RSS

1186 grammi ja pimedad õhtud

03 okt.

nüüd te jälle ei usu, mida ma elus esimest korda tegin – õunapüreed. tegelikult tahaksin kirjutada ühte diipi postitust, aga kuna see mul niisama nipsust ei tule, siis ei leia kuidagi seda aega, mil saaks segamatult aja maha võtta. ei hakka isegi proovima, sest kui mind seejuures pidevalt segatakse, ajab see mind lõpuks tohutult marru.

seepärast pole mõtet üldse lootusi üles kütta. ikka töölt koju tulles autoga poetiir, koju jõudes otse pliidi ette, hakklihakaste ja spagetid, peedisalat ning hapukurk. lapsed söövad ja on rahul. endale õhtune kohv ja võileib. mõeldes kolmapäevale, puhastasin õunad ning keetsin õunapüreed, sellest osa läheb ühe koogi sisse, mille kontorisse kaasa plaanin valmistada. õunapüree kodus on muidugi saatanast, pean ennast aina tagasi hoidma, muidu võiksin seda paljalt ja kühvliga sisse ajada. seda enam, kui kaane peal veel kirjas: lihtne avada. teisipidi jällegi, kui püree purgis, siis on iseäranis mõnus olla, nagu oleks miskit õiget asja ajanud.

no ja nüüd on juba kell nii palju, et kohe algab aktuaalne kaamera ja siis Plekktrumm. puhas õnne teraapia. peale seda on alati nii hea, helge ja rahulik olla.

mu praegune orav-rattas-eluetapp ei võimalda just palju mõelda, ei lõhkevatele torudele merepõhjas, külma tuppa nälga jäämisest, rääkimata tuumasõjast. lapsena, kui venelased ning ameeriklased sama asja pärast kemplesid, siis kartsin kohutavalt. aga täna ma ei suuda seda uskuda ega ette kujutada. ei suuda ja kõik. terve mõistus lihtsalt peab ühel hetkel võitma.

eile lugesin raamatust, et kui keegi ihaldab võimu kasutades maailma vallutada, siis on hästi teada, teda tabab ebaõnn, sest maailm on nii peen ja lenduv, et sellega ei saa jämedalt käituda.

ei ole mingi esoteerika, ei ole. väga hea raamat on, kohe väga hea: Emapiim.
kahe käega soovitan.

ühesõnaga, ma usun endiselt, et ühel päeval saab see õudus läbi. ja et kõik läheb hästi.
oludest tulenev lillelaps nagu ma praegu olen.
elame veel.
elame siis.

 
13 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 3, 2022 toll Uncategorized

 

13 responses to “1186 grammi ja pimedad õhtud

  1. _kaur_

    oktoober 3, 2022 at 10:13 p.l.

    See õunapüree on huvitav. Kuidas sa seda teed ja mida sa sellega pärast peale hakkad?

     
    • kellakagu

      oktoober 3, 2022 at 10:36 p.l.

      Ma võiks seda lusikaga niisama ka purgist süüa. Vabalt. Nõukaaja lapsena on mu spordilaagrite ainus ilus mälestus, kui meid kord nädalas poodi lubati ja me poe kõrsikutest ja õunapüree purkidest tühjaks ostsime. Siis meid enam varsti ei lubatud enam ka poodi. Kohalikud hakkasid kurtma.
      Aga pannakatega on see ka mu jaoks üüber hea.
      Kuidas teen. Ülilihtne. Vaata googlest. Öunapüree valmistamine. Õunte koorimine on kõige aeganõudvam. Samas, teleka ees saab meeldivalt kaks korraga.
      Kas sa pole lapsepõlves seda siis purgist kõrsikutega söönud? Või võisaial? Või ilma võita saial?
      Aga homme panen seda ahhjuõuna jogurti koogi sisse. See on maitsev kook, seda ma ütlen.
      ..

       
      • _kaur_

        oktoober 3, 2022 at 10:49 p.l.

        Ma arvan, et meil pole iial olnud kodus õunapüreed, ei lapse-eas ega nüüd. Lugesin retsepte – sisuliselt on see on püreestatud ja vedeldatud moos. Kui mul mingi õunte ülejääk tekib, siis ehk proovin ära. Üks blogija ütleb, et kui läbi sõela lasta, siis ei ole koorida vaja.

        Õunamoosi teeme me küll, saia endatehtud õunamoosiga sõin ma viimati täna ennelõunal 🙂 Aga meil on enamasti õun mingi hapuma marjaga koos. Õun + jõhvikas, pirn + pohl, õun + aroonia, pirn + punane sõstar. Kuid puhta “valge klaari” moos on muidugi nagu mesi. Sel aastal pohli õnneks polnud, jõhvikale pole veel jõudnud ja isegi maale pole jõudnud, et omaenda õunu ära korjata. Värsket moosi on sellegipoolest kapp täis, rohem vaja ei ole, aga uudishimust võiks ju midagi uut ikka proovida. Nii et aitäh idee eest 🙂

         
        • kellakagu

          oktoober 3, 2022 at 11:10 p.l.

          Ma keetsin ülivähese vee ja suhkruga miski 15 min ja seejärel püreestasin saumikseriga paar minutit. Purkidesse ja valma.

          Mul pole koorimise vastu iseenesest midagi, kui samal ajal midagi kuulata, vaadata on. Umbes nagu triikimine või mis iganes kodutöö. Paljuski suhtumise ja vaatenurga küsimus.

           
      • punanemammu

        oktoober 4, 2022 at 5:59 e.l.

        Ajasid isu peale 😉 Iga-aasta olen teinud õunamoosi kooritud õuntest. Keetnud ca tunnikese, läheb pehmeks ja mõned tükid jäävad mõnusalt krõmpsud, tegelikult sulavad suus.
        Spordilaagrid ja õunapüree, mis oli 0.5 purkides. Noorsportlased olid kohalike hirm, sest lisaks õunapüreele, kõrsikutele ja küpsistele, kadus poeletilt ka “Kosmos” ja muu Põltsamaa magusam toodang 😉 Spordilaagri viimane nädal oli kõige kurvem, sest pood oli tühjaks ostetud ja uus kaup ei olnud veel saabunud.

         
        • kellakagu

          oktoober 4, 2022 at 6:39 e.l.

          Kui tore, et sa tead, millest räägin, see sõnatu mõistmine ja äratundmisrõõm on teinekord suur tugi.

           
  2. nodsu

    oktoober 4, 2022 at 4:09 e.l.

    ise väga laisa püreestajana kujutan ette, et kui koortega teha, siis on pektiinisem ja võib-olla võtab isegi marmelaadi või tarretise ilme.

     
    • kellakagu

      oktoober 4, 2022 at 6:40 e.l.

      Ei mingit tarretist ega pektiine, ma armastan nimmelt seda pehmet püreed. Veidi- veidi hapukat.

       
  3. Terje

    oktoober 4, 2022 at 9:01 e.l.

    Teen ka seda püreed, igast õunast nagu ei saagi seda päris õiget. Koori ei tohi olla, kohe teine maitse, Ja liiga kaua keeta ka mitte. Valgest klaarist tuli täpselt õige maitse. Võibolla mõnest sügisesemast sordist tuleb siiski ka.

     
    • kellakagu

      oktoober 4, 2022 at 9:16 e.l.

      Eks see vist olegi katsetamise värk ja maitse asi, millise õuna maitse ja kui suhkrune (magus) sobib.

       
  4. Umpu

    oktoober 7, 2022 at 2:41 p.l.

    Mina tegin Martsipani õuntest ja suhkrut üldse ei lisanud ja sai ka väga hõrk.

     
    • kellakagu

      oktoober 7, 2022 at 5:47 p.l.

      Martsipani õunad….mmmm…ma mäletan, et mu vanavanaema džunglis oli ka kord üks selline. Maitse on siiani meeles…

       
  5. _kaur_

    oktoober 10, 2022 at 12:32 e.l.

    Leidsin täna, et mu valge klaari alla kukkunud õunad on alles täiesti söödavad. Ehkki on oktoobri keskpaik 🙂 Võtsin siis ja tegin moosiks / püreeks. Paar purki jätsin püreestamata ka. Eks talvel võrdleb, mis siis parem sai.

     

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: