RSS

Puudest ja puudusest

17 mai

Eile spordiuudistest kuulsin, et Eesti delegatsioon naases kurtide olümpiamängudelt. Jäin mõtlema, et kuidas segab mitte kuulmine erinevalt tavainimesest kõrgus- või teivashüpet, odaviset, kettaheidet, kuulitõuget? Jooksualad tõesti, seal nad ei kuule stardipauku.

Sealt edasi tekkis küsimus, aga kuidas kurdid lugema õpivad? Kuidas nad saavad näiteks aru, mis tähendab sõna on/oli? Kui sa kuuled, siis õpid kontekstist, aga kuidas seletada seda mitte kuuljale? Või jääb see sõna neil üldse kirjapildis ära, ongi kirjas ainult: ta uhke?

Tegelikult viisid need mõtted ja küsimused mu tagasi ühe dokumetaalfilmini, mida ma mõni aeg tagasi, ühel nädalavahetusel, televiisorist vaatama juhtusin: Mis värvi on armastus?

See rääkis ühest Poolas elavast naisest, kes oli terve elu pime olnud ning kes elas koos mehega, kel oli mingi sügav neuroloogiline puue, see tähendab, et ta ei kontrollinud omi liigutusi. Lihtsustatult öeldes tõmbles ta üle keha ning nägi seetõttu pealt vaadates ikka väga pilkupüüdvalt ebanormaalne eriline välja.

Mees oli naise silmad ning naine aitas meest igapäevastes toimingutes. Näiteks nööpe kinni panna, teetassi teise tuppa viia jne. Ühesõnaga kahe peale kokku moodustasid nad ühe enam-vähem täitsa toimiva inimese.

Loomulikult olid nad mõlemad oma elu jooksul pidanud palju arstide vahet käima ning seejuures kõikvõimalikke meditsiinilisi protseduure läbima. Filmis oli ka seik, kus mehele tehti arvestatavalt keeruline ning ekperimentaalne operatsioon lootuses, et tema seisukord paraneb nii palju, et ta saab seejärel ehk nööpe iseseisvalt kinni, veidi kergemini lusika suuni, teetassi tõsta, nii et vedelik maha ei loksu. Samas polnud operatsiooni tulemuste osas mingit garantiid.

Ja siis naine rääkis enne seda, et füüsiliselt terved inimesed peaksid märksa kõrgemalt hindama seda, mis neile nii iseenestmõistetav on. Et meie ei kujuta ette, mida nendesugused peavad läbi elu tegema ja tundma.
Kõik see vaev ja valud ja hingehaavad.

Samas oli neil kahel midagi nii kadedaks tegevat, mis minu arvates enamusel tervetel inimestel puudub. Nendel kahel oli erakordselt soe, toetav, hooliv ning armastust täis paarisuhe. Mis iganes siis oli ka selle taga või põhjus, aga nagu päriselt-päriselt, see oli imelilus.
Ma peaks ikka pikalt mõtlema, et oma tervest elust ühte sellist nii teineteisest hoolivat paari välja raalida.

Naine ütles kuskil filmi kestel ka ühe lause, et ta tegelikult ei tea, mida tähendab ilus. Mis tähendab, kui inimesed räägivad ilust. Kummalised asjad, millele tõesti mõelda ei oska. Umbes sama, et kuidas kurtidele olevikku, tulevikku ja minevikku seletatakse.

Samas jällegi, peale filmi äravaatamist jäin mõtlema, et ühest küljest muidugi ääretut kurb, kui sa kogu seda ilu enda ümber ei näe. Teisipidi aga, kui palju vähem stressav, sest ära jääb võrdlusmoment. Asjaolu, mis meid enamust tegelikul elu vältel üksjagu palju mõjutab ning painab.

Mis ma täna selga panen? Kas ma peaksin meikima? Milline mu soeng täna paistab? Miks ma nii paks olen? Kui palju saledamad, kenamad, nooremad, suuremate tissidega, pikemate küünte ja ripsmetega teised minust on. Miks mina selline pole?
Tahaks ka sellist kleiti, mantlit, kingi saapaid, kotti, ehteid. Klaarimat nahka. Vähem kortse. Kaunimat kodu, uhkemat autot.
Tahaks ilusamat, uhkemat ja olla ilusam.

Ma vaatasin, kus ja kuidas nad kahekesi toimetasid, kus käisid, mida tegid, ette võtsid ja mõtlesin, et kui palju keerulisem, aga ka lihtsam on sel naisel, et ta ei näe. Ei näe neid ümbritsevaid pilke ega alalist mõõduvõtmist. Kui palju see vabadust juurde annab.
Kui tohutult palju pinge- ning stressivabam oleks elu, kui ses puuduks too pidev võrdlusmoment. Ning see pidev hirm piinlikkuse ning narriks jäämise ees. Kuidas ma kõrvalt paistan ning välja näen.

Ausalt, pole halba ilma heata.

Mõtlesin seda sama ka siis, kui ma täna hommikul oma triatlonit läbisin. Iga asi on millekski hea. Kui sa oskad seda märgata ning ära tunda.

Oleks vaid rahu.

Ja muide, neile kahele sündis täitsa terve tütar, kelle kasvatamisega nad nii armsasti kahepeale toime tulid. Ma ikka kohe nutsin ka.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 17, 2022 toll Uncategorized

 

One response to “Puudest ja puudusest

  1. exercicesdestyleennoiretivoire

    mai 25, 2022 at 11:01 e.l.

    Võrdlemine ongi üks kurja juur.
    Ja kui see ikka lõpuks kohale jõuab, kaob see silmapilk ja asemele tuleb vabadus.
    Laste puhul raskem, sest nemad ju ikka tahavad seda, mis teistel.

     

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: