peale seda, kui Giovanni juuli keskel enda järel sõnagi lausumata ukse sulges, ei ole ma temast midagi kuulnud ega teda näinud.
Bianka avaldas eelmise postituse all arvamust, et üritan tekitada armukadedust.
ma usun, et ta pidas selle all silmas just nimelt Giovannit.
aga armukadedust ei anna tekitada tühjalt kohalt, seal, kus armastust olemas pole. Giovanni ei armasta mind päris kindlasti juba mõnda aega. ma julgen koguni väita, et ta pole mind selle sõna õiges tähenduses kunagi armastanud. isegi mitte ainult mind, vaid meid. täna usun ma, et me oleme talle olnud vaid leevendus ning ravim tema enesehinnangu toitmiseks. sellest aru saamine võttis päris mitu aega.
mina olen teda armastanud küll. põhjani ja hullupööra. ja väga päriselt. kõige rohkem.
teda. ainult tema enda pärast.
kui me kolm aastat tagasi samal ajal suure pauguga päeva pealt laiali läksime ja peale seda viis kuud teineteisest midagi ei kuulnud ega näinud, siis ma igatsesin teda väga-väga. tahtsin, et ta oleks meiega ja meie lähedal. tahtsin tema kaissu ja veel rohkem tahtsin hoida tal kõvasti käest.
ma armastasin väga tema käsi. kõige rohkem. tema käest kinni hoides tundsin rahu ja kindlust. mul oli hea.
täna, kolm aastat hiljem, ma enam ei taha. mul on teinekord väga kurb, olen väga väsinud, vajan tuge, tahaks kellegagi jagada, aga ma ei ei usu enam ta kätt.
see on nii palju alt ära hüpanud. alt vedanud. mind keerulises olukorras üksi jätnud.
õigupoolest on see meie kunagistele kokkulepetele ning tema poolt antud lubadustele noa külmalt selga löönud.
ja mina väsisin nüüd lihtsalt ära. mõõt sai täis.
ma ei ole kõige selle suhtes kaugeltki ükskõikne. ma olen kurb, ma ikka veel ei mõista, ma olen pettunud, aga kõige rohkem tunnen ilmselt …põlgust.
lõpetasin mõni aeg tagasi raamatu Mida siit näha võib, mis jääb tõenäoliselt mu selle aasta parimaks lugemiselamuseks. seal oli üks selline lause: ta aimas, mida Selma ütleks, nimelt: “Tee täpselt sedasama, mida sa teistelgi päevadel teeksid.”
see käib siis ärevate aegade kohta. kui sa ei saa muuta maailma või olukorda. aga hinges valitseb seetõttu suur segadus. hirm. või paanika.
seepärast ei ole mul ka mitte mingit plaani kedagi armukadedaks teha. ma ei vaja siinkohal võimu.
jah, üha enam tunnen, et tahan nüüd üle pika aja suhelda, kuulda, kuidas inimesed, keda ammu pole näinud, elavad, kuidas neil on läinud.
aga kõige vähem vajan mingit suhet.
mitte midagi uut. ainuüksi see mõte praegu väsitab.
tahan nüüd olla.
lihtsalt. niisama. olla.
ja rahu ning pinge(te)vabadust.
teha kõige igapäevasemaid asju. toimetada kodus, sättida asju, käia üle ja tühjendada üleliigsest oma kapid ja riiulid, teha kooli alguse puhul küpsisetorti, panna õpikutele pabereid ümber, vaadata õhtuti telekat, lugeda võimalusel raamatut.
sain endale lõpuks uue ID-kaardi. registreerusin see aasta Pääsu õigeaegselt huviringi ning viin ta järgmine nädal esimesse akrobaatika trenni. ostsin rollerile uue vihmakatte ja avastasin selle käigus, et sellelt on varastatud peeglid. autole ostsin bensiinikorgi, mille ma ilmselt autokatusele unustasin ning ära kaotasin. ja tolmuimejakotid, mida oli ammuilma juba vaja. suhtlesin kooliga, mida olen alati salamisi armastanud, ehk õnnestub Pääsu just sinna eelkooli panna, kui mõni koht peaks olema juhuslikult vabanenud. lasin endale välja kirjutada kolesterooli ravimid, sest see number on kerkinud üle igasuguse piiri. viin järgmine nädal mõned asjad õmbleja juurde, mis juba pikka aega riiuli peal oma järge on oodanud. sorteerin jõudumööda fotosid. Suvekuningriigi omadega sain ühele poole, nagu te juba teate, aga sorteerida on küll ja veel, mitu mõtet on pooleli. viisin suure kotitäie asju taaskasutusse. käisin kohtu kantseleis.
ilmselt veel midagi.
ja kõige selle kõrval teen oma päevatööd, vaatan, et lastel oleks midagi süüa, et neil oleks jalad ikka puhtad, hoolitsen, kui keegi neist on haige, loen õhtujuttu, pesen ja triigin pesu, koristan.
elada tahaks ka veel. kohe väga. vähemalt kakskümmend aastat, veel parem kolmkümmend.