pole varem julgenud. Tegemist on valikainega ja väga erilise ning omanäolise vooruga, mis toimub kord nädalas õhtuti, kuni märsti lõpuni. Järgmine nädal on esimene loeng.
Ma juba tean, et tuleb põnev kuulamine ning seltskond, äärmiselt laia silmaringiga lektorid, ühesõnaga, puhas kvaliteetaeg iseendale ja iseendaga. Olen elevil.
Ainult koduse korralduse poole pealt pisut pabistan, aga ju nad saavad need paar kuud ehk hakkama.
Seisan öösel ukse taga, pikad mustad saapad jalas, paljad sääred seeliku alt välkumas, sest sünnale kohale jõudes saapaid jalast võttes tabab mind halb üllatus, sukad on puhta puruks, õnneks on mul sageli villased sokid kotis. Nüüd seisan juba seal trepikoja ukse taga, kui avastan, et jeeh, on see võimalik, ma olen võtmed koju unustanud, fuck-fuck-fuck-fuck-fuck.
Nuta või naera. Ma ei tea täpselt, kui mitu korda ma koti pahupidi pööran, jutskui sellest midagi muutuks. Ja ei muutugi, sest mida pole, seda pole.
Hermione telefon on enamasti hästi vaikse helina peal ja ma tean, et teda selle abil üles saada on põhimõtteliselt lootusetu üritus. Õnneks pole ma autot signaali alla pannud, istun autosse ja helistan ikkagi sada korda, ise ka ei tea, miks. emal peaks ka võtmed olema, aga talle ma öösel helistada ei taha, usun, et kõik naised ja emad mõistavad mind. peas vasardab paaniliselt, mis veel, mis veel, aga valgust ei kusagil. Kui järsku meenub, et Giovanni kätte jäid ju ka pool aastat tagasi ühed võtmed, kui ta tookord sõnatult me uksest välja astus. Selleks hetkeks on mu koju jõudmisest möödunud juba oma 20 minutit, õlekõrred on otsas, õieti pole neid olnudki, ja lauale ongi jäänud ainult halvematest halvemad valikud. On veel võimalus kellelegi SOS-kõne teha ja öelda, et ma nüüd tulen, sa ju ootasid. Aga ma pole kindel, kumb on hullem variant, kas see, et lapsed hommikul ärkavad ja mind pole. Või ikkagi teha see kõne Giovannile. Mõistus ütleb, et võta end kokku, et siiski too viimane. Keerutan juba telefoni peos ja ei suuda kuidagi ikka Giovanni numbrit vajuta. Kui äkki avaneb jalgvärav, keegi tuleb ja ma sulgen hästi korraks silmad ja mõtlen, tuleks, tuleks ta ometi meie trepikotta. Väga kaua ei söanda silmi kinni ka hoida, sest mis siis, kui tulebki ja see keegi jõuab ukse mu nina alt veel enne kinni lasta, kui ma silmad avan.
Aga ime on juhtunud, sest see keegi keerabki meie trepikoja ette, mu selle öö- ja elupäästja: minu alumiste naabrite noorim poeg.
Ma õieti ei usu ikka veel omi silmi, on see võimalik, aga on, ja ma lausa hüppan autoistmelt ning torman, et oma imele järgneda.
p.s: hommikul meenub Hermionele, et (vana)emal vist ikkagi pole enam meie kodu võtmeid. Tal olid, aga ta oli need mingil hetkel meile tagasi andnud.
Kõige mõnusamad on need aeglased ning laisad hommikud, kus mul on võimalik Pääsuga koos ärgata nii, et ei pea kohe püsti hüppama ja kuhugi tormama. Saab rahulikult voodis pikutada, end sirutada, unenägudest rääkida. Ühel hetkel toob Pääsu tavaliselt voodisse ka mingid mänguasjad, täna näiteks LOL-nukud, toimetab ja seletab seal nendega, vahepeal näitab mulle.
Lapsed, minu omad vähemalt, aga ilmselt siiski ka teistel, on olnud erinevad ärkajad. Mõni on selline vaevalt-silmad-lahti-kohe-voodist-minema-ja-tegudele, teine jällegi on selline vaikne tõusja, võib voodis uimerdada ning kaisutada su kõrval vabalt terve tunnikese. Mõned on kord nii, kord naa. Pääsu on neist kahest pigem see teine tüüp, v. a Päkapiku-hooajal muidugi. Lapsevanemat säästvam ja mugavam variant.
Hiljem kohvi ja võileivad.
Ikka pole kuhugi kiiret.
Tänase vaikselt tiksuva ja uimerdava laupäevase postituse juurde sobib hästi lisada Anett X Fredi Eesti laulu loo, mis mulle hullult meeldib. Andreas jäi ka silma, samas, tuletas mulle kõigiti meelde seda ühe aasta Portugali võidulugu. Nii esitaja, kui laul, stiil ja lavaline esitus. Selline justkui üksi ja iseendale, aga samas otse kuulaja südamesse.
Õhtul lähen klassiõe sünnipäevale. Saan aru, et see on selline siiruviiruline kodu-sünna, kuhu on kutsutud inimesi siit ja sealt, seda põnevam, viimasel ajal mulle meeldivad koosviibised, kus on pigem võõrad või siis mõõdukalt teada-tuttavad inimesed.
Võtsin eile tüdrukud oma kolleegi matustele kaasa. Nad kumbki pole enne ühelgi matusel käinud, seega mõtlesin, et võib-olla on õige aeg anda neile aimu, mida matused endast kujutavad, kes või mis on surnud inimene, milline on seal valitsev atmosfäär, tunded. Mõtlesin ka, et nendel matustel on mul vajadusel vähemalt aega nende tunnetega tegeleda.
Enne loomulikult küsisin nende käest, mis nad sellest arvavad. Pääsu oli kahtlev, aga Hermione soovis tulla. Siis oli nõus osalema ka Pääsu. Hea, et nad said olla esimesel korral koos.
Hoidsid mul sisse minnes mõlemad käest kinni, üks ühel, teine teisel pool.
Nende matuste meeleolu oli äärmiselt rusuv-raske-kurb. Hermione tuli kokkuvõttes väga hästi toime, kui nii üldse saab öelda. Pääsuga oli keerulisem, pikemalt poleks ta seda ilmselt välja kannatanud, aga saime hakkama.
Mu arust nad on mul mõlemad väga empaatilised ning tundlikud, tõmbavad ümbritsevat meeleolu õhuga sisse, mis hakkab seejärel väljenduma pigem kehakeeles. Aga täheldasin, et Hermione on nüüd juba nii palju suureks saanud, et tema suudab kõigele vaatamata ennast kokku võtta ning talitseda.
Eks ma olin end tüdrukute puhul tegelikult igasugusteks reaktsioonideks valmis pannud. Kuni selleni, et me üldse saali sisse ei jõua.
Peale seda tekkis neil muidugi küsimusi, mis oli hea. Pidigi tekkima.
Tagasi tulles sõitsime otse Hesburgerist läbi. Tundsin kohe, kuidas see neile peale olnud rõhuvat meeleolu tohutut kergendust kaasa tõi.
Justkui tagasi ellu.
soodomagomorra 