RSS

ilmselt peaks selle postituse pealkiri kõlama kuidagi nii, et puhkuse alguse petlik vabadusetunne.

30 juuni

Pääsu sõi üks päev mu karusmarjajäätise ära. täna ostsin juba teadlikult kaks ja kui ma ühte neist sööma asusin, siis tuligi Hermione juba jutuga, et mis maitsega see on.

poes ütles iseteeninduskassa, et ma ei saa ostu eest tasuda, kuna limiit on ületatud. esimene hetk oli fuck, aga siis istusin leti ette põrandale maha, hingasin sisse ja välja, sisenesin panka ja tõstsin limiiti. tüütu muidugi oli, aga sellistel hetkedel ei jõua ma ikka ära tänada, mis riigis me elame.

täpselt samal ajal, kui ma seal istusin ja ühe jamaga tegelesin, helistas Giovanni. ja minu kõrval seisvale Hermionele helistas mu õde, kes ütles, et Pääsu oli nende juures põlve miski terava asja otsa korralikult puruks kukkunud.

miks sageli sellised asjad juhtuvad ühe minuti sees?

hommikul, kui üritasin unist Pääsut maast lahti lüüa, tuli mulle meelde taas kord Patti Smithi Pühendumus. õhuke vihik, aga üllatavalt palju oli. väga teistmoodi ja puudutas mitme koha pealt. ikka ja jälle tuleb siin ja seal olukordades meelde.

ühesõnaga, peale seda raamatut on nii, et iga kord, kui vaatan magavat Pääsut, siis tuleb mul meelde see tema lause: noored paistavad magades kaunid, vanad aga, nagu ma ise, surnud.

ma üks päev kohe päris pikalt mõtlesin, et kust see vanusepiir jookseb, kust kaunis muutub surnuks? ja kust alates me saame vanaks ning millisest hetkest jääme vanaks.

joonealuse märkusena, siis noor naine, kes raamatu tõlkis, on nüüd mu uus kolleeg ja istub minuga samas toas. ma ei suuda seda siiani hästi uskuda. uhke tunne on, kuigi ma ei saa täpselt aru, mille pärast.

eile hommikul oli mu lapsepõlvest pärist sõbranna teinud FB-s postituse, et müüb maha oma tammepuidust eestiaegse kirjutauslaua. ma otsustasin selle ikkagi ära osta.

edasi on organiseeritud nii, et Giovanni hangib käru, võtab peale Troonipärija, sõidavad sõbranna juurde, tõstavad laua troopilises kuumuses kärule, toovad selle siia ja tassivad üles.

ma olen alati öelnud, et ülekannet teha on (koos)elus see kõige lihtsam. kui muidugi raha on.
tõeline hoolimine peitub hoopis muus.

6 väikest õlupudelit ostsin ka. puhkuse alguse puhul. sellepärast ka, et see on mu lemmik, mida igast poest ei saa/leia.

hetkel kõik. nüüd on mu tänase päeva ülesanne veel ära otsustada, kas sõidan veel täna õhtul Suvekuningriiki. või siis homme hommikul.
sellistel paksudel päevadel ei tasugi endale suuremaid ülesandeid püstitada.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuni 30, 2022 toll Uncategorized

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: