Kulla, Ritsik!

Juba mõnda aega on moodu alustada kirja pöördumisega “Hea”, aga mulle kõlab see kuidagi võltsilt ja kunstlikult, sarnaselt kirja lõppu lisatud “päikesega”, kuigi sinu puhul poleks see pelgalt moodu sõnakõlks, olen mõelnud, et sa oled tõesti südames üks heamaid inimesi, keda ma tean ja tunnen.

headuse ja empaatiaga käib mu arust elus kaasas selline isevärki paradoksaalsus, et ühtpidi teeb see nimetet inimese jube haavatavaks, teisipidi jällegi hästi tugevaks.
hoolimist ja headust on väga keeruline ümber lüüa. see on nagu jonnipunn. sa võid ta hooga kõikuma panna, aga siis ta saavutab ühel hetkel taas tasakaalu ning seisab tugevalt ja kindlalt maas, nagu kalju.
südameheadust on võimatu võita.

mõtlesin, kas kisun paki kohe autos lahti, sest nii põnev ju, aga siis otsustasin, et ei, venitan selle magususe ning mõnuga. kodus ka veel keerutasin teda käes ning asetasin mõneks ajaks keset oma ümmargust lauda, kui jälle mööda käisin, siis lihtsalt vaatsin eemalt. kui ma ta siis lõpuks ikkagi avasin, oleksin tahtnud hüüda nagu mu ema enamasti teeb: milleks sa ometigi raiskad. oleks täiesti piisanud ühest neist asjakestest, suurim kingitus on mulle juba see, et keegi on su peale ses tormavas ning tühisevõitu maailmas päriselt mõelnud.

plikad olid loomulikult nagu harakad kohal, Hermione ütles, et tahaks ka sellist üllatust, et peaks vist blogima hakkama. Pääsu ütles, et olen paha ema, et talle rohkem neid pühade “imevitamiine” ei andnud. aga midagi võib siin elus ainult minu ka olla, võtan neid nüüd igapäevasel ühe, seniks kuni neid jagub. see retsept seal purgi taga oli täitsa lõbus ja vahva, ainult ühe punkti osas, milleks need magushapud pillid mõeldud on, tekkis mul segadus: aitab järjekordselt sihid paika panna ja alustada uut elu.
pisukest ümbermängimist ja -mõtestamist vajan praegu elus ilmselt tõesti, aga päris UUT elu. palun kindlasti mitte:)

traatjala ja tolle hõbedase kaunistuse asetasin kuuse külge, kui ma nüüd järgmistel aastatel kuuske ehin, siis need jäävad mulle elu lõpuni sind meenutama.

su viimase postituse pealkiri oli, et traditsioonid pole mõttetud. selle peale lähen nüüd niipea, kui siia punkti panen, kööki, ning panen homseks kartulisalati kartulid keema.

plikad veel magavad. loetud minutid ning tunnid õnnist rahu ja vaikust siin majas.

aitäh, Ritsik!

siiralt liigutatud,
K

 

lööme need sitapead mättasse*

nüüd on siis nii, et mul õnnestus ka ikkagi grippi jääda. esimene päev keha niimoodi valutas, nagu ei kunagi varem, mul oli keeruline jalgade peal isegi kööki jõuda, see oli tõesti täiesti enneolematu, valu oli nii suur, et süda läks sellest pahaks ja oksele ajas. isegi nahk valutas seljas.

jube paha oli olla, jube. aga õnneks läks see suur valu õhtuks üle. palavik on ka tänaseks kadunud. nüüd on nohu ja köha ja Tamiflu ja muu selline.

söögitegemisest on järsku täiega kopp ees. ju on pikka aega nii korralik oldud. lisaks see haigus ja null-isu. tundub, et lõpuks on kohale jõudnud ka see sügavuti nukrus. aga nagu üldse-üldse-üldse kohe ei taha. ainuüksi mõte sellest tekitab ärevust, süda hakkab taguma, ainult toore tahtejõuga, laste pärast, midagi ja kuidagi.
see ongi hetkel mu kõige suurem väljakutse.

Pääsul on tänaseks paar päeva isu tagasi, minul seevastu täiesti kadunud. nii vähe pole ma ammu kaalunud, viimati kolm aastat tagasi. Pääsu teeb juba teist päeva hundirattaid, ma arvan, et umbes 2000 tuleb juba kokku küll. mina panen vahelduva eduga legosid kokku.

vaatame ohjeldamatult telekat. lastele tuleb praegu palju multikaid ja toredaid filme ja mullegi jagub erinevat vaatamist.

õhtuti vaatame Pääsuga süüdimatult ja süümepiinadeta Visa hinge. selline tore ema-lapse kvaliteetaeg. hommikuti tõmbame poole päevani magada.
Pääsust on saanud muide üllatavalt vahva filmikaaslane. samal ajal tundub nii uskumatu, et ta ongi nii suureks kasvanud.

vahel mõtlen, et kui Giovanni oleks, siis ei saaks seda eales olla. ta tapaks mu oma pilkude, nägude ja hilisema külma käitumisega. näitamaks, kui valesti ma/me elan/elame.
tegelikult on see kurb. nii kurb.

sest võib-olla küll vale, aga kuidagi nii armas ja tore. ja ma südames ju sooviks, et oleks mees ja isa, kes seda meiega koos teeks.

mulle tohutult meeldib puhkuse ja pühade ajal olla ja elada teises dimensioonis, paralleeluniversumis, kui on argipäevadest totaalselt teine olemine ja tunne ja tegemised ja ajaarvamine ja kulg ja maitse.
siis mul on tunne, et ma lülitun välja ja tõeliselt puhkan.

Hermione? tema käib mööda ilma ja erinevaid jõuluistumisi ringi ja kui kodus on, siis peamiselt omaette, oma toas. televiisor on talle veel tuttav sõna, aga Visa hingest pole ta näiteks kuulnudki.

vat sellised pühad siis.

*Visa hing, osa viis.

 

nüüd ma olen valmis, las tulla

 

variant b

ilmselt pole ma eriti originaalne, kui ütlen, et ostsin eile jõuluprae lihatüki ja hapukapsa. täna helistasin Ruudile ja kutsusin neid kahekesi samuti laupäeva õhtul meiega ühinema, kui nad soovivad. Ruudi arvas, et nad tulevad.
tore.

täna käisin Pääsuga perearsti juures. selgus, et tal on A-gripp, õnneks kopsud on puhtad ja põletikunäit normis. aga see haigus on teda ikka korralikult kurnanud ning vaevanud. magab palju ja pikalt, köhib ja tatsitab, kõht on korrast ära ning isu on olematu. tänaseks on ta oma niigi napist kaalust veel veidi enam kui kilo kaotanud, 20 kg ei tule ka enam kokku, ja kui ta oma peenikestel pulkadel vetsu poole ukerdab, siis on kohe päris valus neid kodinaid vaadata, selline tunne, et need võivad tal iga hetk lihtsalt, prõksti, katki murduda.
aga mu hing on vähemalt rahul, et ta sees midagi kurjemat ei susise. nii saab jõuludele ja aastavahetusele oluliselt rahulikuma südamega vastu minna.

eile ostsin endale teiselt ringilt mõne eurtsi eest ka ühe vahva vesti, ise olen üüber rahul. mõnus pehme ja istub hästi seljas. Hermione ütles, et ma pidavat selles nagu jõulukuusk välja nägema. ma mõtlen, et ongi hea, kui kuuske ei saa, siis võib mulle küünlad peale ja ehted külge riputada ning aasta lõpuni toanurka seisma panna. hea rahulik jõulupuhkus oleks.

naljanina see Hermione ikka.

 

(jõulu)harakas minus tõstab pead

mina olengi see, kes armastab käsitööd, tikitud linikuid, villaseid käpikuid, nõusid, ilusat voodipesu, täiesti lootusetult armastan ja usun ma villastesse sokkidesse.

aga neid ei tohi olla üleliia palju ja asju peab väga suure hoole ja tundega valima (seepärast te linikut laual veel ei näe, ma pole seda suutnud veel mitme aasta jooksul leida).
aga õnneks on nii, et vanemaks saamisel on ka omad pisikesed eelised, näiteks see, et aastatega õpib palju kiiremini seda oma ilmeksimatult ära tundma.

seejuures ei väsi ma ikka ja jälle kordamast ka seda, et on ikka kummaline, samas imeline ja lohutav, kui erinevad me inimestena oleme. seisan mina eile teise ringi poes ja vahin ainiti seda jõuluilmutist, kui seal samas kõrval tuuseldab mitmeid teisi naisi, aga keegi ei paista märkavatki seda, mis mind paelub ning kohale naelutab.

mõtlen, et kas mul on teda ikka niiiii väga vaja. ja kuhu ma ta paneks. ilmselt see, et ma vaimusilmas juba näen ja tean, kuhu ta üles riputada, saabki otsustavaks ja toon ta ikkagi koju ära. 3,60 eur. lisaks on ta veel ses osas painlik, et teda annab vajadusel ka kolmeks lammutada ja muud moodi kasutada.
kui ilmutuse kotist välja võtan ja Hermione, meie pere maailmameister pabistamises, mu silmist koheselt välja loeb, kuhu ma seda panna plaanin, pistab ta kisama: ei, sinna sa seda küll ei pane, sinna sa seda küll ei pane. ta näeb (jõulu)tonti paljudes asjades, igaks juhuks ja alati.
kehtestan ennast ja ütlen, et kahjuks tal tuleb selle ja iseendaga ses kohas hakkama saada.

kuuske veel endiselt pole. ja Hermione mõni aeg tagasi helistas, et nad ärkasid ja et Pääsul on jälle palavik. lisaks korralikule köhale ja nohule, mis viimase paari päeva jooksul on välja ilmunud. jagasin instruktisoone, helistasin perearstikeskusesse ja leppisime kokku, et hoiame sidet.

aga jõulud tulevad ikka. nagu päike, mis igal hommikul tõuseb.
ja me pusime edasi. mis võib olla kohati raske ja koguni nukker, aga siiski ka tore ja annab elule mõtte.
ja kuusk peab olema saama.

 

adrenaliin

panin hommikul meeltesegaduses üle valgusaastate jalga kõrge kontsaga saapad. mõõtsin praegu kontoris ära, koguni 9 cm pikem olen täna. arvestades ilmastikuolusid polnud just parim päev banaanikala püügiks, et oma rooste läinud kõpsutamise oskusi lihvida, aga eks see ole natuke nagu jalgratta sõiduga, et kui kord selgeks õpitud, siis nii kergesti meelest ei lähe, umbes pool päeva võttis aega, et kõnnak taas loomulikult ning enesekindlalt välja hakkas nägema.

lõunapausil käies piilusin loomulikult ennast kõikvõimalikelt tee peale jäävatelt aknaklaasidelt, et end kõrvalt näha ja kontrollida. sammude arvu võiks samuti muuhulgas kahega, või koguni kahe ja poolega, korrutada, sest iga tavapärase sammu kohta pingutasin tänasel teekonnal raudselt mitme sammu eest. esiteks loomulikult see, et üldse püsti püsida ja teiseks ka väline muretu outlook ja kergus, mis on kontsadel käimisel mu arust vähemalt sama oluline moment.

tänases erilises, ning ka pisut ülevas, meeleolus otsustasin siis juba ka raamatupoest läbi lennata, et endale igatsetud uus raamat osta, aga kui selle hinda nägin, siis pidin selle kurvatusega riiulisse tagasi panema, no nii kõrget adrenaliini ei saa ma endale ka praegu lubada.

 

tasapisi

teate, mis mu vaimu praegu toidab? liitusin FB-s nädalake tagasi sokikudujate grupiga ja see, mida nad oma kätega teevad, toidab reaalselt mu hinge ja eluvaimu. need sokid on tänases päevas nagu kurjuse vastumürk, nagu soojus, usk ja lootus paremasse homsesse. iga jumala päev, kui ma neid uusi sokke seal vaatan, siis tunnen end turvaliselt ja kaitstult.

teine asi, mis mind pööraselt rõõmustab on mu jõulukaktus, mis hakkab täpselt jõuludeks õitsema. milline ajastus. seda enam, et ta on mul juba mitu aastat kodus olnud ilma kordagi õitsemata. ja nüüd siis, lõpuks, on ta otsustanud mind just nüüd rõõmustada.

Pääsu haigus ja palavik kangutasid ja näitasin hambaid, eile pakkisin igaks juhuks isegi koti, et äkki peab teda ikkagi ühel hetkel EMOsse sõidutama. No tal on ennegi kõrget palavikku olnud, aga üdjuhul ei vaju ta isegi kõrge palavikuga nii ära. aga nii lössis ja näotut Pääsut, nagu need möödunud paar päeva, polegi mu silmad vist varem näinud. öösel, kui ta mu vastu puutus, siis tundus, et ta paneb mu põlema. lisaks ei saanud ma eile üldse ta palavikku alla, iga 3 tunni tagant oli jälle 39 kraadi ja natuke peale. võtsin õhtu poole isegi viinapudeli jääst välja, sest rohtu ju nii tihti ei anna ning panin vaimu valmis viinaga ülemäärimiseks. aga piirdusin lõpuks siiski vaid otsaesise, randmete ning jalgade hõõrumisega. öö möödus poolunes, kraadisin ja lükkasin rohu andmist aina tunni kaupa edasi, kuniks lõpuks sai ta selle alles vastu hommikut. ja voilaa, lõpuks andis palavik vist alla. seda me loitsiseme eile õhtul ja öösel kahekesi: varesele valu, harakale haigus, mustale linnule muu mure, meie Pääsu palavik palun anna järele.

nüüd ei ole meil selle pärast kuuske, mu soov oli nädalvahetusel ise kuusele metsa järele minna, nagu viimased jõulud on olnud. kuigi nüüd ei ole Giovannit, kes meil selle juures abiks ja suureks toeks on olnud. mis muidugi ei tähenda, et ma sellega üksi hakkama ei saaks, see pole iseenesest raketiteadus, aga sellele vaatamata koht, kus mul jube kurb hakkab.
aga ilma kuuseta toas ei kujuta ma jõule üldse ette. seega lõpuks jääb alati ka võimalus kuusk kuskilt osta.

kahju, et sulama hakkas. see vahepealne muinasjutt oli imeline.

muidu mulle meeldib praegune müratu ja rahulik periood hirmsamal kombel. kardan kohe selle ilusa aja lõppemist ning jaanuari, kui on samasugune nukker ja tühi tunne hinges, nagu siis, kui hea raamat lõpuks läbi saab.

 

Keemiatunnid

Sain raamatu laenuks õelt, see oli üks nende viimaseid raamatuklubis loetud raamatuid. muudkui ootasin, millal see mulle meeldima hakkab, ma isegi ei oska öelda, miks ma selles üldse nii kindel olin, et muudmoodi ei saagi, kui ühel hetkel tekkis siiski kahtlus, et seda vist ei juhtugi. selleks hetkeks oli mul aga juba ligi kolmveerand raamatust loetud ja tundunuks imelik seda siis juba pooleli ka jätta. mõtlesin, et äkki siis lõppeb vähemalt püant´ga, aga isegi seda ei juhtunud. lõpp oli mu arust puhta lääge.
ühesõnaga miski kummaline remix oli.

alguses tundus muide päris pikalt, nagu loeksin Garpi maailma, no see polnud muidugi päris üks ühele, aga lugedes ikkagi segadust tekitavalt sarnane. ajastu ja karakterid ja kiiksud, miski jutustamise toon ja laad, tegelased. kuskil poole pealt viskas pisut sisse ka mingeid Emapiima elemente. ja lõppes nagu üks klassikaline Hollywoodi film: happy end.
juuh!

mulle on kuidagi viimasel ajal kõik väga head raamatud vist jopanud, olen neist ilmselt nii ära hellitatud, et ka nimetet põhjusel oli raske uskuda, et mis mõttes, raamat jäi lahjaks.

p.s päevast muidu, siis Pääsu jäi palavikku, ligi 39kraadi kuumust. mina kuulsin hommikul Hermionelt järgmisest klassi snapchat´is toimunud vestlusest, koos üksikasjade ja kommetaaridega ning karikas sai nipsust täis. kirjutasin selle baasil e-kooli klassi lapsevanemate listi koolikiusust. mu soov seda tehes oli, et võib-olla paljud lapsevanemad üldse ei tea, mis neis vestlustes ning igapäevases koolielus selles vallas toimub. ehk peale seda vähemalt mõnigi lapsevanem arutab oma lapsega kodus kiusamise ning sildistamise teemadel.

kuigi selles konkreetses loos polnud Hermione õnneks mängus, siis on ta kahjuks üks, kes juba pikalt koolis kiusatu rollis olnud. tänaseks olen sellest teavitanud nii klassijuhatajat, kes omakorda on samal teemal suhelnud ka teiste õpetajatega. kaasatud on ka kooli sotsiaalpedagoog, ehk kooli poolt tegeletakse teemaga õnneks aktiivselt.
samuti saab ta abi ka psühholoogilt.

 

unustamisest ning usaldusest

juhtusin mõni nädala tagasi telekast nägema mingit juppi usalduse teemal saatest, kus oli küsitletud suurt hulka inimesi, kes peavad ühiskonda ning end ümbritsevaid kodanikke märksa koledamaks ning halvemaks, kui nad seda reaalsuses on.
seal oli tehtud katse, kus ühes suures USA suurlinnas kaotati 20 rahakotti, kus oli muuhulgas sees ka 50 dollarit. neist 20ne rahakoti omanikust vaid 4, ehk 20%, uskus, et saavad selle tagasi. reaalsus oli aga see, et oma rahakoti koos rahaga said tagasi koguni16, ehk 80%, inimestest.
pole paha, ma ütleks. ma ise ehk oleks arvanud, et nii pooled. võib-olla.

alustasin selle sissejuhatusega, sest mõned kuud tagasi unustasin…kaotasin?…jätsin?….ma ise samuti oma rahakoti suurde toidupoodi. no sedakorda polnud see kindlasti mõeldud selleks, et katset läbi viia, vaid tont teab milleks. rahakotis olid igal juhul kenasti kõik mu kaardid (sh ID-kaart) ja 5 eurot. mis te nüüd arvate, kas ma sain selle tagasi?

sain, isegi koos 5 euroga.

täna pidin lisama fuck-fuck-fuck eelarve reale taas kord 1.58 eurot. iseenesest muidugi oleks võinud selleks tekitada ka ambivalentse eelarverea luck-luck-luck. nimelt unustasin…kaotasin?…jätsin….täna poodi oma uue mobla, mille alles kuu aega tagasi endale soetasin, selleks iseendale pooleteiseks aastaks järelmaksu andes.

mis tea arvate, kas ma sain selle kätte?
helistasime kodunt Pääsu Ritari Ässa kellaga mitu korda mu moblale, kuni lõpuks kolmandal korral keegi naisterahvas vastas, öeldes nii magusalt kõlavad sõnad, et mu telefon on poes.
viisin tänutäheks Toblerone šoksi. see oligi too fff eelarverida, mis oleks täitsa vabalt võinud 1,58 asemel kujuneda ka 300 euroks.

ausalt, ma ei tea, miks elu minuga mõnes kohas nii mõistlik ja kannatlik on. ise ma tahtsin end küll maha lüüa, kui avastasin, et…no juba jälle.

tehke sellest nüüd igaüks omas vallas omad järeldused.
aga kindel on, et tõsi on see, mida ka Õnnepalu kunagi ütles, et tegelikult püsib terve ühiskond ju usaldusel.

 

alles tõmmati hammas, nüüd tuli juba üle elada jõuluvana

sel hetkel, kui ma nägin kolleegi poolt pakitud kingitust, teadsin ma kohe, et ma tahan ka nii. ja elu andis selleks ka kohe paar päeva hiljem võimaluse. täna õhtul oli Pääsu lasteaia jõulupidu. lõpuks ometi suure lumega, tõeliselt jõuluhõnguline. maja oli piparkoogi lõhna täis.

täna käis köögis ühtäkki peast läbi, et saadaks Giovannile Pääsust mõned pildid. aga kui mõtlema hakkasin, millest selline mõte, siis mõistsin, et see tuleneb rohkem kibedusest ja õelusest, kui headusest ning armastusest.
jätsin saatmata.

ma kohe ei saa jätta ütlemata, et jõuluvana oli lausa erakordselt muljetavaldav, asjalik oleks vist kummaline öelda, aga nii toredasti rääkis lastega ja suhtles mõnusalt ja vaimukalt ka vanematega. kuigi Pääsu tõmbus tema ruumi sisenedes alguses ikka totaalselt krampi ja küüru ning hakkas nutma ja istus mõnda aega mu kõrval, siis lõpuks ta õnneks siiski sulas ja lõpetas peo juba päris julgelt. tõstis isegi käe, kui küsiti kelleks keegi saada soovib ning vastas: ratsutajaks.
jõuluvana juurde kinki saama läksin ta soovil koos temaga, aga ta viskas siiski vapralt varem kokku lepitud hundiratta, vastas küll arglikult, aga veiderdamata jõuluvana mõnele küsimusele ning ütles kingitust vastu võttes ilusti ja selgelt “aitäh“.

minu väike vapper plika.