RSS

Ma nüüd vingun ka pisut

24 mai

Tuleb tunnistada, et ka mul/meil on see aasta majanduslikult väga tuuga. Paljuski ka sellepärast, et sel aastal tagasi saadud tulumaks, mis muidu kuude peale ära jagades annaks vajadusel 100 eur lisa sissetulekut, on mul sel aastal planeeritud ja arvestatud väga kindlal eesmärgil, mis kulub ära septembris.

Seepärast tõmbasin nt päevase toidkulu 13 eurolt 11-le. Ning hakkasin ühistranspordiga tööl käima.
Lisaks väga täpselt paika pandud rahanumbrid ning piirangud muudes eelarveridades. Ma julgen arvata, et ei liialda, kui väidan, et arvestan sel aastal sisuliselt iga jumala euroga.

See on päris raske, aga mitte hullukstegev, kui sa mõistad, miks ja milleks sa nii toimetad. Ja mis põhiline, kui sel on eesmärk ning eemalt paistab valgus.
Peale selle, ma tegelikult ju tean, et meie pole kaugeltki veel päris hädas. Ning ei süüdista ka valitsust (v.a alimendid, kus nad sellest aastast tervelt 30% pidasid mõistlikuks maha võtta).

Praegu ongi sitaks keeruline ja segane aeg. Püksirihma peaksid ühise ülemaailmse eesmärgi nimel pingutama kõik, aga eeskätt just need, kel on, kust seda pingutada. Ja neid on. Aga mulle tundub, et virinat on kuulda kõige enam just nende aadressilt.

Kui ma lugesin Indigo viimast postitust noist tavalisetest keskealistest meestest riigiraadios. Või Briti insta kontolt lugu nende naabritest ning vaarikataimedest.

Siis päris ausalt, ma ei tea, mis ma teha tahaks. Karjuda? Või poksikotti taguda? Midagi mis aitaks, aga mis kõige hullem, ma ei tea, mis see olema peaks.

See on ülemõistuse ma-sen-dav.
Mind valdab suur tühjus ning lootusetus. Usk inimlikkusesse ning ühiskonda.
Ja mille nimel siis omalt poolt pingutada?

Kuidas inimesed ei oska näha kaugemale?
Selleks, et võita sõda, tulebki kaotada lahinguid.

Kaks aastat. Ka kakskümmend aastat, kui vaja. Aga mitte kaks kuud.

Äkki peakski hoopis kõva häälega välja ütlema, et sõbrad, selleks et võita see sõda ja maailm, jääb väheks, kui õhkame üllalt ning saadame Ukrainasse 3 tekki, 2 patja ning 5 vannilina, et seejärel kesväljakul südamerahuga õlut libistada ning kahe autoga edasi vurada.
Vaid selleks tulebki mõni aasta 2 auto asemel pooleteistkümnega sõita. Ehk olema koguni valmis leppima, et see jääbki edaspidi nii.

Vaatama endile otsa ning mõtlema, et me polegi tegelikult nii rikkad ja edukad, nagu tahaksime arvata, vaid oleme saanud viimased aastakümned endile sellist eluviisi lubada üksnes kellegi ja millegi arvelt.

Või panen ma praegu väga mööda ja olen pelgalt kibestunud ning õel?

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 24, 2022 toll Uncategorized

 

One response to “Ma nüüd vingun ka pisut

  1. _kaur_

    mai 24, 2022 at 5:14 p.l.

    Sõjad ja lahingud – minu arust absoluutselt õige.

    Siis veel, et sõjad ja kriisid mõjuvad ebaõiglaselt ja enamasti saavad pihta need, kes niigi õrnas olukorras. Ja mõned kindlasti võidavad ka. See Erdogani väimehe nimeline ettevõte näiteks – neil läheb hästi, eks?

    Poliitikutest on julm, aga ootuspärane kriisi enda heaks ära kasutada. Mistahes muutuse korral saab kisada ühelt poolt “aga mõelge pensionäridele / lastele / …” ja teiselt poolt “aga nemad tegid!!!” Ma ei oska nende keskealiste valgete meeste pihta isegi pahane olla. See on just see, mida nad oskavad, ja mida nad siis ka teevad.

    Ukraina heaks teeb Eesti reaalselt päris palju. Aga järgmisel paaril aastal on neil vaja majanduslikku abi. Grivna kurss on hunt teab kuhu kukkunud, põllud söötis, väetist ei ole (sest seda tehakse teadagi millest). Ja riik on vaja uuesti üles ehitada. Kas me siis ka aidata oskame?

     

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: