Paar postitust tagasi ütles Bianca oma kommentaaris muuhulgas ühe lause: ära põe Giovannile helistamise pärast, ta ju sulle lähedane inimene.
Jäin mõtlema, miks ma nii ei tunne? Nii justkui peaks ja oleks õige, aga see mõte tekitab üksnes süümepiinu, nagu ma oleks vale.
Miks ma ei usu enam, mida Giovanni räägib ja teeb?
Tegelikult häirib ja kurvastab see mind ennastki.
Kuskil peab olema midagi väga viltu läinud.
Need ükskikud inimesed, kellele olen Giovanni saadetud sõnumist rääkinud, kus ta meile kõigile ka head uut aastat soovis, on kõik vaid arusaamatuses pead vangutanud. Ma ei saa aru, mis mees ta küll on, ütles keegi.
Kuigi ma väga palju ei taha sellele mõelda, siis vahel ikka ääri-veeri. Et kui oled pool aastat sõnatult kadunud ja siis ühtäkki kõigile sõnumis head uut aastat soovid, et kuidas see ikkagi võimalik on.
Mul oleks küll imelik.
Ma võin ju aimata ja julgen isegi väita, et Giovannit omajagu tundes ka teada, kuidas tema mõtleb, aga sellele vaatamata, täna see enam ei veena ega lohuta mind. Mulle tundub see kokkuvõttes kõigele vaatamata üksnes olukorra ja tugevama positisooni teadliku ära kasutamisena.
No mis headus see niisugune on. Mis ma nende sõnadega pihta hakkan?
Just Giovanni oli see, kes lapse soovi ja jutuga kunagi välja tuli ja lõpuks mindki ära rääkis, sellesse uskuma pani. Just tema oli see, kes mu hirme ja kõhklusi ning võimalikke läbivajumise kohti, nõrkusehetki, lapse saamise teemal hajutas ning puhverdas.
Musta valgeks värvis.
Kui mina jälle kahtlesin, siis just tema oli see, kes aina korrutas, et kõik läheb hästi, me saame hakkama.
Hajutas ja puhverdas kõike seda, milles mina tänaseks tekkinud olukorras kõri auguni sees hulbin. Mida ma kõige rohkem pelgasin ning kartsin. Ära hoida soovisin.
Seejuures olen olnud ka mõnevõrra üllatanud, kui hästi ma ennast selleks hetkeks siiski juba tundsin. Ma kirjutaks ka täna kõigele sellele 100% alla, millest meil siis omavahel juttu oli.
Ma kahtlustan, et ilmselt on läheduse moment kadunud ka seepärast, et ei saa öelda, et oleksime tegutsenud vastutustundetult, ühe poole tahte vastaselt, et me poleks erinevaid aspekte lapse saamise osas läbi mõelnud ning arutanud.
Ta oli kõigest sellest üliväga teadlik …. ning lõi sellele vaatamata mulle/meile noa selga.
Sest kõige alatum on ju lüüa sinna, kus tead teise Achilleuse kanna olevat?
Kas sellest kumab hoolimist või lähedust?
Mina minaks, aga kõige keerulisem on ses loos andeks anda, et ta lapse hetke ilu ja imelisuse võimendamiseks mängu tõi. Et ta peaaegu viiekümne-aastase mehena ei teadnud, kes ta on, mida ta teeb ja (elult) tahab.
tõsi, me ulm on mäng, kuid mäng on elu sisu….aga laps pole mängukaru.
Küsisin siis Giovannilt umbes sadu kordi, kas ta on ikka endas päris kindel ning rääkisin omalt poolt, et ma nii väga ei soovi muretseda veel ühte võimalikku last (seda enam, et lapsi ja vanust mul juba ka oli), kel pole ses niigi ebakindlas maailmas selja taga peamist ja olulisemat tuge ja õlekõrt, tervet toetavat perekonda, ning kes peaks vanemate lahku minnes taas kord külakorda isa-ema ja nende segavereliste perekondade vahet pendeldama.
Täna ma tunnen, nagu elaks Giovanni praegu puhtalt minu elu ja tegemata tegemiste, minu tervise arvelt. Ning veelgi enam teeb haiget, et ta elab Pääsu võimaliku tugevama ning enesekindlama tuleviku arvelt.
Just see, millele ta nii innukalt kaasa noogutas ning lubas.
Ning võttes arvesse kõiki neid minevikus lapse saamise teemal peetud vestlusi ja arutelusid, ja ma tean, et ta neid mäletab, siis on mulle lihtsalt füüsiliselt vastik ning alandav hakata talle taas kord tema vastustustunnet selles kohas meelde tuletama. Seda enam, et ka see etapp on meil juba läbi käidud. Lisaks olen raudpolt veendunud, et see pole tegelikult üldse mitte minu kohustus, millega peaksin kõige muu kõrvalt veel lisaks tegelema.
Tõsi, mul on Giovanniga seoses tõesti mustmilon ilusat ja imelist mälestust, aga kahjuks on ta oma hilisemate aastate käitumisega need paljuski ära lörtsinud. Ma ei suuda neid enam nii näha ega mäletada. See vihastab mind, sest ma tunnen, et kogu selle jama kõrval on ta röövinud justkui ka mälestused, mis oleks ju võinud iseenesest ilusaks jääda.
Tänaseks olen oma elule tuginedes jõudnud arvamusele, et algus(t)e ilu on puhas evolutsioonibioloogia, mida ei saa üle tähtsustada. Tõeline lähedus, hoolimine, ka ilu ning imelisus, ei peitu mitte algustes ega pidupäevades, vaid just argipäevas.
Ime ja imelisus, mida jagub vaid loetud ajaks, on kõigest eneseimetlus. See pole armastus kellegi teise vastu, vaid iseenese armastus kelleski teises.
Ja ärge arvake, nagu ma vihkaks Giovannit, sugugi mitte, aga kahjuks ei saa ma ka öelda, et tunnen lähedust pelgalt meie vahel olnust. Seda enam, et ma ei usu enam hästi ka olnusse.
Tahate teada, siis ma päris igatsen oma kunagist igatsust. Mõnes mõttes oli naiivselt uskuda ja loota isegi kergem kui praegu.
See on see, kuidas praegu mõtlen ja tunnen. Kurb on, aga las siis olla. Võimalik, et see möödub, kuigi pole ka otsest alust nii loota või mõelda.
Kui küsida, kas ma tahaks, et muutub, siis ma jälle ei tea. Aga selles teadmatuses ja elu kontrollimatuses peitub omamoodi mõnus rahu ning vabadus.
Siinkohal lisab alandlikkus vaid kergust.
Ma ei raiu, ma ei luba, ma ei välista. Lihtsalt lasen olla.
Ma olen kõigest inimene. Mul on täielik õigus mitte teada ja ka eksida.