RSS

Autori arhiivid: kellakagu

algused

täna siis esimene kord eelkoolis. milline imeline päev alustamiseks. õhtul veel valisime, kas paneme Päskinile ruudilise või musta seeliku, mina oleks eelisatnud esimest, Pääsu teist. jäi siis must.

kui hommikul bussi peale läksime, oli see veel mõnusalt karge ja värske. autosid oli vähe, bussis kohti palju, sõit läks kiiresti. ainult pisut väsinud olin, sest reede on ju krimiõhtu.

tagasi tulles oli juba mõnusalt soojemaks läinud. joped sai maha visatud.
kodu lähedalt leidsime mõnuleva kassi. kass on meil praegu kodus pidevalt jutuks, aga sellega on nagu on. seni olen veel suutnud endale kindlaks jääda, aga ma kahtlustan, et nende täiskasvanuks saamiseni ikkagi vastu ei pane.

kuna ilm soosis, siis mina need paar tundi kõndisin ja skoorisin asju. Pääsule tellitud saapad tõin lastemaailmast ära. taaskasutusest leidsin endale seeliku, peaaegu, et oleksin ka ühed päris kipad rohelised saapad ära ostnud. Päskinile ostsin riidepuid juurde. homseks lasteaiasõbra sünnaks leidsin vahva väikse laualambi. ja tänase päeva puhul ostsin Päskinile ka mõned makroonid.

ajasin asju ja ise aina ahmisin õhku ning nautisin kaunist sügisilma. küll oli mõnus!
ilm oli kohe nii ilus, et kukkusin unistama ja mõtlesin, et kui juba linnas, siis tore oleks kohe peale eelkooli veel kohvikust läbi minna ja tükike kooki süüa. Hermionegi võiks kaasa tulla, ta isegi hommikul avaldas soovi, et tema tahab ka tulla, aga liiga viimasemast viimasel minutil, me poleks siis enam bussi peale jõudnud. aga et nagu lastega sel sügis-talve hooajal selllised laupäeva hommikud.

see päike pani suurelt unistama, sest ma ju tegelikult tean, et rahaliselt ma seda välja ei veaks. aga kord kuus vist siiski võiks. no vaatab.

kuna lapsevanemaid koolihoonesse ei lubata, siis oli koolimaja ukse taga kokkulepitud kellaajal korralik laulupidu. ma sinna päris ette trügima ei läinud. pealegi nägin ära ka ühe tuttava, kellega jäime juttu ajama. kui Pääsu lõpuks sealt summast ilmus, siis jooksid mööda ta põski suured krokodillipisarad: ta ei olevat mind seal ees näinud ja arvas, et ta on üksi jäätud. tutulutu, ütlesin talle, kas sa tõesti arvasid, et ma jätan su maha?

aga Pääsule õnneks eelkoolis meeldis. tore, mu süda on siis rahul.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; september 10, 2022 toll Uncategorized

 

ja nii ongi?

Mind tabas eile õhtul umbes sama tunne, kui hetkel, mil kuulsin, et Notre-Dame põleb. Ma korrutasin vähemalt paarkümmend korda, kõva häälega, et Inglise kuninganna on surnud, Inglise kuninganna on surnud…. Pääsu oli vait ja isegi Hermione paiskus oma toast välja ning küsis ehmunult: Kas kuninganna on surnud?
Õhtul voodis me rääkisime Pääsuga elust ja surmast, prints George`st ja sellest, mis juhtub, kui kaks inimest terve pika elu koos elavad.

Vaat, mis suutis Inglismaa kuninganna. Ta oli olemas ja kohal ühe tillukese riigi väikeses kodus ja koguni ühe teismelise Eestimaa tüdruku peas.
Ta elas omamoodi miljonites maailma kodudes.

Mu arust on asju ja inimesi, kes ja mis peaksid olema igavesed, sest nad pakuvad oma olemasoluga kõigile teistele kindlus- ning turvatunnet.

Võtsin enne magama jäämist tema mälestusesks pitsi konjakit.

Ma olen väga kurb koos kogu maailmaga.
Ja mul on tohutult kahju just prints Harry pärast, kes tund aega hiljaks jäi.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 9, 2022 toll Uncategorized

 

lapsed tahavad, et kõik oleks tavaline. võib-olla on see kõik, mida nad üldse tahavad*

ma lõpetasin kaks päeva raamatu Ununenud valss. eks ma olen vahepeal mõne teise raamatu ka lõpetanud, aga jutuks tuleb see nimetet eelkõige sellepärast, et see lihtsalt haagib otsapidi mu praeguse postitusega.

too valss…on selline rusuvat sorti, teise varvastel ning hinges tallumine. et loed ja ladus ja puha, aga pidevalt on kerge sita maitse suus. sest need teemad, need paksud niidid, mis loost läbi jooksevad, oli vastikult painavad ning väsitavad, mis inimese elu kaugeltki kergemaks ega ilusamaks tee, ainult söövad, kulutavad ning räsivad. seda ebameeldivam oli mul raamatut lugeda, et need seigad on ka mind elus liiga lähedalt puudutanud, omal nahal läbi proovitud. ja loomulikult ei mõtle ma sellele vaimselt piinavale ja pingelisele perioodile ega ajale tagasi teps mitte hea tundega. õigupoolest, kui saaks, siis unustaks üldse. tõsi, õnneks sai see küll üle elatud ja väljagi tuldud, aga ma pelgan, et selle hinnast on maha läinud vaid osa, teise poole maksan veel ühel päeval oma elu hinnaga, ehk selle võrra lühemaks jääva elueaga.
ja mis kõige hullem, siis pole need teemad ka tänaseks mu elust päris kadunud. just see hirmutab, vihastab ning teeb kurjaks.

lõpetatud raamatus oli minu jaoks ainult üks ilus ja helge kõrvalepõige ja need mõned lühikesed lõigud siin ja seal rääkisid isast:

aga ta ütles ka rohkesti meeldivat. isa ei kohelnud meid iial lastena. kui solvasid teda, solvas ta sind kohe vastu. kui ajasid teda naerma, tahtis tema rõõmurõkatus majalt katuse viia. ma ei mäleta laste “utsitamist” nagu mu õde “utsitab” omi, ikka “korista mänguasjad ära” ja “kallistame nüüd kenasti”. kui isa oli kohal, käis päev läbi üks palagan, just nii vägev nagu parajasti vaja. ta tülitses emaga, ta armastas ema. ta kadus ära. tuli koju, salkus ja meiega lõpmata rõõmsameelne. ma armastasin temas seda: võrratut ohu ja üllatuse õhkkonda. (lk 211)*

pärast isa surma ei läinud midagi õigesti, kui me seda ise õigeks ei ajanud; kogu õnn ja küllus, kõik ootamatud rõõmud tulid tema armastusest – hale, nagu see mõnikord oli ja mõnikord tohutu. pärast isa surma oli kõik raske töö – Conoriga abiellumine, Shayga abiellumine – ning kumbki tema tütar ei saanud midagi tasuta ega ära teenimata. (lk 262)*

“naine peab olema kas väga ilus või väga huvitav,” oli isal kombeks öelda siis, kui ta veel terve oli. “ja sina, mu kullake, oled hullult huvitav:” (lk 210)*

ma ei tea, kas ma olen teile juba rääkinud, et selliseid lõike isadest olen ma erinevatest raamatutest ikka ja alati alla jooninud. need toovad ja loovad minus tohutut turvatunnet. üks ilusamaid, mis mulle kohe hoobilt meenub on muide pärit Linn Ullmann´i raamatust “Rahutud”

get your fucking arm away from her seat. and your newspaper too. that is my daughter sitting there besides you. my daughter

Maarja muide pani minu jaoks mõni aeg tagasi oma sajas vastuses kirja üldse põhjapanevaima mõtte vanemate tähtsuse ning rolli kohta lapse elus:

tänaseks olen minagi raudpolt veendunud, et just vanemate ning kodu roll, nende armastus, tähelepanu, kohalolek, on kõige olulisemad ning määravamad, absoluutselt kõige alus lapse hakkamasaamisel tulevases elus. ja miks mitte ka vastuhakkamisel,kui selleks tekib vajadus.

vanemad on lapse tõelised ilmasambad.

kusjuures, sel puhul langeb isegi pisuke suurem roll ja vastutus mu arvates isale, kuna emadel on pahatihti argipäeva toimetustega rohkem jändamist. ning just isadel kipub jääma sellevõrra rohkem kvaliteetaega oma lapse/lastega suhtlemise tarvis.

ilmselt seepärast ma ei tahakski Giovannit sildistada mökuks või mõne muu sellise halvustava omadussõnaga. kui te teada tahate, siis mu üldse kõige suurem unistus oleks, et laps jookseb isa tulles talle rõõmustades lahtiste kätega otse sülle. et ta ootab teda. väga-väga.
siis mu süda oleks rahul.

aga nagu te arvate võite, siis need ukse kinnitõmbamised pole tulnud päris tühjalt kohalt. seal on alati taga ka mõni inetu olukord ja lugu. või meie viimaste aastate elukorraldus. sest kes ei sooviks elada ilusat ja toimivat kooselu.

kuid kahjuks ei jookse laps isa tulles talle käed laiali vastu. enamasti vastupidi.

mul ei oleks ilmselt probleemi Giovanniga muidu praeguses hetkes ühendust võtta. aga kui ma räägin muutumisest ning muutusest, siis ma ei usu enam ammugi, et midagi ses osas paremaks läheks, kui keegi päevad, nädalad, kuud, koguni aastad lihtsalt eemale hoiab ja siis täpselt samast kohast, samade mustritega jätkab.

ja sellisel kujul ei näe mina sel enam mõtet. on võimalust antud, mõistlik oldud ja proovitud juba kah.

mõistate, kuna ma usun raudpolt oma ilmasamba teooriasse, siis muretsen ma eelkõige oma lapse vaimse tervise pärast. tal tuleb sellele tuginedes terve oma järgnev elu hakkama saada. ja milleks seda ilmaasjata murendada ning lõhkuda.

*AnneEnright Ununenud valss

 
8 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 8, 2022 toll Uncategorized

 

nördinud. või noh, tegelikult lausa vanduma ajab. ja natuke nutma, kui ma vaid saaks.

eile pidin kontorist poolest päevast ära tulema, et Pääsu esimesse trenni viia. ei saa ju teda veel üksi saata.

täna viisin Päskini aeda, sain vaevalt tunnikese tööl olla, kui lasteaiast helistati, et Pääsu oksendab. panin autole hääled sisse, jooksin poest läbi ja kui kolmveerand tundi hiljem kohale jõudsin, siis oli ta juba jõudnud 3 korda öökida.

kui ma üldse praegu midagi oma praeguses elukorralduses iseendale sooviks, siis seda, et saaksin vähemalt need oma 3 kontoripäeva rahulikult tööl kohal olla. ilma üllatusmomentideta, et peaksin pidevalt igal hommikul hinge kinni hoidma ning alalises madalstardis olema. pole ju iseenesest palju tahetud.

ma ei tea, kui palju ma oma elus olen kuulnud, et sa ei tohi ikka niimoodi vastata, reageerida, suhtuda, pead kuidagi hakkama saama, mõistlik olema, aru saama, leppima.

no ma tean küll, et praegu oleks taas kord mõistlik Giovanniga ühendust võtta ja rääkida, et kas sa palun saaksid....ja siis tema, hea inimene, mees ja isa saab suuremeelselt appi tõtata.
siis, kui mina olen juba väsimusest ümber kukkumas. või nii suures hädas, et lihtsalt enam ei jää midagi muud üle.
fuck, see on nii alandav.

aga ma ei suuda enam peale kõike seda mõistlik ja arusaaja olla.
mul tavatseb pelgalt sellele mõelda ja ma hakkan praegu ise kohe oksele.

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 7, 2022 toll Uncategorized

 

Pääsust ja armastusest

täna tõmbasin Pääsule ta Lurich´i ujumistrikoo selga ning viisin ta elu esimesse, akrobaatika, trenni. kohale jõudes kiskus ta kiiresti endal üleriided seljast ning tormas rõõmsalt mattide peale. umbes esimese kolme minutiga ta juba suhtles teiste tüdrukutega ja mina võisin minna rahuliku südamega lähedal asuvasse Olerexi bensukasse endale erilise päeva puhul kohvitoosti ostma.
tema ootab aga õhinaga juba järgmist, reedel toimuvat, treeningut.
no mis nii viga last kasvatada.

mulle on südametunnistusele koputatud ning ette heidetud, et armastan Pääsut rohkem, kui Hermionet. aga no lapsed on ju lihtsalt nii erinevad. samas, eks see võib kõrvalt sedasi tunduda küll, kuna Pääsuga on mul lihtsalt nii tohutult kergem olnud ja enamus, mis ma temast jagan, kipub olema ainult üks lust ja rõõm. kõik, mis mul siinkohal enda õigustuseks öelda jääb on see, et Pääsut on olnud tõesti ülilihtne kasvatada, sest teda nagu polegi pidanud suurt kasvatama, tema kasvamine on olnud minu koormuse mõistes kuidagi suhteliselt märkamatu ning kuluefektiivne. ma pole justkui millegi juures pidanud kasutama päevade pikkust järjekindlust ega nägema erilist vaeva, kõik on tal tulnud kuidagi ise ja möödaminnes.

ta on enam-vähem alati normaalselt, isegi hästi, maganud. hakanud iseseisvalt potil ja vetsus käima. riidesse panema. mina ei saa aru kuidas. ühel suvalisel hetkel hakkas ta endal ise juukseid kammima ja täitsa rahuldavat patsi tegema. mängib üllatavalt palju üksi ning iseseisvalt. ta on olnud alati küllaltki hea isuga sööja, tema toiduvalik on piisavalt mitmekesine ning ta on alati proovinud peaaegu ilma igasuguse vastupanuta uusi maitseid. osad asjad praagib ta seejuures loomulikult välja, aga kui meeldib, siis võtab juurde.
kusuures mina pole tema söötmise ega söömise puhul teinud enda arvates küll mitte-mitte midagi teistmoodi, kui eelneva nelja lapsega.

ta on hästi liikuv ja suur turnija, selline tõeline ahvipärdik. samal ajal ka piisavalt terane ja nutikas, näiteks lugemises ja arvutamises, igal juhul ei tunneks ma mitte mingisugust vajadust teda veel enne kooli ses osas ise spetsiaalselt kuidagi juurde treenima hakata. ta õppis päevaga jalgrattaga sõitma, püsib rulluiskudel, hüppab hüppenööriga, keerutab ula-ula rõngast, pusib süntesaatoril kahe käega rongisõitu ja für eliset mängida. eelmisel aastal sai lõpuks sõbraks ka mereveega.

ta on julge suhtleja, teretab võõraid. ja kuigi kodus võib ta olla kohati vägagi sõnakas, paras frukt, targutaja ning ninakas, siis kokkuvõttes on ta siiski küllaltki mõistlik ning kuulekas ja väljaspool kodu kuulen tema kohta siiani õnnekas vaid kiidusõnu.
samas, mingi inglikesega tema puhul kohe kindlasti tegemist pole. kaugel sellest.

eriline viisipidaja ta samuti pole, kuigi päris nii mööda ka ei laula, et aru ei saaks, mis lauluga tegu. ja tantsuliigutused tunduvad ka esialgu sellised natuke nurgelised ning pisut kohmakad.

ühesõnaga, ma võtan seda/teda lihtsalt, kui suurt vedamist. suurt vedamist ses suhtes, et peale oma viit last ei arva ma enam ammugi, et lapse käitumine ja areng üksnes heaks lapsevanemaks olemises või meis ning meie suurepärases kasvatuses ning teenetes kinni oleks.
pealegi, kes teab, kuidas kõik edasi läheb. elul on kombeks igasugu pöördeid ning kannakaid teha. küll üht, küll teistpidi.

ja üsna sageli ma Pääsu puhul ikkagi mõtlen, et jumal on minuga lihtsalt armulik olnud. et ju ta ikka nägi ning mõistis, et suuremat ja raskemat koormat ma tänases seisus enam kanda ei jaksaks.

ja ausõna, ma oskan jumalale selle eest lausa otsatult tänulik olla.
nii palju siis armastusest. mitte, et ma neid kõiki seejuures ei armastaks.

 
9 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 6, 2022 toll Uncategorized

 

sisenesime täie hooga sügishooaega

vaevalt sain Päskini 1. septembril üle mitme kuu aeda viia, kui sain sama päeva pealelõunal lasteiast meili, et olge tähelepanelikud, osadel lastel on leitud täid.

järgmine päev tuli informeeriv meil, et juba 3 õpetajat on haigestunud covidisse, kui nii jätkub, siis hakkab tööjõudu nappima ning rühmad tuleb kokku panna.

samas, vähemalt sõda ei ole.
tühja need ussid, täid ja nohu.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; september 5, 2022 toll Uncategorized

 

seisundi diagnoos

mu juuksed annavad jälle pealaele Väikse My patsi kokku.
kaugeltki mitte nii terved ning heas tervises ja ilus, kui ma sooviks, aga märk seegi, et mul pole soovi neid maha lõigata.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 4, 2022 toll Uncategorized

 

hakkab eelkollitama.

appi, ja nüüd tulebki see siis plaani võtta. Päskini sügis-talvine iganädalane laupäevahommikute paaritunnine koolimäng.
Tallinna Prantsuse Lütseum.

ma olen korraga väga rõõmus ja väga ärevil. issver-sussver, ma veel ei anna endale isegi hästi aru, mis kohustuse ma endale kaela võtsin ja kuidas täpselt ma sellega toime tulen. Troonipärija oli siiani mu lastest esimene ja ainuke, kes omal ajal eelkoolis käis.
Pääsu siis nüüd hakkab 25 aastat hiljem sümboolset punkti panema.

 
7 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 3, 2022 toll Uncategorized

 

hingetõmbe hetk

ehk kuidas siis nüüd ikkagi edasi?

keegi siin uuris, et kas see mu viimane, pikk postitus, tähendab, et viskan selle armukadeduse aspekti oma elu korraldamisest nüüd välja…? tundub nagu õige otsus.

esmalt, ma tahan siinkohal kindlasti täpsustada, et kuidas iganes ka ei lähe, siis ma ei kasutaks seejuures väljendit välja viskama. see kõlab nii ülbelt ja domineerivalt. nagu mina siin keelaks, käseks, pooks ja laseks.
ehk lähtun siikohal tarkuseterast, et parim kättemaks on mitte muutuda nende sarnasteks.

ainuke, mida ma hetkel kindlalt tean on see, et meie kahe vahel on veel laps.
tema pärast ilmselt ühel hetkel siiski peab. või siis mitte.
mitte midagi siin elus pole üheselt ja õigesti kivisse raiutud.

aga see on ka kõik. kuidas see laheneb. kas see laheneb. millal see laheneb. kuidas siit olukorrast ja seisust edasi minna. kõigest sellest puudub mul hetkel igasugune täpsem ettekujutus. või tegelikult, vähimgi ettekujutus.
ja olgem ausad, täna valitseb mus ses küsimuses ka otsatu tüdimus, mind nagu eriti ei huvitagi. väsinud olen küll sest lisandunud ainuisikulisest vastutusekoormast ning rabelemisest, aga isegi see ei pane mind täna veel paluma ja lahendusi otsima. ma olen nii kaua arusaaja olnud, et olen sellest mõistlikuks olemisest nüüd lihtsalt väga-väga ära väsinud.

mis on mulle aga kohale jõudnud, et nii, nagu siiani, enam edasi minna ei saa. see paistab olevat veel midagi, mida ma siiski kindlalt näin teadvat.

Giovanni on mulle mitmel korral öeldnud, et mina lihtsalt ei näe, kui palju ta on muutunud. end muutnud. kuidas ta nüüd enam paljusid asju ei ütle. isegi teraapias on ta seda mõtet väljendanud.
aga mulle tundub, et tema jaoks tähendab muutumine seda, et ta on osade asjade suhtes hambad pelgalt veel kõvemini kokku surunud ning kannatab enda sees seetõttu veel pingsamalt ning raevukamalt.

aga muutumine ei saa olla üksnes enesepettus, et voilaa, paned endale tumedad prillid ette ja ongi kohe hea, kena ning sile pealt vaadata. tühja see, mis prillide taha jääb, laske mul edasi olla selline nagu ma olen harjunud. muutumine ei tähenda aina jõulisemat enda tahte alla surumist.
minu mõistes tähendab see endale otsa vaatamist, probleemidesse sügavuti minemist, analüüsi, läbi mõtlemist ning mõtestamist.
enda soovides ja käitumises järele andmist, seda heas tahtes. hoolimise tähe all. mitte viha ning põlgusega. et kurat, mis te must tahate!
muutumine toimub siis, kui sa selle tagajärjel muudad oma suhtumist, nägemust, arusaamisi. kui sa saad aru, miks sa niimoodi käitud või reageerid. mis sind käivitab. mida ja miks sa kardad.

muutuma ei pea sellepärast, et teine seda tahab, vaid et sa ise seda soovid.
soovid enda ning oma lähedaste pärast, et asjad läheksid paremaks. et kõik, kaasa arvatud sa ise, tunneks end seeläbi vabamalt ning paremini.

see, et keegi kaob sõnatult mõneks päevaks, nädalaks, kuuks, aastaks silmapiirilt ei tähenda ju seda, et midagi muutuks. sel juhul läheb kõik ühel hetkel üksnes samalt kohalt, sama suhtumise ja mustritega edasi.

ja see on midagi, mis mulle enam ei sobi.
seejuures ma ei viska, välista, luba ega kinnita mitte midagi.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 2, 2022 toll Uncategorized

 
Pilt

Kuidas valmis 1. september

Noniinoniinoniinoniiiiiiiii…….läheb uue hooga lahti. Need varajased tõusmised saavad mulle olema taas kord see kõige tõsisem väljakutse.
Hermione läks seitsmendasse kalssi. Pääsu üle suve esimest päeva, ja viimast aastat, lasteaeda.

Rõõmsat ning värvilist kooliteed ja kooliaaega!
Jaksu, uudishimu, hoogu ning pealehakkamist!

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; september 1, 2022 toll Uncategorized