RSS

täna ta siis küsis esimest korda, kas ta võiks sinna kooli ka minna

26 nov.

ma ei mäleta, mis film see oli, kus Hugh Grant turul läbi nelja aastaaja jalutab, mul on umbes sama tunne, et oleme läbi nende kuude tänasesse talvesse lausa linnulennul välja jõudnud.

ma olen nüüd kaks nädalat jutti kodukontoris olnud. algas kõik Pääsu tatiga, teise nädala alguseks oli ta ilmselt midagi veel juurde korjanud, siis olid juba silmad ka punased ja uue nädala alguses tuli Hermione koolist koju, külmavärinad ja kurk valus-valus. haigused pole muidugi kunagi midagi toredat, aga teisest küljest on see olukord mulle nagu puhkus. hommikul ei pea kella peale tõusma ja see on maailma kõige parem asi üldse.

esmaspäeval üritan lõpuks ikka kontorisse ka jõuda. kuigi avastasin, kui kohutavalt hästi ja vabastavalt mulle mõjub, kui see õhtune magamamineku kiire ja lasteaia trall mult maha võtta. hea rahulik on niimoodi kodus oma päeva ja aega jagada. nende kahe nädala jooksul sain aru, kui palju see kontoripaine mind stressab ning kulutab. kuigi ma saan kodus oma töö kenasti tehtud, siis istub alateadvuses ikka pidevalt see meeeeeeletu luuseri ning süütunne, kui kontorisse ei jõua.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; november 26, 2022 toll Uncategorized

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: