RSS

tülidest

01 dets.

kui me emaga tülli läheme, siis ta hakkab mulle viskama selliseid asju, nagu näiteks, et sa käid kogu aeg teatris.

ma olen viimase seitsme aasta jooksul käinud teatris täpselt seitse korda. kui kord aastas on kogu aeg, siis jah.

see on veel selline suht leebe nähvamine, aga aastate jooksul on olnud oluliselt valusamaid ja halvustavamaid ütlemisi.

ma tõesti absoluutselt ei mõista, miks ja kust ja milleks sellised torked, aga mul on tunne, et ta tõepoolest arvabki nii. muud seletust ma sellele ei leia, kui et ta produtseerib, poogib mulle külge ning elab sellistel hetkedel minu peal välja mingeid halbu asju ja omadusi, mis talle kuskil mujal või enda või kellegi teise juures närvidele käib ja mida ta mujal välja öelda ei saa. sealhulgas ka mingit iseenda pettumust või jõuetust või pagan teab veel mida kõike.

viimane kord ma talle muuhulgas ka ütlesin, et kui mõni mees minuga vastikult käitub, siis ühel hetkel on mul vähemalt võimalus tema ees uks kinni panna ja öelda, et nüüd tõesti aitab, aga sinu ja üleüldse lähedaste/pereliikmete puhul päris nii lihtne see pole.

no ja miks sa siis ei või minu ees lihtsalt ust kinni panna?, ütleb selle peale tema.

huh. see võtab mind lihtsalt ohkama. miks mind üleüldse viiakse nii kaugele, et pean sellisel tasemel suhtlema. ka ebamugavatel teemadel on võimalik teineteisega rääkida minu arvates teisiti.
umbes selliste vestluste pärast ma püüangi vältida kõikvõimalikke konflikte ja neid võimalikult kaugele edasi lükata. no nii kaua, kui enam teisiti ei saa ega võimaldata ning olen selleks juba lõpuks lausa sunnitud.
sellised inetud jutuajamised löövad mind ikka päevadeks ja teinekord ka nädalateks endast välja. isegi siis, kui ma saan aru, et tegelikult on need ühel hetkel vajalikud.

 
10 kommentaari

Kirjutas &emdash; detsember 1, 2022 toll Uncategorized

 

10 responses to “tülidest

  1. Bianka

    detsember 1, 2022 at 3:37 p.l.

    Kahjuks emotsionaalselt tülitsedes juhtubki, et öeldakse asju, mida tegelikult ei mõelda. Usun, et su ema on kahetsenud ka kriitikat sinu pihta, aga ilmselt pole ta selline inimene, kellel vabandamine kergelt käib. Võimalik, et seekordne etteheide tulenes sellest, kui sa kurtsid oma rahamuret ja ta tahtis sellega öelda, et sa kulutad “luksuse” peale teatris käia. Mis pole muidugi õigustatud väide, aga võib-olla otsis ta kokkuhoiukohti.

     
    • kellakagu

      detsember 1, 2022 at 4:02 p.l.

      seda kohe kindlasti mitte, viimati käsin teatris suvel korra ja siis enne seda ehk eelmise aasta sügisel.
      Ma arvan, et kulutuste kohta ei saa mulle küll midagi ette heita. Väljas me ei söö juba ammu-ammu ja endale peale kulus mul novembris 92 eur, millest 13 eur oli ravimid, 15 eur gripisüst ja 20 eur juuksur. 40 eur läks muu. Oktoobris kulus mu peale 128 eur. Septembris sama palju. jne, jne.

       
  2. mustkaaren

    detsember 1, 2022 at 3:59 p.l.

    Mina ei usu, et inimene aastate jooksul
    paljude tylide joolsul välja öeldud asju kahetseb. Ennem on see adrenaliinivoolu najal tekkiv julgus Teha Teisele Haiget. Ma kasvasin selle sees yles ja tunnen selle lõhna juba kaugelt. Aitabki ainult “ukse sulgemine”, sest inimesed ei loobu oma lemmikmängudest iial. Ennem leiavad uued, kellega neid mänge mängida.

     
  3. Anonüümne

    detsember 1, 2022 at 6:38 p.l.

    nüüd pean jälle kaitsvale seisukohale asuma.

    sa ei otsi konflikte, ei torka ise oma ütlemistega? lubage kahelda.

    minu arust oleme me kõik oma vigadega, nende aastate peale võiks see juba selge olla, kedagi ei muuda.

    ma lihtsalt ei saa aru, miks peab sellist olukorda siin alati eskaleerima, teades, et ka tema blogi loe. on siis nüüd kergem?

     
  4. kellakagu

    detsember 1, 2022 at 7:57 p.l.

    Kahjuks pole minu võimuses seda muuta, et ta blogi ei loeks. Ma olen palunud tal seda kordi ja kordi mitte lugeda, seda enam, kui ta alles mõni nädal tagasi taas kord kordas, et mu blogi talle üldse ei meeldi, ta ei saa sellest aru ja minu kirjatamise stiil talle üldse ei sobi. See on igav ja mida kõike.
    Ja see pole ju kaugeltki esimne kord.

    Aga see selleks.

    Miks ma siin kirjutan? Õigemini, miks see minus aeg-ajalt plahvatab? Ilmselt selle pärast, et selliseid möödaminnes hinnanguid, arvamusi, soovitusi, torkeid koguneb mingi aja jooksul mu sisse teatav kriitiline hulk, mis ühel hetkel enam ei mahu ja siis tuleb välja. Ma peaks selle kõik suutma üksi enda sees ära seedida ja alla neelata, aga ma ei suuda. Võib-olla, kui mul oleks kõrval keegi inimene, kellele saaks mõne aja tagant ventileerida, ehk see aitaks, ma ei tea. Aga olla üksi nende ütlemistega ja aina endale korrutada, et las olla, kedagi ei muuda, no ei suuda alati.

    Ja isegi, kui on keegi, kellele pidevalt sama asja ventileerida, siis ühel hetkel väsib see keegi kolmaski, kui aina korrutad ühte ja sama, ühte ja sama ja midagi ei muutu.
    Võta siis midagi ette, ütleks ka see keegi kolmas lõpuks.

    Eks sellest ole ka teraapias juttu olnud. Terapeudid soovitavad asjad ikkagi lahti rääkida ja selgelt sõnastada, mis ei meeldi ja mida sa teiselt teatud olukordades ootad. enda arvates olen seda nüüd juba palju kordi väga selgesõnaliselt teinud, aga ka sellest ei paista tolku olevat. Ikka jätkub kõik endist viisi.

    Ma ausalt öeldes ei tea, mida enam teha. Ühest küljest ma saan aru, et kedagi ei muuda, aga teisest küljest, mida ma pean siis tegema, et selliseid asju ei juhtuks? Kui oled juba justkui teinud kõik, mida on soovitatud ja mis peaks ideaalis toimima, aga ei toimi?

    Niigi on hetkel väga keeruline, kogu see vastutus, kohustused ja argipäev, maailmas toimuv, hinnatõusud jne.

    Ma ei väidagi, nagu ma ei võiks teatud olukordades väga teravalt öelda, aga ma vähemalt ise ei arva, et ütlen kunagi kellelegi, et sa käid kogu aeg teatris, kui ta teeb seda ehk korra aastas. Lisaks ma vähemalt ise arvan, et kui ma ka olen midagi öelnud, siis ma mäletan seda ja ma ei aja ka tagasi, et ma pole seda öelnud.

     
    • b

      detsember 1, 2022 at 10:57 p.l.

      minu teooria on, et sul ajab endal hetkel lihtsalt nii üle ääre ja siis ajabki iga asi vihale. miks see viha just emale laskub, noh, analüüsi teraapias seda (kuigi see vist on juba ammu selge).

      lihtsalt blogis kajastub alati see, et ema koguaeg ütleb. kuigi tegelikult on neid inimesi ja tülisid lähiringkonnas ikkagi koguaeg rohkem (miks see nii on võiks ka üks teraapiakoht olla). ja kui nüüd öelda, et ema ütleb kõige rohkem, või valusamalt, vms, siis võibolla on kokkupuude temaga lihtsalt kõige suurem. teised hoiavad lihtsalt eemale. ta on selline, kõigiga, te olete liiga erinevad ja ta ei oska sind seetõttu mõista. miks sa seda teemat pärast kõiki neid elatud aastaid ikka veel ketrad on minu jaoks…ei oskagi siia lõppu sõna panna… väsitav?

       
      • Anonüümne

        detsember 1, 2022 at 11:00 p.l.

        ps. ja ära ütle, et ära siis loe blogi, kui väsitab. aga blogi kirjutades ole valmis selleks, et kõik ei pruugi alati su teoorite ja arvamustega nõustuda.

         
        • kellakagu

          detsember 1, 2022 at 11:26 p.l.

          Mina vastasin küsimusele, et miks ma sellest aeg-ajalt ikka ja jälle kirjutan.
          Kui väsitab, siis väsitab. Sinna ei saa ka mina midagi parata.

           
  5. Eili

    detsember 1, 2022 at 10:53 p.l.

    A kas blogi ei olegi siis isiklik ventileerimise koht? Või mis? Ega kulka sulle ju raha ei maksa, et sa siin ei tea mis kunstilise väärtusega projekti läbi viiksid.

     
  6. b

    detsember 1, 2022 at 11:37 p.l.

    ja lõpetuseks sooviks küsida, et kas me homme ikkagi veini joome? ja kas pääau tuleb selleks ajaks paha(pilli)de juurde? või on sul muud plaanid?

     

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: