RSS

asjad, mis mind õnnelikuks teevad

28 nov.

mitu nädalat tagasi kadus üks Pääsu super hea ja pehme Reima kinnas. umbes samal ajal kaotasin mina oma rõngassalli, mis on mu konkurentsitu lemmik olnud pikki aastaid, olen seda kandnud tõesti aastaringi. ma ei liialda, kui ütlen, et tundsin sallist lausa karjuvat puudust, absoluutselt iga päev, kui hakkasin välja minema ja seda polnud. otsisin kadumise hetkel nii kinnast, kui ka salli, kohtadest, kus me olime käinud. see polnud iseeenesest keeruline, sest mu käimised on väga piiratud. pealegi, kui kinnas võib veel kus iganes lihtsalt ka taskust pudeneda, siis sall päris niisama kaelast ära ei kuku, järelikult pidi see olema siiski koht, kus ma olin selle kaelast ära võtnud. aga ei leidnud ma ei salli ega kinnast. püüdsin end otse loomulikult selle mõttega tasapisi lepitada, aga see ei tahnud mitte kuidagi õnnestuda. suudaks ma nutta, siis ma oleks nutnud. imelik on võrrelda salli kaotust leinaga, aga omamoodi lein see kindlasti oli.

kummaline on mõelda, et mingitest asjadest ilma jäämine võib nii muserdada ja rivist välja lüüa. nagu tükk oleks küljest ära kukkunud.

täna hommikul hakkasin Päskinit aeda viima, viskasin talle esikupõrandale tema paksud püksid ja jope, kui nägin nagis rippumas tema sügisjopet. teate ju seda rööprähklemist, et kui teed üht asja, märkad juba järgmist, mis ära tegemist vajab, ühesõnaga haarasin siis pikemalt mõtlemata juba ka selle, et jõuda jopp veel kiiruga eest ära kappi toppida. seda tehes otsustasin muidugi kähku üle vaadata ka jopi taskud ja voilaa, leidsin sealt Pääsu kadunud kinda. jeeh, kui tobedalt õnnelikuks see väike asi mind tegi.

lasteai alt uksest sisenedes nägin ühtäkki laste jalatsiriiuli juures rippumas oma armsat salli. ma ei uskunud omi silmi, vaatasin salli nagu ilmutust. mul lihtsalt ei ole sõnu, kui õnnelik ma olin.

hommik oli tehtud. ja mitte üksnes hommik, oleksin tänu sellele nagu päevast läbi lennanud. sisetunne ütleb, et see sall(i leidmine) kannab mind veel päris mitu aega. mulle on seda meeldinud alati kaela panna, nüüd seda enam.

mis on need asjad, mis teid õnnelikuks teevad? mida nähes, kandes, võttes, kasutades te alati korraks rõõmustate?

 
10 kommentaari

Kirjutas &emdash; november 28, 2022 toll Uncategorized

 

10 responses to “asjad, mis mind õnnelikuks teevad

  1. Nell

    november 28, 2022 at 6:04 p.l.

    Just eile rõõmustasin leitud asja üle. Ostsin suvel laadalt Etskae värvilise hiireprossi, et seda koos oma kassiprossiga kleidile panna. Kodus kassiprossi paraku ei leidnud ja leppisin mõttega, et kass läks kaduma ja tuleb uus värviline kass soetada. Eile võtsin kapist teise talvejope ja selle peal ilutses kaua kadunud kass. Nüüd saavad koos hiirekesega kleiti kaunistama 🙂
    Kindlasti rõõmustab oma teekruus. Igast kruusist ju teed ei joo… Ja teatud kõrvarõngad, mis vaid kindlas meeleolus kõrva lähevad. On isegi üks juuksekumm, mis erilisteks rõõmsateks hetkedeks….

     
    • mustkaaren

      november 28, 2022 at 10:10 p.l.

      Minu suured kohvikruusid. Kõik muu võib olla, võib olemata olla, aga hommikune kohvitamine!

       
  2. ritsik

    november 28, 2022 at 7:29 p.l.

    Jaa, mul ka mõned kõrvarõngad, mida külge riputades sisenen ilusa, värvilise ja enesekindla inimese rolli.
    Ühte pikka-laia mõnusast materjalist salli armastan ka, see seostub mulle kaitsega kogu kurja maailma eest. Kunagi kümne krooni eest ostsin, siis kui Rimi alles Säästumarket oli. Mingeid kulumise märke ei näita.
    Kindlasti on veel neid asju. Me sinuga oleme vist väga Kaalud selles mõttes, et armastame häid ja ilusaid asju, st ma tunnen selle emotsiooni alati ära, kui sa kirjeldad toredat taldrikut või prossi 🙂

     
  3. epp

    november 28, 2022 at 8:58 p.l.

    Nii tore küsimus!
    Mul on neid asju hulgem, mis õnnelikuks teevad. Esiteks muidugi mu lemmikparfüümid. Iga kord, kui neid kannan, tunnen end õnnelikuna. Hoopis teisest ooperist: köögirätikud. 10 kollast, 10 musta värvi, soetasin ca aastake tagasi, sobivad mu köögikujundusega ideaalselt, silmale ilusad, kätele-nõudele mõnusad. Iga kord, kui kasutan, olen õnnelik. Ja siis muidugi igasugu rõivad ja aksessuaarid, eks. Hetke konkurentsitu õnnetekitaja on ägeda lillemustriga termojakk, ma peaks lausa blogima temast. (Näe, kasutasin isikulist asesõna, nii armas mulle :))

     
  4. nodsu

    november 29, 2022 at 5:04 e.l.

    hirmus palju selliseid asju, aga esimeses järjekorras tulevad meelde kohvitass, teetass ja need koduseelikud, mis ma katkiläinud tekikottidest endale tegin, nii et ma sain ühe hoobiga lahti seismajäänud tekstiilist ja tõstsin tänu uutele seelikutele oma elukvaliteeti. Aga neid õnneriideid on teisi veel.

     
  5. sitsidsatsidpatsid

    november 29, 2022 at 8:13 e.l.

    Mina olen viimasel ajal hoopis avastanud, et mulle teeb suurt rõõmu, kui ma tulen töölt ja keegi on juba kodus (sest ma elan pmõtteliselt üksi). Kes oleks võinud 5-6 aastat tagasi arvata, et selline asi võõib eriiseks muutuda. Aga asjadest … mai teagi, peaks midagi ära kaotama, saaks teada.

     
    • kellakagu

      november 29, 2022 at 8:37 e.l.

      Ma tegelikult mõtlesin just sama, et kui ära kaotad, alles siis mõistad mega täpselt, kui oluline konkreetne asi sinu jaoks on/oli Mõned asjad on armsad, ehk tüütud uut otsima hakata, kui ära kaob/lulub/katki läheb, aga siiski asendatavad. Aga mõned asjad on siiski sellised, et veel mitu aega hiljemgi kasutad küll teist, aga mõtled aina olnud asjale.

       
  6. Bianka

    november 30, 2022 at 2:02 p.l.

    Mind ärritab asjade kaotamise juures eelkõige see, et kuidas ma nii lohakas või hajameelne olla sain. Ja siis otsin kadunud asja lõputult, kuigi mõnikord pole sel erilist mõtetki, lihtsam oleks asendada. Aga mu hing ei saa rahu, ja tihtipeale tuleb kadunud asi hiljem ise välja.

    Praegusel eluperioodil ei tee mind miski õnnelikuks. Aga kui puudu on mõni oluline asi, millega olen harjunud, siis muutun pahuraks. Näiteks kui on otsa saanud kohvikoor või soolalõhe, milleta ma hommikusööki ette ei kujuta, siis on kogu päev rikutud. Lõhe on otsa saanud öösel, kui ma poolunes selle ise ära sõin:) Ja siis olen veel topelt pahane, et miks ma pidin öösel sööma…

     
    • kellakagu

      detsember 1, 2022 at 11:40 e.l.

      Seda on nüüd küll nukker ja isegi pisut hirmutav lugeda….mis on su praeguses eluperioodis nii viltu? Kas kõigil selles eluperioodis olevatel inimestel on nii? MIks see nii on? Või millest see sõltub?

       
  7. tom

    detsember 1, 2022 at 2:42 e.l.

    Ei tule pähe ühtegi riideeset või aksessuaari mis konkreetselt õnnelikuks teeks või kaotamine katastroof oleks. No mobla ehk, sest selle asendamisega tüli, aga pole kunagi kaotanud. Ma vist liiga ratsionaalne selle koha pealt, asjad saab enamasti asendada paremate asjadega. Õnnelikuks teevad kogemused ja neid ei saa kaotada, parimad jäävad eluks ajaks meelde. Fotod, filmid, blogipostitused, andmed laiemalt saab kaotuse vältimiseks mitmekordselt kopeerida.

     

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: