RSS

Arhiiv kuude lõikes: oktoober 2022

millal ükskord hakkab kergem?

Kool algas. Äratus 7:05

Ma olen nii-nii väsinud. Ja tunnen end nii-nii koledana.

Pääsu ei taha ühtäkki enam lasteaeda minna. Enam-vähem üleöö. Peale seda põiepõletiku jama. Läheb vesiste silmadega ja hambad ristis. Suures plaanis nagu 4 aastat tagasi oleks jälle kukkunud. Mingi teema lõunase magamisega. Kasvataja on läbematu ning rahulolematu, sest Pääsuga pole kunagi olnud mingit muret. Pääsu on kogu aeg olnud ju see hea laps. Aga Pääsu tajub ja tunnetab kasvataja närvilisust. Ning läheb sest omakorda veel rohkem krampi.

Räägin kasvatajaga.

Ma olen nii-nii väsinud.

Rong hilineb. 8 minutit.
Hommik särab. Esimene hetk täna mõned minutid niisama jõude ringi vahtida. Hingan jahedat õhku sisse ja välja, suust tuleb auru. Aga külm pole teps mitte.

Rong saabub lõpuks. Sätin end istuma, minu kõrval ja vastas istuvad kaks väga sarnast tüüpi kiilakat meesterahvast, mõlemad loevad raamatut. Vastas oleva meeskodaniku raamatu kaanepildist ja pealkirjast järeldan, et arvatavasti on tegemist põnevikuga. Mu kõrvalistuv mees on süvenenud Punasesse sarja. Raamat on uhiuus, mehel on käsil alles esimesed leheküljed. Kui ta lehte keerab näen kaane peal vilksamisi Irving´u nime ja piilun seepeale teksti: Garpi maailm. Mul on sama raamat hetkel öökapil lahti. 1996 aasta väljalase, taaskasutusest, mul joppas. Nii ebaharilikult peenikeses kirjas, millist mulle varem pole kätte juhtunud. Isegi mu + 2,5 prillidest kipub selle raamatu tarvis väheks jääma. Eriti veel õhtul ja pimedas, enne und. Ma pole sellega veel ikka päris ära harjunud, iga kord, kui raamatu uuesti kätte võtan, ajab esmalt muigama.

Vahin oma kaassõitjad täna toorelt ja häbematult.

Ma olen nii-nii väsinud.

Mõtlen, et kui Garpi mees mulle tänaval vastu tulema juhtuks, siis talle peale vaadates ei oskaks ma tõesti eales arvata, et tema võiks selle maailma vastu huvi tunda.

Üks meestest sulgeb raamatu ja minuti jooksul teeb seda ka teine. Tuleb välja, et nad on koos. Ilmselt mitte ainult koos, vaid rohkem kui koos, koguni paar, kui näen pilku ja selle sügavust, millega nad teineteisele korraks otsa vaatavad. Ma pole varem abielusõrmusele kunagi tähelepanu pööranud, aga täna millegipärast teen seda: sõrmust pole kummalgi.

Rong saab läbi, istun trammi ümber. Kui tramm järsu nõksatusega aeglaselt paigalt võtab on mul hetkeks tunne, nagu oleksin lõbustuspargis ja istuksin Ameerika mägede (trammi)vagunis. On see juhus või pelgalt üles nopitud märk? Me ju kipume märkama seda, mida hetkel otsime.

Jätkan ebaviisakat vahtimist.

Ma olen nii-nii väsinud.

Mitu inimest hommikusest rongist on koos minuga samasse trammi ümber kolinud. Üks neist läheb paari peatuse pärast maha. Seisab ukse juuures ja ootab trammi peatumist. Tal on minust vähemalt kaks ja pool korda korda laiem puus ja pepu, aga raudselt peenemad põlved ning sääremarjad.
See on ikka kummaline, kui suur ja mitmekesine on inimkehaloomaaed.

Jätkuvalt taban end aeg-ajalt inetult mõttelt, et mis kohutavaid asju inimesed endale kõik pähe ja selga topivad. Ma ei tahaks neid tasuta ka, aga tema läheb poodi, valib paljude seast just selle ühe ja on nõus nimetet asja eest veel ka teatud hulga raha välja käima.
Samas, oleks ikka koletu lugu, kui me kõik ühtesid ning samu asju ja inimesi tahaks. Igav ja verine ilmselt.

Ma olen ikka nii-nii väsinud.

Kaugemal istub üks kena pikk noormees, maitsekalt ja korrektselt riides, valged tennised varvaste otsas. Pahkluud paljad. Kas see on ikka veel moes? Aga noormehes on värskust ja elu. Tema paljad pahkluud karges selges hommikus ainult võimendavad seda.
Mulle meenub, et pean täna Pääsule uusi talvepükse vaatama.

Märkan trammi laes olevat televiisorit. Tuleb välja, et olen sattunud trammi nr 4, destination: Airport.
Mis oleks, kui sõidaks lõppjaama, istuks suvalisele lennule, kuhu mahub …. ja lihtsalt astuks sest välja ning kaoks?

Aga see oleks juba nagu filmis. Mitte päris elus. Või vähemalt mitte päris elus, päris kõigile.

Kontorisse jõudes püüan käia mööda seinaääri ja võimalikult märkamatuks jääda. Mul on iseendagi seltsis talumatult raske(meelne), saati siis veel teistel. Mu arust on seda võimatu peita, see lihtsalt kiirgab kõigele ja kõigini.
Ja mul pole selleks tegelikult õigust.

Ma olen oktoobri viimases hommikus ja nii-nii väsinud.

Ja hommik ei tee seda mulle teps mitte kergemaks, on oma ilus erakordselt klaar ning selgete värvide ja piirjoonetega.

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 31, 2022 toll Uncategorized

 

Kindlates kätes

Õde ja õemees käisid eile sünnal ja ema hoidis nende poisse. Me möllisime ka end plikadega sisse. Kassid läinud, hiirtel pidu. Pääsu ikka räägib, et tema tahaks seal elada. Ilmselt oleks teisigi.
Sõime kreemi- ja kaneelisaiu, piparkooke. Rääkisime juttu. Lapsed kolistasid all ja üleval. Ühtlasi surfasime vabalt ja mõõdutundetult telefonides, televiisoris, tahvlites ja sülearvutites.
Mul on ikka veel uskumatu vaadata, kuidas minu viimane ja õe esimesed omakeskis midagi pead koos sahmerdavad ja arutavad ning mööda elamist ringi tuuseldavad.
Totaalne täieraudne rämps-kvaliteet-õhtu, sel korral kõigi osapoolte teadmisel, kokkuleppel ning minnalaskmisel.

Absoluutselt süümepiinadeta ning kindlates kätes muide.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 30, 2022 toll Uncategorized

 

asjad, mis mind rõõmustavad

kui mul endal on alati olnud selline Anu Kalmu harakapesa, siis on mul eriti hea meel oma mõlema plika juuste üle. iseäranis veel just sellepärast, et nad on tüdrukud. juuksed on nad pärinud oma isadelt
väljas käies on üsna mitmel korral täitsa võhivõõrad inimesed suvalistel hetkedel ja olukordades neist kummagi juuste kohta komplimente teinud.
ma tunnistan, et nende juuksed kuidagi mängivad ja tõmbavad .kuigi on väga erinevad.

see meeldib mulle. ilmselgelt sellepärast, et mul endal pole ja nii väga tahaks.

enamasti vaadatakse seejärel automaatselt kohe ka mulle otsa ja pähe ja siis ma lausa näen, kuidas nende vaatajate otsa ette on kirjutatud, et no temalt need nüüd küll pärit pole.

kunagi oli kuskil küsimus, et kui saaksid enda välimuses ühte asja muuta, siis mis see oleks? mina valiksin kõhklematult juuksed.

 
6 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 27, 2022 toll Uncategorized

 

Leidsin mõni aeg tagasi kappides, sahtlites tuuseldades ja seal korda luues kunagi Interni poolt mulle jõuludeks kingitud käe peale käiva sammulugeja. selle peale otsisin ja leidsin üles isegi tolle vidina laadija. nüüd käin juba natuke enam kui nädala jagu võru käe ümber. päevas tuleb kesmkmiselt 7000 – 10 000 sammu vahel. eile kogunes neid koguni üle 11 tuhande. päris vahva.

eile lugesin Pääsule õhtul nelja raamatut. alustasime Hando Runneli lasteluuletustega raamatust Suureks saamine. umbes 7 luuletust lugesin ette, Pääsule tekitas enam elevust ja nalja Pähklid ja paiglid, mis algas päh päh-päh klid ja jätkus sellises stiilis kuni lõpuni.

seejärel lugesin Charles Perrault´i muinasjuttudest loo Eeslinahk. oh-oh-oh-oo, ma nagu tean kohe päris kindlasti, et see raamat mulle lapsena väga meeldis ega tekitanud nagu mingeid lisaküsimusi. aga täna, täiskasvanuna, tekib mul küll aina enam küsimus, et mis selle Perrault´ga õigupoolest toimus:)

seejärel lugesime raamatukogust võetud …. faktide raamatut. ma selle konkreetse raamatu pealkirja ei mäletagi, aga Pääsule pakuvad praegu huvi kõikvõimalikud laste entsüklopeedia stiilis raamatud, kus tutvustatakse maailma läbi piltide ja lühikeste põnevate faktide. eile tutvusime jääkaru , krokodilli, alligaatori ja ninasarvikuga. tuleb tunnistada, et läbi nende saan Pääsu kõrval isegi targemaks, ainult selle vahega, et Pääsu mäletab kõike ka aasta pärast, mina ise küll mitte.

lõpetuseks lugesime Onu Ööbiku Öösorri tänavast. mul on endiselt kuidagi keeruline uskuda, et raamatu on kirjutanud Ellen Niit. kõik laste jutud ja luuletused, mis ma temalt seni lugenud olen on mu jaoks sellised ninnu-nännu tüüpi, no pole, ega polnud juba lapsepõlves just minu teetassike. ka tema tütre poolt kirjutatud elulooraamat, mille ma mõni aeg tagasi läbi lugesin, ainut kinnitas mulle jäänud nimetet muljet temast. aga see raamat on nii sürr, et kui ma autorit ei teaks ja peaks pakkuma huupi, siis ma ütleks esimese hooga hoopis: Peeter Sauter.

Pääsu jaoks ainus absoluutselt arusaadav raamat neist oli too entsüklopeedia, kõigi teiste kohta ütles ta, et ma ei saanud päris täpselt aru. samas, kuigi ta natuke kipub nende lugemise ajal nihelema, siis suures plaanis kuulab ta siiski huviga ja tähelepanelikult.

eks me siis natuke arutame loetu üle, ma kuulan teda ja võtan vajadusel talle arusaamatuks jäävate lugude juures loo sisu ja mõtte kokku. aga näiteks tolle Onu Ööbiku koha pealt tunnistan talle päris ausalt, et ega ma isegi kõigest nagu päris hästi aru saa. küll on igas sürris loos alati miskeid väikseid inimlikke nüansse, millele ma vähemalt oskan ta tähelepanu ja mõtteid juhtida.

täna on muide üüber mõnus hommik ja ilm. teate ikka või?

 
8 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 26, 2022 toll Uncategorized

 

mõned aastad tagasi rääkisin Suvekuningriigis ühe vanema sugulasega, kes täna on juba ammu pensionil, aga enne seda on ta olnud pool elu ühe väga suure ettevõtte juht. me ei rääkinud üldse mitte tööst, hoopist muust, aga selle mõtte/muudatuse sooviga välja tuled, siis pead arvestama, et saad alati esimese hooga inimeste meelepaha ja vastupanu osaliseks. mis on loomulik ning mida tuleb rahulikult võtta, sest uus ongi sageli esmapilgul hirmutav. inimestele tuleb mõttega harjumiseks aega anda.
ei midagi keerulist.

me lasime Hermionele eelmisel nädalal Alternativas septumi panna. st, et mitte me lasime, vaid mina andsin nõusoleku, kui alaealise vanem. minu arust ei kaunista ninarõngad endiselt kedagi (eranditega), aga kolm kuud oli piisavalt pikk aeg, et mõista, et kogu ümbritseva maailma taustal on see teglikult ju täiesti olematu mure või mõttetult valitud võitlus. kui see teda õnnelikuks teeb, siis miks ma õigupoolest keelan.

küll tuleb tunnistada, et suur osa selles septumis on ka teil, mu kallid blogilugejad, kes te juuni keskel ilmunud ninarõnga teemalise postituse all arvamust avaldasite. ikka see sama, et algul ajad sõrad vastu, aga kui jõuliselt ei survestata, siis lased mõtte endale lähemale ja ..mõtled ümber.

ma ise lohutan end sellega, et see on tegelikult inimeseks olemise märk, (suuremaks) kasvada, areneda. mitte oma mõtetes liiga jäik olla. samal ajal mõtlen, et mis need põhimõtted siis veel on? kas põhimõtted ei peaks olema ikkagi midagi vankumatult muutumatut, läbi elu? või tohivad need siiski elu jooksul muutuda? kas see on samuti areng või hoopis nõrkus ja järelandlikkus? et mul puudvad reeglid ja raamid, mida Giovanni mulle söögi alla ja peale ära mainis.

Pääsule sain eile raamatuvahetusest Charles Perrault ´i muinasjuturaamatu, kus on Sinihabe jutt. Gospas käies tuli see mulle mingi muu jutu sees meelde ja siis ma tutvustasin/meenutasin talle seda põgusalt. tema loomulikult seepeale soovis, et ma talle seda näitaksin ja loeksin. lubasin, et ma tegelen sellega. nüüd siis eile lõpuks seda talle ette lugedes avastasin üllatusega, et ma ei mäletanudki, et ega need ülejäänud jutud seal sees palju paremad polnud. Pääsu värises mu kõrval voodis põnevust ning ärevusest pool aega ja tahtis lõpuks mu kätt saada.

eile kogunes mul Pääsult õhtu peale tervelt kolm uut sõna, mille kohta ta küsis, et mida need tähendavad: ablas, rappa minema ja ülemeelik. viimane osutus mulle kõige keerulisemaks pähkliks, nii ja naapidi seda õiget selgitust otsides jõudsin pigem välja ülepakutud tähenduse juurde.

ise uurisn eile märkimisväärse aja portselani märke ning tegin pisut põhjalikumat tutvust Etsy´ga. lendasin seal suvalisel hetkel oma küsimustega üsna otsekohselt peale ühele naisterahvale, mis mulle ka peale mõningast sellesse maailma süvenemist arusaamatuks jäid ning küsimusi tekitasid. ta isegi vastas, mitte just ülearu põhjalikult ning võrdlemisi napisõnaliselt, arusaadav, aga ta siiski vastas. mille üle mul on tegelikult hea meel. sest ega ma ausalt öeldes eriti ei lootnud, ütlesin talle ka, et juhul, kui ta muidugi leiab aega ja tahtmist üleüldse vastata. ikkagi väikest moodi ärisaladused või nii.

õhtul tellisin temalt ühele tuttavale sünnipäevakingiks, mis millalgi jaanuaris aset peaks leidma, ühe vintage tassi. ja endale Suvekuningriiki uue-vana email kohvikannu, milline mul see suvi otsad andis. vaat, mõnes kohas ikka oled kohe väga põhimõtteline ja saurus ja mida kõike ning tahad täpselt samasugust olnu asemele.
kusjuures, mitte lihtsalt ei soovi, vaid kohe tahad.

kui ma siis õhtu lõppedes temaga ostu osas kauplesin, sõnumeid vahetasin ja ühel hetkel juba kokku leppisin, kuidas ma need kätte saan, siis ta minu arvates koguni leebus ja muutus kohe ….. päris sõbralikuks.

Ikka sobib 🙂 mis on Teie pakkumine ja Muidugi, minu number on ……… Kohtumiseni!

no eks ma tean ennast…. kuidas mu otsekohesus võib inimesi alguses ehmatada ning ettevaatlikuks teha, et mis imeliku otsa ta siis nüüd sattunud on ….mida ta õigupooolest minust tahab. kuniks nad ühel hetkel mõistavad, et tegelikult polegi asi nii hull, kui esmapilgul paistab. olen seda elus enda kohta õige mitu korda kuulnud, kes mu alguse(d) on üle elanud. mõnele ei sobigi, ütlevad, et see pole normaalne.
palun ärge siinkohal arvake et mitte normaalne olemine kuidagi ebaviisakaks olemist tähendaks. no lihtsalt igaks juhuks mainin.

põhimõttelisusest lõpetuseks nii palju, et valge kannu asemel valisin sel korral punase. lõuna ajal teen ühe jalutuskäigu, saan oma valitud ohvriga Balti jaama turu ees kokku, kus ta mulle mu mõttetud asjad üle annab.

tänane niiske ja sombune hommik tegi mu juuksed lokki.

 
7 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 25, 2022 toll Uncategorized

 

asjad, mida me välja ei ütle

täna jäin vaatama chokelite.ee isadepäeva ja pidupäeva sõnumitega maiustusi ja peast vilksas läbi riukalik mõte, et mis juhtuks, kui paluksin neilt “Tahvel oma sõnumi ning marjadega” sooviga: et see sulle kurku kinni jääks, head isadepäeva!

sincere pardon for my missing dignity!

teine võimalus, et ma poleks oma sooviga sugugi esmakordne ja ainulaadne. kui nüüd meelde tuletada, siis olen ju kuulnud küll välgumihklitest sõnumiga: pane ennast põlema!

ja ikkagi, kas klient jääks siinkohal kuningaks? puhtalt huvi pärast tahaks proovida.
kuigi kätt südamele pannes, ma salamisi tegelikult seejuures unistan, et ühel päeval tuleks kuskilt sellisele soovile vastus, et, väga vabandame, aga….me pole müüdavad!

et kui sa väga tahad, siis võta ja kaunista ise oma šokolaad selle sõnumiga.

midagi nii.

 
8 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 20, 2022 toll Uncategorized

 

absoluutselt seosetult

ma ei saa aru, mis värk sellega on, aga viimasel ajal torkab mulle aina enam igalt poolt silma, et teleka vaatamine, kui üks ajaveetmisvorm, on väga halvamaiguline ning tõsiseltvõetavust alandav. kui sa seda teed, siis vaadatakse sulle nagu loeksid kollast ajakirjandust. puhas mõttetu meelelahutus ja ajaraiskamine. haritud ja edukad inimesed teevad selle asemel kindlasti midagi muud. veel parem, kui sul üldse televiisorit kodus pole.
teleka vaatamisest loobumist peetakse mingiks aja paremaks kasutamiseks. ma pole täpselt aru saanud, mida ilmselgelt asjalikumat ning targemat need inimesed siis selle ajaga kogu aeg teevad, igal juhul tundun ma iseendale täna telekat vaadates juba paras imbetsill. seda enam, et mul pole ka järelvaatamist ning vaatan saateid koguni koos rekalaamipausidega. kuigi, enda õigustuseks ja väikse ääremärkusena olgu öeldud, et mõne reklaamipausi ajal teen isegi mina midagi kasulikku, näiteks: pesen puhtaks nõud ja koristan köögi, löön vastu õhtut ja ööd tubades majja elementaarse korra, et kui nt öösel pimedas külmkappi kallale või konjakipitsi järele minna, siis millegi otsa ei komistaks või siis ka niisama hea pärast, et oleks meeldivam hommikul ärgata, valmistan hakklihakastme või viime läbi Pääsuga tema igaõhtused pesuprotseduurid.

ja ikkagi, pole ju võimalik, et sa kogu selle aja värskes õhus jalutad või hobidega tegeled, sõprade ja perekonnaga koos aega veedad, raamatuid loed, trenni teed. või mis kõik muud variandid need veel kõik laual on?

Hermione rääkis täna, et üks tema sõbranna, keda olen näinud vaid korra, kui ta mõni aeg tagasi meile ööseks jäi, olla talle sõnumi saatnud, et nägi meid kolme öösel unes. Hermione ja Pääsu olid olnud lihtsalt taustapildil, aga mina olevat teda kallistanud ja öeldnud, et ta võib alati veel siia tulla, kui ta soovib. assa mait, kus ma selle peale rõõmustasin, ilmselt ma siis tol korral ei jätnudki talle kurja muljet, nagu see enamasti minu puhul kipub olema.

väiksed rõõmud.

eile helistati mulle lõuna paiku taas kord lasteiast ja öeldi, et Pääsu valutab kõhtu ja nutab kangesti. palavikku pole, aga on teine kangesti hädine. otse loomulikult panin kohe ja kõhklematult autole hääled sisse ning sõitsin otseteed lasteaia poole.

kodus jälgisin teda ja õhtuks jõudsin järeldusele, et see kliiniline pilt sarnaneb mitte just päris klassikaliselt, aga otsapidi siiski, põiepõletikule. täna hommikul saatsin Päskini topsiga vetsu ja kui olin ta aeda viinud, siis helistasin perearstikeskusesse, et olen topsiga teel, kahtlustan põiepõletkku.
täpselt nii läkski.

see on tegelikult päris kummaline, kuidas oma laste erinevate haiguste ja kogemuste baasil võin kliiniliste näitajate põhjal juba täitsa erinevaid kergemaid diagnoose välja panna.
vähemalt kuskil ei raiska siia-sinna tormates ning rabeledes tühjalt oma aega.

sellega seoses tuli meelde, et lapsena sain juba oma ema maja treppikotta sisenedes aru, mis tujus ta sel õhtul uksest sise astub. me elasime kortermaja teisel korrusel ja ma diagnoosisin ta tuju tema sammude kiiruse ning intensiivse järgi, kuidas ta lähenes, kuidas ta võtmega ust lahti keeras, selle lahti lükkas, kinni pani, koti maha viskas, riided seljast võttis, vannituppa tormas, vee jooksma pani. ma isegi ei näinud, vaid pelgalt kuulsin ning ainuüksi nende loetud minutitega oli mulle selge, mis mind/meid sel õhtul kodus ees ootab.

oma lähedasi, kellega igapäevaselt koos elad, tunned ja tajud kinnisilmi ja õhust. tema sisenedes sa juba suures plaanis hetkega tead, kas ta on heas või halvas tujus, ärev või rahulik. ta ei suuda sind ära petta isegi siis, kui ta sõnadega vastupidist väidab. tema kehakeel ja pilgub räägivad tema eest. ja räägivad veenvamalt.

sama on lapsega. temaga igapäevaselt koos olles ja elades saan kohe aru, kui ta valetab. kas ta manipuleerib. millal ta on kurb või vaevab teda midagi. talle otsa vaadates või ta vastu puutudes saan hetkega aru, kui tal on palavik. või kui tema tervisega pole kõik päris korras.

just seepärast ärritaski mind tohutult, kui Giovanni kippus lapsega toimuva osas süüdistama mind. või nende halba olemist kahtluse alla seadma ning pisendama. ta oli lapse ja meiega suures plaanis nii vähe koos, et selle pealt sa ei taju ega tunnegi õieti oma lähedasi. mulle tundus see meie suhtes tohutult ebaõiglane ning ülekohtune.

eile käisime Advokaadiplika sünnipäeval. Exlife, Troonipärija isana, oli samuti seal koos oma naisega olemas. mitte et see midagi ainulaadset või esmakordset oleks, oleme ennegi kenasti kõik koos olnud, aga ma tahaks siinkohal tema kohta rääkida midagi … nunnut. ma olen ka varem paar korda seda täheldanud ja sellele mõelnud, mitte just ülearu palju, aga siiski, samal ajal arvanud, et äkki ainult mina kujutan seda endale ette. aga kui eile koju jõudes ütles mulle täpselt seda sama ka Hermione ilma, et mina sellest temaga kunagi varem juttu oleks teinud, siis mõtlesin, et hm, järelikult siis vist nii ongi. polegi pelgalt minu ettekujutus.
tahaks kangesti rääkida, sest see on iseenesest tore, aga ma ei saa. lihtsalt ei saa. sest saate isegi aru. tunduks siinkohal äkki veits weird või nii.

 
20 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 18, 2022 toll Uncategorized

 

minu pühapäevaõhtune muinaslugu muusikas, mida ei suuda teps mitte rikkuda isegi mammut reklaamipausid

Villemdrillem läks eile minu jaoks absoluutselt altpoolt latti. aga noh, ta võib seda endale lubada, kuna tal on kindel telekatagune seljatugi ning fanclub, kes vaatamata kõigele.
mu arust käib neil ka omavaheline kerge flirt, plikale meeldib ta raudpolt.

eile sai minu jaoks ka selgeks ning kinnitust, et Ruslan ajab seal saates täitsa oma tantsuvälist asja, kogu see pidu on talle selleks ainult vahend. tal on saatele oma lähenemine ning sellega kaasnev missioon. ka kindel vaatajas-/ toetajaskond.
seekorddne etteaste nägi välja nagu rahvatants.
tema osalemist saab võrrelda Eurovisooniga, mis on muusika ning poliitika ühendkoor, kust võtab osa osalejaid, kelle põhirõhk on laulul ja laulmisel ja siis need teised, kelle jaoks laulmine on teisejärguline, aga kes tulevad väljendama kõikvõimalikke muid ühiskonnas ning maailmas parasjagu aset leidvaid poliitilisi pingeid ja konflikte. Ruslan kuulub kindlasti tantsusaates nende teiste hulka.
ühesõnaga, mõistetav ja arusaadav, aga tantsimise seisukohalt ebahuvitav ja tühi koht.

Kadri kukkus õnneks välja, ma salamisi lootsin, et oleks tema esimene. midagi pole teha, see on puhtsalt minu isiklik suhe temasse. kuigi ega ta õnneks polnud teab mis tantsumeister samuti, see vähendab mu vastikuks olemise piinasid iseenda ees.

Brigitte osas on meedias üleval pidevalt teema, et nii kena ja säravana pole teda juba mõnda aega nähtud. mina just eile tõdesin, et kuidas ma küll siiani kogu aeg arvanud olen, et ta kena on? vaatasin seda klippi ja tantsupõrandal ta koleda joonega selga ja õlajoont. või ei sobinud talle siis tema kleit, ma ei tea. igal juhul, jättis kogu ta etteaste sel korral väga kahvatu mulje.
väikse ääremärkusena siia lõppu, et paarilisega pole nad kumbki suu peale kukkunud. kuigi Brigitte on minu jaoks liiga jutukas ning ülevoolav, vähemalt selles saates. aga võib-olla on ta tõesti ka armunud, siis on see mõistetav.

Jussi osas, siis paarina on nad väga mõnusad ning toredad. ma täpselt ei saa aru, kas neil omavahel ka asäriseb, aga eks aeg annab ses osas peagi arutust.
nende eilne tants oli mu jaoks kahtlemata kõige showlikum, ägedad elemendid, aga nõustun kohtunikuga, kes ütles, et puudusid mees ja naine, sama hästi oleks võinud öelda, et põrandal tantsisid kaks naist. ei saa muidugi ka öelda, et Juss oleks olnud naise osas ükskõikne ega üleolev, aga ta tantsis tõesti nagu rohkem endale ja enda lõbuks.
vaatamata sellele on neid kahte tore koos vaadata ja mul oleks äärmiselt kahju, kui just nemad peaks olema paar, kes järgmisel korral välja langeb. väike kirves nende kahe pea kohal juba teist round´i ripub, arusaadavalt pole Jussil selle saate jaoks tagataskus piisavaarvulist fanclubi.

Birgit, endiselt too püüdlik viieline. tal oli kahtlemata saate kõige ilusam kleit, eriti need seljapealsed pärlid, mmmmm, aga pehmust ja voolavust seevasu mitte grammi eest. ei meeldinud.

Jüri on mu jaoks endiselt selle saate suurim üllataja. no pole ta ju miski eriline tantsumees, aga ma ei saa aru, mis valemiga ta enda seal tantsupõrandal nii heas mõttes välja mängib. aina vaatan ja imestan. tema juures on tõesti kogu aeg tunda ja näha seda heas mõttes stoilist rahu ning Meest, aga võib-olla lihtsalt ta partner on nii palju äge Naine, et tooks selle kõigis oma partnerites esile.
loosirattas on Jüri partnerite seast raudselt jackpoti välja tõmmanud.

Ülle trenni klippi vaadates arvasin, et sealt tuleb katastroof, aga ulla-ulla…..just temale läks mu sellekordne 1.59 euri. ma poleks eales uskunud, see tants tuli tal ikka erakordselt kenasti välja.
Ilus oli kohe vaadata.

Ines oli taas kord särav ja vaimukas, kuigi tema eelmise saate kleit meeldis mulle kümme korda enam.

ja Jüri Nael oleks see kord enne saadet nagu midagi veidrat sisse söönud. meenutas mulle oma oleku ning sõnavõttudega pisut Mart Sanderit, kes kõnnib saatejuhina mu arust samuti üsna sageli sellist ebakindlat nööri pidi, kust võib tulla üllatavaid pärleid, mis mõneks sekundiks sulhinge kinni löövad ning vait jahmatavad. et ütleski nii või!?!?

aga kokkuvõttena, siis eile tundsin suurt kadedust. unisatn vahel nii väga olla see kuulus väljavalitu, kes saab terve nädala jagu eratrenne, et kord elus imeilusa loo taustal lendlevas kleidis aeglast fokstrotti tantsida.
tahaks.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 17, 2022 toll Uncategorized

 

eelkoolisõit

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 16, 2022 toll Uncategorized

 

Kaisuraamatud

On raamatuid, mida tahaks endale ööseks kaissu võtta, mida ei raatsi ka peale lugemist endast kaugemale ära panna. tahaks, et nad oleks kogu aeg su voodi ümber maas. käeulatuses, öökapi peal. väljas käies kotis kaasas.

need on raamatud, mis soojendavad ja lohutavad. hoiavad usku headusesse. need on puhtad üleliigsest, võltsvagadusest. teeseldud headusest ja hoolimisest, tehtud sõnadest. need on vabad kõiksugusest õigest ja valest, kuidas peab või ei pea. parema näo tegemisest.
need on hästi päris, kus inimestel lubatakse olla ja neist hoolitakse ning armastatakse, kõigest hoolimata, täpselt sellistena nagu nad on.
see on nii kuradima tervendav.

Emapiim oli üks neist, kuigi konkreetses raamatus oli taustaks vastikult palju kurjust ning närust, lõksus olemist räpases ühiskondlikus ajas ja korras.
päris raamatu seltskonda kuuluvad esimese hooga veel näiteks Mida siit näha võib, Suveraamat, Kõik mu mured mannetud. ja otsapidi ka kõik Linn Ullmanni raamatud.

andke mulle palun rohkem sellist tõelis-kriipit lugemist.

täna tõin oma laupäevaselt-paaritunniselt-jalutuskäigult koju kaasa ühe inglase, pontsaka portselanist kohvikannu. kujutan vaimusilmas ette, kuidas ma kannu lauale panen, et sellest siis mõnel sügis-talvisel õhtul külalis(t)ele soojade ahjusaiade või koogi kõrvale kuuma auravat kohvi pakkuda. pokaal kihisev-sumisevat mulliveini sinna olemise kõrvale.
nagu seda kunagi varem juhtunud oleks, eks ole. aga kunagi ei tea, millal see esimene kord tuleb. tahan väga uskuda ja loota.

mul on ühtäkki kärsitus-kange igatsus millegi tõelise järele.

 
4 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 15, 2022 toll Uncategorized