Giovannist ja armukadedusest

peale seda, kui Giovanni juuli keskel enda järel sõnagi lausumata ukse sulges, ei ole ma temast midagi kuulnud ega teda näinud.

Bianka avaldas eelmise postituse all arvamust, et üritan tekitada armukadedust.
ma usun, et ta pidas selle all silmas just nimelt Giovannit.

aga armukadedust ei anna tekitada tühjalt kohalt, seal, kus armastust olemas pole. Giovanni ei armasta mind päris kindlasti juba mõnda aega. ma julgen koguni väita, et ta pole mind selle sõna õiges tähenduses kunagi armastanud. isegi mitte ainult mind, vaid meid. täna usun ma, et me oleme talle olnud vaid leevendus ning ravim tema enesehinnangu toitmiseks. sellest aru saamine võttis päris mitu aega.

mina olen teda armastanud küll. põhjani ja hullupööra. ja väga päriselt. kõige rohkem.
teda. ainult tema enda pärast.

kui me kolm aastat tagasi samal ajal suure pauguga päeva pealt laiali läksime ja peale seda viis kuud teineteisest midagi ei kuulnud ega näinud, siis ma igatsesin teda väga-väga. tahtsin, et ta oleks meiega ja meie lähedal. tahtsin tema kaissu ja veel rohkem tahtsin hoida tal kõvasti käest.
ma armastasin väga tema käsi. kõige rohkem. tema käest kinni hoides tundsin rahu ja kindlust. mul oli hea.

täna, kolm aastat hiljem, ma enam ei taha. mul on teinekord väga kurb, olen väga väsinud, vajan tuge, tahaks kellegagi jagada, aga ma ei ei usu enam ta kätt.
see on nii palju alt ära hüpanud. alt vedanud. mind keerulises olukorras üksi jätnud.

õigupoolest on see meie kunagistele kokkulepetele ning tema poolt antud lubadustele noa külmalt selga löönud.

ja mina väsisin nüüd lihtsalt ära. mõõt sai täis.
ma ei ole kõige selle suhtes kaugeltki ükskõikne. ma olen kurb, ma ikka veel ei mõista, ma olen pettunud, aga kõige rohkem tunnen ilmselt …põlgust.

lõpetasin mõni aeg tagasi raamatu Mida siit näha võib, mis jääb tõenäoliselt mu selle aasta parimaks lugemiselamuseks. seal oli üks selline lause: ta aimas, mida Selma ütleks, nimelt: “Tee täpselt sedasama, mida sa teistelgi päevadel teeksid.”

see käib siis ärevate aegade kohta. kui sa ei saa muuta maailma või olukorda. aga hinges valitseb seetõttu suur segadus. hirm. või paanika.

seepärast ei ole mul ka mitte mingit plaani kedagi armukadedaks teha. ma ei vaja siinkohal võimu.
jah, üha enam tunnen, et tahan nüüd üle pika aja suhelda, kuulda, kuidas inimesed, keda ammu pole näinud, elavad, kuidas neil on läinud.
aga kõige vähem vajan mingit suhet.
mitte midagi uut. ainuüksi see mõte praegu väsitab.

tahan nüüd olla.
lihtsalt. niisama. olla.
ja rahu ning pinge(te)vabadust.

teha kõige igapäevasemaid asju. toimetada kodus, sättida asju, käia üle ja tühjendada üleliigsest oma kapid ja riiulid, teha kooli alguse puhul küpsisetorti, panna õpikutele pabereid ümber, vaadata õhtuti telekat, lugeda võimalusel raamatut.

sain endale lõpuks uue ID-kaardi. registreerusin see aasta Pääsu õigeaegselt huviringi ning viin ta järgmine nädal esimesse akrobaatika trenni. ostsin rollerile uue vihmakatte ja avastasin selle käigus, et sellelt on varastatud peeglid. autole ostsin bensiinikorgi, mille ma ilmselt autokatusele unustasin ning ära kaotasin. ja tolmuimejakotid, mida oli ammuilma juba vaja. suhtlesin kooliga, mida olen alati salamisi armastanud, ehk õnnestub Pääsu just sinna eelkooli panna, kui mõni koht peaks olema juhuslikult vabanenud. lasin endale välja kirjutada kolesterooli ravimid, sest see number on kerkinud üle igasuguse piiri. viin järgmine nädal mõned asjad õmbleja juurde, mis juba pikka aega riiuli peal oma järge on oodanud. sorteerin jõudumööda fotosid. Suvekuningriigi omadega sain ühele poole, nagu te juba teate, aga sorteerida on küll ja veel, mitu mõtet on pooleli. viisin suure kotitäie asju taaskasutusse. käisin kohtu kantseleis.
ilmselt veel midagi.

ja kõige selle kõrval teen oma päevatööd, vaatan, et lastel oleks midagi süüa, et neil oleks jalad ikka puhtad, hoolitsen, kui keegi neist on haige, loen õhtujuttu, pesen ja triigin pesu, koristan.

elada tahaks ka veel. kohe väga. vähemalt kakskümmend aastat, veel parem kolmkümmend.

 

tegelikult on mul plaanis talle ühel hetkel ikkagi külla minna, aga tema veel ei tea seda. ja mina ei tea, kas ma ikka päriselt tahan või meeldib mulle ainult see mõte.

 

Meri toidab. Aamen selle peale.

Suvekuningriik tõmbab ka nüüd selleks korraks otsad kokku.
veel üks imeline ilm ja nädalavahetus.
lõpetuseks ka rikkalik kalasaak, selle suve suurim, seitse haugi ja üks säinas. haugi sai suitsetatud ja praetud, säinas soolatud. alustuseks kalasupp.
mu tädimees on imeline kokk. tema kalaroad viivad keele alla.

pimeduse saabudes ka lõke. ning taas kord hunnikus tähti. linnutee.
seekord Päskiniga.

aitäh teile kõigile, kes te meid kuulasite, vaatasite ning kaasa elasite.
tõesti, väga ilus suvi oli.
kui elu annab, siis aasta pärast jälle!

 

need albumid olid veel siin

vaatasin neid ja tabasin end mõtttelt, et kuigi inimestel oli sel ajal palju vähem asju, neil olid peamiselt vaid teised inimesed, siis paistavad nad fotodel palju õnnelikumad ja rohkem päris, kui inimesed täna.

ja keskmiselt kõvasti pikemaks oleme ajaga samuti kasvanud.

vanaema minu isaga

 

ime-ilus

tähti on täna siin nii palju, et need ei mahu lihtsalt taevasse ära. kahju, et Päskin magab. tahaks talle seda väga näidata.

 

auk pardas

rinnus ja hinges on täna nii tinaraske. hommikust saati.

alates hetkest, kui silmad avasin.
siis, kui end kokku võtsin, asjad ikkagi kokku panin, Päskini kaasa pakkisin, autosse istusime ning Suvekuningriigi poole ajama panime.
isegi, kui tableti paratcetamoli hinge alla viskasin.
ja siis, kui kohale jõudes tassi tummist kohvi tõmbama panin.
kõik kardinad eest ära kiskusin, uksed kahelt poolt valla tegin, värske õhu, vaikuse ning pääsukeste vidina tuppa lasin.

tahaks terve päev ainult voodis pikutada, lugeda, vahepeal silmad kinni lasta. lihtsalt olla ja seda suvelõpu raugust ja rahu endasse lasta.

aga ei saa, sest kuskil silkab Päskin, kes eelmisest nädalalõpust sai kaasa korraliku puraka. palavik oli sümboolne, aga kurk ja nohkam ja isegi kõrva kurtis, aga kõige koledamad olid silmad. mina pole selliseid enne kellelgi neist näinud, esimesed päevad üleni veripunased ja rähmas. isegi arst ehmatas, kui neid ühel hetkel näitama läksime, sest esmalt väljakirjutatud silmatilgad nagu üldse ei mõjunud. õnneks on tänaseks ikka paremaks läinud. üks silm veel jätkuvalt ühelt poolt monster high, paraneb visalt, aga siiski, iga päevaga nõksa parem.

kole raske on rinnus ja hirm väsinud olen. just emotsionaalselt.
kuidagi ei kipu järele andma

ootan tuult, mis tooks leevendust ning uut energiat.

 

asjad, mis vanduma ajavad

kui autoistmele asetatud suur toidukott ümber läheb. ja siis veel teist korda. ja ka kolmandat.

tahaks ta jalaga uksest välja lükata.
persse, persse, persse.

 

tunnustus

Ema, sa oled nii ära keeranud, ja mulle nii meeldib see….

 

ilustamata

Aga kus Pääsu isa on?
Mmmm … sa pole vist teda näinud……Pääsu isa …. ei ole.

5 sekundit vaikust.

Kas Pääsu isa on siis ammu surnud?
Ei ole, Pääsu isa on täitsa elus ja terve. Aga…ta ei ela meiega koos.

5 sekundit vaikust.

Kas ta siis ei armasta teid?
Mmmm….jah, ilmselt siis mitte piisavalt.

Laste jaoks on kõik alati väga selge ja lihtne.

 

Silvia

laupäeval toimus Suvekuningriigis SILVIA (Sibylle) mälestusturniir. Silvia oli minu vanaema ja mina olin tema kõige vanem lapselaps. Silvia suri sel kesksuvel, 95-aastasena.

sugulasi, tema lapsi, lapselapsi ja lapselapselapsi tuli kokku vähemalt sama palju, kui temas oli vitaalsust. kuigi omi lapsi oli tal neli ja nende järeltulijaid ma ei viitsi hetkel kokku lugema hakatagi, siis eeskujulik ema, kaugeltki vanaema, pole ta kunagi olnud.

oma 85-juubelikõnes rääkis ta muuhulgas ka ise sellest

viimased aastad olid keerulised, vanaema jäi dementseks ja kuna teda hooldekodusse ei pandud, siis said need aastad tema lastele, kes teda külakorda enda juures hooldasid ning valvasid, päris kurnavad, eeskätt aga just mu isa vanemale õele, kes põhiraskuse enda kanda võttis. isal on neist aastates nii palju lugusid, et ta ütles, et sellest saaks kirjutada terve raamatu. ma täitsa usun, esiteks olen osasid neist kuulnud ja teiseks olen vanaema koos teistega isegi mööda Suvekuningriigi alasid taga otsinud. korra tuli mängu isegi politsei.

aga Suvekuningriik sai alguse meie kõigi jaoks just vanaisast ja vanaemast. nemad esmalt seal naaberkrundil koos sõpradega käima hakkasid ning sinna käima jäidki. Kuniks me lõpuks, nii 25 aastat tagasi, päris oma Suvekuningriigi omanikeks saime.

oma pikas elus oli vanaema eelkõige ikka seltskonna inimene. igal võimalikul ja võimatul juhul oli ta ikka ja alati kuskil peol või pulmas. lustis sajaga ise või oli palutud pidu läbi viima ning lõõtsa tõmbama.
teine koht, kust teda sageli leida võis, oli võrguplats. veel 80-aastasena andis ta Suvekunigriigis peetud võrgulahingutes oma tagasihoidliku panuse.

vanaema armastas tähelepanu ning selle keskpunktis olla. ka kõik ta neli last on selle suuremal või vähemal määral temalt kaasa saanud.

mida ma aga üldse ei teadnud ning alles nüüd esmakordselt kuulsin, siis vanaema oli kaks aastat enne vanaisaga kokku saamist EKAs moedisaini õppinud. kuid abielu vanaisaga oli sellele kahjuks kriipsu peale tõmmanud. tuppa, kus vanaema oli Suvekuningriigis viimased aastad elanud/veetnud, oli üks mu sugulastest üles seadnud vanema elust ja tegemistest ka pisikese näituse, kus ka tema koide poolt sakiliseks näritud äärtega visandeid ning kunstitöid esmakordselt näha sai.

nagu vanaisagi, siis soovis ka vanema, et tema tuhk suure kivi juurde puistataks. isa viskas nalja, et kõik, kes seda veel soovivad, peaks juba aegsasti registreerima, sest lõputult tuhka sinna ka ei mahu.

algselt oli väike mäletusteenistus, siis lasti tuhk merre ning peale seda algas vanaema mäletuseks võrguturniir.

mehed käisid päev varem merel, said nagu tellitult viis haugi, millest keedeti laupäevaks suur potitäis kalasuppi. kalasupp on samuti paljuski vanaemaga seotud, tema sellega Suvekuningriigis kunagi alustas ning on seda seal läbi suvede aeg-ajalt kõigile keetnud.

vanaema ja vanaisa nüüd enam pole, aga meie, nende järeltulijad, käime Suvekuningriigis edaspidigi suviti koos.

viimased ürituse pildid on pea kõik teiste poolt tehtud piltide hulgast kokku nopitud. ise ma olin sel päeval suurema osa täiskohaga vanaema, kuna Troonipärija oli miskil võistlusel, aga Advokaadiplika tuli kahe lapsega ja ma püüdsin teda sel päeval aidata nii palju, kui ma sain ning jaksasin.