RSS

Autori arhiivid: kellakagu

mul on ka üks …sõnum…mida olen juba mitu viimast aastat tahtnud oma randmele…ja nüüd mul tuli see uuesti meelde….et millal siis?

Vaatasime viimane nädalavahetus Giovanniga Alasti ahvatlust. sel korral oli seal valikus üks noor kutt, kes oli üle keha tätoveeritud. kui kaas lõplikult tõsteti, käitus ta ….no ütleme, et mõnevõrra imelikult. keerles ja pöörles ja võttis väga kummalisi asendeid ning poose, ei osanud kuhugi omi käsi panna ja tegi sinna juurde veel ka totakaid nägisid. ta kehakeel andis edasi lihtsalt nii ilmselgeid ebakindluse ja ebamugavuse märke, et isegi minule torkas see silma. ja kui siis saatejuht ta käest ühel hetkel möödaminnes küsis, et sa vist ei tunne end oma kehas kõige mugavamalt?, siis vastas too kutt, et ei tunne jah, ja et alati, kui ta end ebamugavalt tunneb, siis ta lasebki oma keha torkida. ning lisas seejärel veel sinna juurde, et tema arvas, et just oma liiga kaunistatud keha pärast ei jõua ta eales ses saates ka nii kaugele välja.

väga ootamatu ja üllatav ausus. seda poleks ma ka sealt eales oodata osanud.

mis pani mind omakorda mõtlema, et kas ei võigi olla nii, et mitmed tätoveeringud võivad päris paljude inimeste puhul tähendada tõesti ka nimetet inimese hingelist ebakindlust. sisemist rahulolematust. või siis vastupidi, totaalselt jalad maast lahti olekut. ühesõnaga, parasjagu kuskil äärmuses, nihkes olemist, sest kui mõtlema hakata, siis olgem ausad, väga sageli tehakse tätöveeringuid just sellistel segastel ning ebakindlatel eluperioodidel. mis oleks nagu veidi leebem ja tähendusrikkam variant enese lõikumisest. too kujund või sõnum nahal jutsnagu vabastaks ja puhastaks sel hetkel, annaks alateadvuslikult juurde uut jõudu, hingamist, miski julguse ning tõuke midagi elus muuta. uuesti alustada. ette võtta.
mida iganes siis

igal juhul pole ma sellele kunagi osanud nii vaadata või mõelda. aga selles võib olla iva.

 
4 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 19, 2021 toll Uncategorized

 

teel

Ritsik küsis mult reisikirja postituste all, et kas ja kuhu järgmiseks?

ja mina hakkasin mõtlema, et ma ei saa sellele vastata, sellest rääkida. seda vähemalt kolmel põhjusel. mida ma samuti öelda ei saa.
mõtled küll, et oled vaba. kirjutamaks, mõtlemaks, olemaks, elamaks. aga siis ühel hetkel saad aru, et pole ikka küll. ainult petad ennast.

ma püüan sellele mitte mõeldagi, sest nii palju asju, mida ma pean lihtsalt ootama. kannatlikult. et mis ja kuidas. mis ei sõltu minust. aga millest mina nii palju sõltun.
kogu aeg ripun mõne juuksekarva otsas.
ja vahel ma mõtlen, kas ma üldse jõuan ära oodata. kas mu elu on nii pikk?

aga elu võtabki aega. võtabki aega. võtabki aega.

ja täna näiteks noppisin Giovanni tarvis reisipildid välja, homseks peaks neist paberil pildid valmis olema.
mõni päev tagasi võtsin novembrisse teatripiletid.
tellisin endale ette Lauri uue raamatu. pühendusega.

väiksed rõõmud.

töölt sain juubelikingituseks 30-eurose rahva raamatu kinkekaardi. nüüd ma ei suuda otsustada, kas osta selle eest Kai Aareleid Vaikne ookean või hoopiski Marcus Aureliuse Issendale. aga võib-olla mitte kumbagi ja hoopis midagi muud sealt ilusast poest.

peaks end kokku võtma ja tööle ka ikka mingi hetk sünnipäeva puhul koogi valmistama. täna vist leidsin juhuslikult selle ühe, mida see kord siis teha proovin. mitte eriti keeruline, aga päris efektne. aga ühest jääb ilmselt väheks ja ma ei tea, kas viitsib mõne muu ka kõrvale meisterdada, või siis ostab.

no ja siis need inimesed tööl, kes üks ja teine ikka positiivse vastuse saavad. ja Hermione, kes on juba mitmes kord nö lähikontakntne, mis toob kaasa kindlad protseduurid ja ootamised. ja siis on kellelgi kuskil niisama nohu ja väiksem või suurem pouslak. ja pidev mõte kuklas, et kui kaua Pääsu veel ilma vastu peab.

ja see vaktsiinivastasus. ja valmistulemused. ja mõte, et juba ainuüksi selle pärast oli reisil hea. et lihtsalt ei lugenud, kuulanud ega kuulnud. nii palju lihtsam oli seda nii kaugel endast eemal hoida. ja too arusaamine, kui palju see mind siiski igapäevaselt halvab ja muserdab.

täna helistas Troonipärija ja uuris, kas saaksin tulla reedel lapsi vaatama, muidugi ma saan, kui kõik ikka terved püsivad, aga ma kardan alati seda, millal tuleb see hetk, kui vähemalt ühel neist mind nähes suu pähe viltu veab, sest kes see veel on?

tööl saab ikka tasuta suppi ja ma ei saa aru, miks nii paljud inimesed endale seejuures ikka väljast süüa ostavad ja tellivad. ma ei jõua seda projekti endiselt mõttes ära tänada. mitte raas pole mu tunne ses osas lahtunud.

tööl oleme viimased paar aastat sel ajal väikse preemia saanud. kaks aastat on piisavalt mitu, et ära harjuda ning seda juba salamisi oodata. aga sel aastal pole seda veel juhtunud. hm, mõtlen mina ja ma tean kohe päris kindlasti, et ma pole ainuke.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 18, 2021 toll Uncategorized

 

9007308

kuidas seee tüdruk mulle meeldib, unustasin vist vahepeal hingata.

go, Anna Maria, go!

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 17, 2021 toll Uncategorized

 

käsi ei tõuse kohe siinkohal panema pealkirja. sest.

Plaanitud kohtumine ühel päeval nii ühe kui ka teise riigi riigipeaga jääb ära, sest mõlemad on haigestunud koroonasse. kohtumisjärgselt sureb samal päeval ka tuntud ühiskonnategelane, kellega ta on vahetult enne kohtunud.

kes jugeb olla järgmine, kes temaga kohtumist planeerib?

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 16, 2021 toll Uncategorized

 

reisist. põgusalt.

see on tõenäoliselt üks mu selle reisi lemmikpilte siiani

ilmselt tõesti lähed noore inimesena ennast reisile ka otsima ja leidma. aga noore inimesena otsidki minu arvates ennast veel igal(t) poolt, ükskõik, kus sa ka poleks.

võib-olla see mõttekäik, et reisile minnakse ennast otsima tuleneb vähemalt osaliselt ka sellest, et kui sa just ainult ja ainult basseini äärde pikutama ei lähe, siis reisimine on eelkõige kontrastid ja oma käimasoleva elu ….ütleme siis revisjon. mis võiks heal juhul ju koguni korraline olla, kel rahakott kannatab. umbes täpselt samamoodi, nagu oleks hea iga mõne aasta tagant läbi viia suhteaudit. miks mitte ka töö- ja lapsekasvatusaudit jne.
suures plaanis, üks sõeluuring kõik.

lihtsalt kaugemalt vaadates näed mingil põhjusel kõike palju selgemini. saad jube (kas siis kaudses või otses tähenduses) hästi aru, millega harjunud oled, mis on sinu jaoks iseenesestmõistetav, millise kiiruse ja suhtumisega ühiskonnarattas sa igapäevaselt keerled. millest puudust tunned, kus on kitsaskohad, kellele või millele eemal olles mõtled, mida/keda igatsed, puudust tunned, millis(t)est tegevus(t)est vabanedes kergendusest ohkad, mida oleks ehk võinud või tahtnud elus teisiti teha. muud moodi elada. tähelepanu pöörata.

ja siis alati mõtled, isegi vist mitte teadlikult, et mida tahaks sealt kaugelt endaga koju kaasa võtta, ja ma ei mõtle siinkohal ainult asju, vaid ka suhtumisi, käitumuslikku, olemuslikku.

kuigi elu on mulle näidanud, reisimine tõestanud, et üks konkreetne maa ja ühisond on siiski tervik, ma ei oska siinkohal isegi öelda, millest täpselt see koosneb, ilmselt selle maa aja- ja kujumemislugu, kliima, maastik ning kõik need inimesed, millest kokku saab just selle ühe maa ning rahvuse, nende suhtumise, elamislaadi, elukorralduse ning argipäeva. aga see kipub tõesti kahjuks alati minema sedapidi, et reisilt naastes takerdud suures plaanis ka kõige parema tahtmise juures kodumaale tagasi jõudes midagi muuta või paremini (mis iganes see siis kellegi jaoks sel hetkel parasjagu tähendab) elada tavaliselt juba mõne nädala jooksul nimetatud maa mustritesse taas kord kinni ning isegi täpselt arusaamata miks, lähed uskumatult kähku kord juba teada ja tuttava vooluga kaasa.

aga rääkides prantslastest ja Prantsusmaast….siis see oli mu kolmas minek sinna maale. esimest korda juhtus see Exlife ajal, kes pidi sinna viieks päevaks Nizzasse mingile konverentsile sõitma ja mul avanes võimalus temaga kaasa minna. see oli aeg, kui Eesti oli suhteliselt alles vabaks saanud ja ma mäletan, et tundsin ennast seal halvasti, nagu valge vares. mu hoiak, mu välimus, mu olek, samm, pilk, enesetunne, see kõik erines tol hetkel veel nii märkimisväärselt sellest, mida ma seal nägin ning kohtasin. loomulikult ka drastiline vahe elukalliduses, sel hetkel saime me endale veel suures plaanis ainult McDonald`si söömist lubada.

täna on viimases osas märksa lihtsam, hindades vahet enam põhimõtteiliselt polegi. mõni toode kallim, samas mõni teine jällegi odavam, kui siin, Eestis. seega, kokkuvõttes elukalliduses märkimisväärset vahet enam ei tunneta, kui üldse, ning see lisab kõvasti inimväärikust ja vabadust.

aga prantslane oli ja on jäänud mu jaoks endiselt pisut …upksakaks. Pardon for my attitude. kui sa prantsuse keelt ei räägi (ja kui isegi räägid, aga mitte piisavalt hästi), siis ta pole sinuga otseselt ebaviisakas, aga kindlasti mitte ka ülemäära abivalmis. ma ei määratleks seda ka päris üleolevuseks, aga ikkagi eemalolev ja tuntavalt distantsilt, ta lihtsalt kuidagi lepib ja talub su ära. ja kuigi puhkuseks ei saa me reisi nimetada eelkõige selle pärast, et Pääsu meiega kaasas oli, siis ilmselgelt oli just tema sel reisil see, kes prantslasi võlus ning sulatas ja meisse sõbralikumalt suhtuma pani. ausalt, ma ei liialda, aga see paistis kilomeetrite kaugusele, et ta neile meeldis ning ma olen kindel, et meie saime just tema valguses pisukest allahindlust parema kohtlemise osas:)

võrreldes Eesti üliedeva ja ennast upitava autopargiga, olid autod selles riigis tõelised punnid. armsad sellised ja värvilised. ma lausa armusin ühte pisikesse mudelisse ning kaalun päris tõsiselt, et kui mul ühel päeval peaks uut autot vaja olema, siis äkki just see. no ma ei liialda, kui väidan, et esimese nädala jooksul nägin ma ehk viite maasturit. mis arvestades muidugi liiklust, olematuid parkimiskohti ning tavalisi teid (ma pean siis silmas mitte kiirteid) sugugi ei üllata, aga siiski, siiski, see lihtsalt torkas esimesest hetkest ja jätkuvalt silma. sest minu peas tekkis küsimus, et kui palju selles on ikkagi praktilisust ja vajaduspõhist ning kui palju midagi muud?

rääkides naistest ja välimusest, siis kui paarkümmend aasat tagasi ei tundnud ma end nende naiste kõrval kohe nagu teps mitte naisena, siis täna see kaugeltki enam nii polnud. tundsin end kohe lausa hästi ja enesekindlalt, võrdväärsena. koguni nii enesekindel olen, et julgen väita, et ma ei tajunud sel korral enam mitte mingit vahet, isegi venelase tunnet polnud enam:) mul on tunne, et too sõnulseletamatu ning minu silmis prantslastele nii eriomane lohakalt kerge elegants ja stiil(itunnetus), mida ma siiani nende juures alati imetlenud olin, on hakanud tolle kiireneva ülemaailmse globaliseerumisega oluliselt vähenema, suisa kaduma.
ja olgem ausad, ma tegelikult endiselt päris hästi ei adu, mis nõksuga igasugused jubedused massidesse ikkagi jõuavad ja nii laialdaselt kantavaks ning moodsaks saavad. no näiteks need praegud värvilised, massiivsed ja kobakad tossude ja ketside laadsed erinevad jalanõud, appi, need on ju lihtsalt kohutavad. aga kui paljudel need jalas on, ma lihtsalt ei suuda ära imestada ega silmi uskuda.

teine asi, mis naiste puhul silma torkas, kui vähe oli linnapildis seelikuid ja kleite. oli, aga tõesti enamus naisi kandis seal täna pükse. ja nabapluusid, need on noorte seas uuesti tagasi. jeekim, juhtusin nägema isegi nabadresse:) need olid minu silmale nüüd küll midagi uut.

süüa saab väljas kohvikutes ja restoranides kaks korda päevas, päeval alates umbes kl 11st kuni kaheni lõunal ja siis õhtul, olenevalt kohast, varasemad alustavad kuskil kuuest õhtul. selle kinnistumine me peades võttis ikkagi mõned päevad aega. vahepeal pakutakse sulle soovi korral ainult jooke. seega, kui õige aja maha magad, siis nälgi või vaata ise. päris harjumatu oli see alguses ikka. seda enam, lapsega. mida ma ei väsi neis reisipostitustes vist kordamast, palun ärge pahaks pange:)

ja hommikul loomulikult kõikvõimalikud saiad ja saikesed. kümneid erinevaid sorte. uste taga on siis koguni järjekorrad. sellised toredad järjekorrad.

kõikidest kohvidest maitseb seal kõige paremini espresso. seda nad joovad ise ja see on seal maal ilmselt seepärast ka kõige õigem. cappucino, mida ma siin maal alati eelistan, ei maitse seal üldsegi hästi, on kuidagi vesine ja lahja. täpselt samamoodi, nagu näiteks vein ja juust maitsevad seal hoopis paremini, kui külmas ja niiskes Eestimaa kliimas.nii ongi. (asu)koha fenomen, millele minu arvates miskit ühest põhjendust ega seletust polegi. kui, siis mina isiklikult seostaksin seda taas kord kõige enam kliima ja valgusega, mulle isiklikult tundub, et just need tegurid tingivad paljud erinevused erinevate rahvaste maitsetes, valikutes ja suhtumises siin elus, palju suuremas määras, kui me sellele teadlikult kaalu omistame või sellele mõtleme.

loomulikult, mida enam suurlinnade poole, seda räpasemaks, lärmakamaks ning multikultimaks. ma ei ole eales näinud nii palju erinevaid rahvuskööke ega restorane.
ning näiteks Lyon ja Pariis on isegi minu jaoks inimeste hulga, kiiruse ja lärmakusega hullult väsitavad. mis siis veel rääkida ühest Eestimaalt tulnud 5-aastasest lapsest, kes viimasel päeval lihtsalt kategooriliselt keeldus metrooga sõitmast. ja nõustus minema ainult lähedalasuvasse rahulikumasse parki.

mis mind veel üllatas, et need suured ja pealtnäha rasked vanad ja väga ilusad kivimajad kostavad nii tohutult läbi. hommikul ärgates oli enamustel hommikutel tunne, et naaber keedab juba su köögis kohvi. ning kõrvalasuva ukse kinni paugatamine ei jätnud mingit võimalust, et sa selle peale poleks üles ärganud. rääkimata tänavamelust õues, mis algas varahommikul ning lõppes kuskil pooles öös. nädalavahetustel on naabritrel külas aga sõbrad, siis on selline tunne, et võiks kaasa rääkida ning käe läbi seina pista ning klaasikese veini paluda. ühesõnaga, ma läheks sellises ühiselamus elades siinses argipäevas lähima kuu aja jooksul totaalselt hulluks.

kindlasti kohe on prantslane suhtleja rahvas. argipäeviti on lõunal ja õhtuti kohvikutes ja söögikohtades alati rahvast. rääkimata nädalalõpust ja näiteks sellest viimasest pühapäevast, mille ma puhtalt endale võtsin ja mööda Pariisi ning kuumi kohti uitasin, välikohvikuid jätkus tänava äärtes sadades meetrites ja vabu kohti, kuhu maha oleks saanud istuda, õieti polnudki.
veel torkas eriliselt silma, et kohvikus teis(t)e inimesega suheldes ei skrollita telefonis. mitte keegi, mitte kuskil, ei suuremates ega väiksemates kohtades. tõsi, metroodes, üksi sõites küll, aga isegi seal pigem vähem, kui rohkem ning kui ollakse juba vähemalt kahekesi, siis näeb seda siiski harva.

tagantjärele tarkus oleks vast see, et oleks pidanud ilmselt alustama Pariisist ja liikuma vastupidi, lõuna ja rahulikuma poole. reisi alguses oli märksa rohkem ruumi, puhtam, ilusam, helgem ja muidugi ka soojem. mida enam põhja ja suulinnade suunas, seda närvilisemaks ja väsitavamaks. ilmselt olen ma selle jaoks juba liiga vanaks ja ükskõikseks jäänud. mutunud on kindlasti ka väärtushinnagud.

ööbimiskohad olid alguses samuti väga eriilmelised ja põnevad, ma praegu enam neist eraldi kirjutada ei jaksagi, kõige õigem oleks olnud seda muidugi jooksvalt teha, kohapeal olles, aga või mul/meil seal selleks aega jagus.

need pildid, kus me Giovanniga peale oleme juhtunud jääma, räägivad iseenda eest. Hermione naeris siin ennast poolkõveraks, ausõna, enamuse peal tundub tõesti, et me veel kuidagi vaevalt püsime kuidagi jalul, juuksed püsti peas ja totakalt naeratav nägu ees.

ja ma muidgi ei hakka teile rääkima Google mapist, mis on tegelikult tõesti lausa ulme. ma isegi ei kujuta ette, kuidas me näiteks kakskümmend aasat tagasi sama asja oleksime ilma selleta läbi teinud. ja kuhu välja jõudnud. kui üldse.

mis mind enda puhul üllatas, siis peale Google maps´i ja viit päeva kogemust Pariisi metroodes, julgeksin täna juba üksi lastega ka peaaegu vist igasse maailma kohta sõita. see esmane hirm ja ärevus kõige selle ees ning selle asendumine vilumuse, arusaamise ja jalad tugevalt maas olemise tundega tuli tegelikult üllatavalt kiiresti ja kergesti. see kõik on kordades lihtsam ja kergemini omandatav, kui eales arvata oleksin söandanud.

ning kokkuvõttes, juba täna, tegelikult ju ainult loetud päevad reisi lõpust, sellele tagasi mõeldes, tundub vaatamata kõigele kogu reis juba lausa äge ja väga ilus. isegi need hetked, kus ma pead, täielikus ahastuses ja hullumises, ainult vastu seina oleks tahtnud taguda:)

 
5 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 15, 2021 toll Uncategorized

 

häälest

juba ikka päris mõnda aega tagasi tabasin end mõttelt, et hääl on minu arvates üks olulisemaid tegureid inimese läbilöögivõimes. et sel on palju suurem mõju ja võim, kui me arvata oskame.
ma ikka vahel mõtlen, et tahaks endale nii väga mõne inimese häält. et kuidas tal on oma häälega vedanud.

minu arvates üks suurepärane näide hea hääle osas on Vilja Kiisler. mitte, et ta sellele lisaks veel terav, terane, tark ja kena poleks. aga kui võrratu hääl tal on, nii selge, sillerdav, pehme, puhas, mahe, ma ütleks koguni, et see ideaalne – läbilöögitämber.

lihtsalt kuulad ning tunned, kuidas see tasahilju mähib su enda lummusesse. ja tehtud sa oledki.

 
4 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 13, 2021 toll Uncategorized

 

kodus

saabusime öösel, tööle läksin peaaegu, et otse lennuki pealt.

õhtul koju jõudsin, jõin tassi kohvi. tõmbasin hinge. veel kord. seejärel pesin esimese asjana vetsu ja vannitoa. vaatasin külmkapi kriitilise pilguga üle. lükkasin Päskini vanni, pesin ja kuivatasin hoolega isegi ta varbavahed. vahepeal lõin suures toas korra majja. pesin masinatäie kiirkorras vajaminevat pesu. mul on hetkel kujunenud uus lemmik vorm, muud ei taha. panin teleka mängima. värvilise kalalambi vurisema. sättisin eiffeli torni ja kastanimunad ning töölt kingitud hiigelsuured lilled, lausa mõõgad, keset lauda.

hakkab looma. üleminek, ehk tagasitulek on oodatust märksa rahulikum ja sujuvam, kui oleksin arvanud.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 12, 2021 toll Uncategorized

 

– – –

Päskin on meil selle reisi ikka pehmelt öeldes päris pässu keeranud. ja kuigi ma annan endale absoluutselt aru, et asi on lihtsalt olnud minu kõrgetes ootustes, mitte temas, sest tema on tegelikult käitunud ja olnud täpselt nii tubli, nagu üks 5-aastane olla jaksab, siis on mul vaatamata sellele keeruline sellega leppida ja endas ses osas rahu leida.

samas, prantslastele ta meeldib. ta saab siin üllatavalt palju märgatud ja rohkelt tähelepanu.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 9, 2021 toll Uncategorized

 

La tour Eiffel

No vaata, ütles Giovanni, kes ümber nurga pöörates must paar sammu eespool olles seda juba nägi. järgmisel hetkel lõi nähtav vaatepilt mul hinge kinni ja pea hakkas ringi käima, ma ei tea, millest selline reaktsioon. see on ikka kaugelt midagi palju suuremat ja rohkemat, kui meie üürike elu.

ma ei tundnud mingit vajadust sinna vaateplatvormile jõuda, mulle piisas täielikult üksnes sellest, mida ma sealt eemalt nägin. ning ausalt öeldes on mul ka miski kummaline kiiks ja hirm nii suurtele rauakolakatele väga lähedal olla.

aga kuigi esmapilgul oli see midagi palju koledamat, kui ma seni endale ette kujutanud olin, ilmselt just selle värv, või õigemini värvitus, minu silme ees on ta alati olnud midagi palju kuldsemat ja säravamat, siis isegi oma koleduses on see ikka aukartustäratav ja võimsa auraga ehitis kül

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 8, 2021 toll Uncategorized

 

copy-paste facebookist, sest…

Vahelduseks killuke päris elust ka…..ärkasin apar päeva tagasi oma 50nda sünnipäeva hommikul, suur vihm oli üle jäänud ja ma nägin silmi lahti tehes katuseaknast, mida mööda viimased paar päeva ainult paksult vett oli alla voolanud, et selle väikese puust taladega raamistatud akna kohal (vaata seal üleval pildil) oli raami sees kivisse raiutud aastarv 1522. Tegelikult on see ju täitsa pöörane, kui mõtlema hakata. Kui ebatõenäoline see on, et mulle on antud just praegu aeg elus olla .Sünnipäevad peaks ju teadupärast olema justkui need ilusad ja üliõnnelikud päevad me elus, aga see hetk oligi kokkuvõttes selle päeva (peaaegu) ainus hetk selles päevas , see üksainus hetk keset kaost….see hea hetk. Edasine oli erakordselt kiire ja närviline ja rabe ning üks lõputu mitte- ja viltuvedamine. Vahetasime sel päeval linna ja asukohta, õhtul kappasime, laps kukil, juba uues kohas terved lähedalasuvad kvartalid läbi, väsinud, näljased ja pahurad, et mitte öelda kurjad, ega leidnud seda sobivat, mis lapsele samuti sobiks. Märg, niiske, sombune, tuuline ja jahe niikuinii. Lõpuks maabusime oma apartment`i vastas olevas väikeses söögikohas, mis oligi täpselt see, mida me poolteist tundi taga olime otsinud. Oleksime võinud ju sealt alustada, aga või me siis seda tegime, sest mujal, teadagi, on rohi alati rohelisem. Öösel, kui teised juba magasid, vahtisin voodis teki all aknast välja ning mõtlesin, et hing ja vaim ei jää vist tõesti kunagi vanaks, tegelikult läheb koguni aina paremaks, lisanduvad rahu ja eneseteadlikkus, kogemused ja kogu see muu mõnus zen. Aga see va füüsiline keha, see kahjuks vananeb ja väsib ja kulub ajaga küll, kohe täitsa tuntavalt. Nuta või naera. Sest pagan võtaks, kakskümmend aastat tagasi oli mul seda jõudu ja energiat ikka kordades enam, ma mäletan küll. Samas, muidu justkui enda vanust, vananemist ei adu. 40-aastased tunduvad lausa noored, 60ndates inimesed keskealised. Niiviisi elu vist tekitabki alati illusiooni, et aega on, kõike jõuab veel teha ja kogeda.
Kes teab, keas teab, aga tuleb tunnistada, et too viimane lause sealt, siis…..midagi tundub täna (minu vanuses) juba ka päris pöördumatult möödas… ja natuke on nagu kohe kurb ka….aga suur aitäh teile kõigile, otse loomulikult…kuniks elu!
Bon voyage!

* kursiivis, Kirjad Buenos Airesest, Eia Uus.
Super elus raamat, lugege kindlasti! Minupoolne (tänu)kummardus talle siit , Pariisist!

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 7, 2021 toll Uncategorized