RSS

näe, kuidas puhkus mu varbaküüned punaseks on küpsetanud

03 juuli

see aasta ma ootasin puhkust. ma ei teagi miks, sest mu palgatöö mulle iseenesest meeldib ega ole kontimurdev. aga mul on tunne, et ma pole varem kunagi nii palju puhkust oodanud.

ega ka nautinud. sel korral tuleb see mul kuidagi eriti veenvalt välja, mul on tunne, et hingan puhkuse iga jumala hetke ja minutit. ma naudin toas isegi porikärbse suminat, mis teeb suvest veel rohkem suve. pelgalt mõte, et kolm nädalat on puhkust veel ees, on kohutavalt magus.

äkki ma peaks seda kõike võtma hoopis kui ohumärki, mis tähendab lähenevat psühhoosi?

täna istusin jalad rohelise kausis, tegin pediküüri ja lakkisin varbaküüsi, kui üks mu tädipoegadest mu kõrval rääkis mulle massažist ja füsioteraapiast ja lihastest ja venitamisest ning millest jõusaalis lihased tekivad. mida rohkem tead, seda huvitavamaks asjad kisuvad. vana tõde, aga vajab aeg-ajalt meelde tuletamist. mul on ka nüüd tunne, et tahaks esmalt ja kohe füsioteraapiasse ja siis see raskem osa sinna otsa, vaikselt uuesti end füüsiliselt liigutama hakata. miski pisiku ta oma jutuga mulle igal juhul sisse süstis. aeg näitab, kas läheb nii, et ühest kõrvast sisse ja teisest välja ning tuleb peagi söögiga välja või võtab siiski ühel hetkel juured alla.

kuna raamatupood jäi siia tulles sõna otses mõttes jalgu, siis ma loomulikult ei suutnud vastu panna ja ostsin endale veel paar raamatut, üks neist Fred Jüssi Ö. see on ses mõttes põnev raamat, et minu arvates päeval lugemine on selle raamatu raiskamine. seal peaks olema kuskil eessõnas öeldud, et soovitatav öösel lugemiseks. pimeduses ja vaikuses saab sest kordades rohkem kätte. varem polegi sellist kätte sattunud. nüüd ma siis kannatan hetkeni, kui Pääsu südaööl unne suikub ja siis enam ise üle viie lehekülje ei jaksa. ilmselt peaks seal olema seejuures veel ka soovitus, et pigem alla viiekümnestele.

Pääsu loomulikult nuias ja ma lubasn ta juba eile merre ujuma. täpsemalt sukelduma, lõputult. kuigi ma selle haava pärast ikka pabistasin. aga paistab, et pole halvasti mõjunud.

jäätist kulub nagu leiba. lapsed vist elakski praegu ainult sellest, kui me neile vaid jäätist nii palju kätte annaks, kui tihti nad seda kauplemas käivad.

varahommikul pidin akna kinni panema, sest kajakad ajasid mu oma kisaga üles. nad kogunesid ja lendasid ning karjusid, enne kui merele hakkasid minema. vihma käest räästa alla. linnas käib mulle närvidele kaugelt kiirteelt kostvad autohääled ning kiirendavad mootorrattad. õhtuti kogunevad kajakad aga merelt tulles enne, kui õhtusse kaovad, traadile kõrvuti istuma, jutskui võtaks seal omakeskis päeva kokku. siis nad nii palju ei kisa, ju on päevast väsinud.

täna tahtsin vaadata lähemalt pääsukest, kes kuuri katusel istus ja laulis. hiilisin vaikselt lähemale, pääsuke keeras end selle peale ainult näoga minu poole, aga ära ei lennanud. ma tundsin end natuke nagu väljavalitu. ma olen end tema jaoks tõestanud.

keegi oli meie siilile pannud sauna juurde kadaka kõrvale joomiseks plastmasskarbi sisse vett.

pikk päevtöö on nüüd ka nii palju vilja kandnud, et jalad on muutnud sedavõrd värvi, et kannatavad seeliku selga panna.

eile pealelõunaks lubatud suur vihm siia ei jõudnud, ainult mõned piisad ja kõrge vesi. tuulutas päris korralikult, sai üle pika aja kopsud värsket õhku kuhjaga täis hingata. istusin kohe mõnda aega suure kivi otsas ja kasutasin juhust.

täna on taas teada-tuttav Eestimaa suvi. väga inimlik.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuli 3, 2022 toll Uncategorized

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: