RSS

Arhiiv kuude lõikes: mai 2022

Hoiab Kajale pöialt

St, kõik pöidlad on mängus.
Kes kartuleid kooriks?

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 30, 2022 toll Uncategorized

 

Elu on ikka kummaline

Hermione läheb täna oma (pool)õe juurde ööseks, kelle ema andis kunagi teada, et ta teeb kõik, et meie kooselu Hermione isaga lõhki ajada.

Ning tuleb tunnistada, et ta pidas sõna ning andis minu arvates ses osas tõesti endast maksimaalse. Sel hetkel oli ikka tegemist, aga egas ma talle seda pahaks pane. See oli tema vabadus ning õigus.

Eks tal õnnestus me ellu periooditi teatavaid pingeid luua ning seda üksjagu närvilisemaks muuta küll, aga kokkuvõttes polnud see kindlasti tema, kelle pärast me kooselu otsa sai. Ikka ma ise, kes ma nii lolli valiku tegin. Ning too mees, vägivaldne nii vaimselt kui füüsiliselt.

Täna ma mõtlen, siis tal hoopis vedas ja ta võiks mulle tänulik olla: sai …….. lahti. Puhas kergendus ning pääsemine.

Mina küll oleks.
Olen.

 
4 kommentaari

Kirjutas &emdash; mai 26, 2022 toll Uncategorized

 

Ma kohe ei tea, mida sellest nüüd siis arvata

Nägin öösel pool ööd Konna unes. Siis vahetasin voodi poolt ja nägin, et tapsin ühe täitsa võõra naise. Ma lämmatasin ta.

Täitsa suur kergendus oli hommikul üles ärgata.
Kuigi pea valutas.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 25, 2022 toll Uncategorized

 

Ma nüüd vingun ka pisut

Tuleb tunnistada, et ka mul/meil on see aasta majanduslikult väga tuuga. Paljuski ka sellepärast, et sel aastal tagasi saadud tulumaks, mis muidu kuude peale ära jagades annaks vajadusel 100 eur lisa sissetulekut, on mul sel aastal planeeritud ja arvestatud väga kindlal eesmärgil, mis kulub ära septembris.

Seepärast tõmbasin nt päevase toidkulu 13 eurolt 11-le. Ning hakkasin ühistranspordiga tööl käima.
Lisaks väga täpselt paika pandud rahanumbrid ning piirangud muudes eelarveridades. Ma julgen arvata, et ei liialda, kui väidan, et arvestan sel aastal sisuliselt iga jumala euroga.

See on päris raske, aga mitte hullukstegev, kui sa mõistad, miks ja milleks sa nii toimetad. Ja mis põhiline, kui sel on eesmärk ning eemalt paistab valgus.
Peale selle, ma tegelikult ju tean, et meie pole kaugeltki veel päris hädas. Ning ei süüdista ka valitsust (v.a alimendid, kus nad sellest aastast tervelt 30% pidasid mõistlikuks maha võtta).

Praegu ongi sitaks keeruline ja segane aeg. Püksirihma peaksid ühise ülemaailmse eesmärgi nimel pingutama kõik, aga eeskätt just need, kel on, kust seda pingutada. Ja neid on. Aga mulle tundub, et virinat on kuulda kõige enam just nende aadressilt.

Kui ma lugesin Indigo viimast postitust noist tavalisetest keskealistest meestest riigiraadios. Või Briti insta kontolt lugu nende naabritest ning vaarikataimedest.

Siis päris ausalt, ma ei tea, mis ma teha tahaks. Karjuda? Või poksikotti taguda? Midagi mis aitaks, aga mis kõige hullem, ma ei tea, mis see olema peaks.

See on ülemõistuse ma-sen-dav.
Mind valdab suur tühjus ning lootusetus. Usk inimlikkusesse ning ühiskonda.
Ja mille nimel siis omalt poolt pingutada?

Kuidas inimesed ei oska näha kaugemale?
Selleks, et võita sõda, tulebki kaotada lahinguid.

Kaks aastat. Ka kakskümmend aastat, kui vaja. Aga mitte kaks kuud.

Äkki peakski hoopis kõva häälega välja ütlema, et sõbrad, selleks et võita see sõda ja maailm, jääb väheks, kui õhkame üllalt ning saadame Ukrainasse 3 tekki, 2 patja ning 5 vannilina, et seejärel kesväljakul südamerahuga õlut libistada ning kahe autoga edasi vurada.
Vaid selleks tulebki mõni aasta 2 auto asemel pooleteistkümnega sõita. Ehk olema koguni valmis leppima, et see jääbki edaspidi nii.

Vaatama endile otsa ning mõtlema, et me polegi tegelikult nii rikkad ja edukad, nagu tahaksime arvata, vaid oleme saanud viimased aastakümned endile sellist eluviisi lubada üksnes kellegi ja millegi arvelt.

Või panen ma praegu väga mööda ja olen pelgalt kibestunud ning õel?

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 24, 2022 toll Uncategorized

 

Otsustasin suvehooajale üle minna ja sain kohe litri kätte

Kas emme hakkab kuhugi minema? Ta on nii pidulik

Panin täna hommikul musta lühikese casual seeliku selga, mida tavaliselt ainult suvel kannan. Tunne tuli selline.
Aga midagi ei jää siin märkamatuks. Lapsesuu ei halasta.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; mai 22, 2022 toll Uncategorized

 

Käisime linnas

Käisin eile õhtul plikadega õe kammerkoori kontserdil. Kahjuks polnud just see kõige parem päev, st et Pääsul on miski kerge haigusevimm sees, kurdab aeg-ajalt kurku ja silmad ei sära. Ja kuna kell oli ka selleks hetkeks juba parasjagu õhtu ning Pääsu lisaks ka päevast väsinud, siis ilmselt jagus tal sellevõrra ka vähem kannatust ning püsivust. Esimene rida sai ka liiga vali valitud, aga kesse tegi, ikke Pääsu ise, kuigi sai proovitud ümber rääkida. Nii kõva on, sositas ta mulle laulude ajal õige mitu korda.
Kõigele vaatamata, mul on hea meel, et ette sai võetud, esimese korra kohta siiski päris tubli tulemus, enamuse saime siiski ära kuulatud.

Lisaks muidugi linn, kus Pääsu käitus nagu vasikas, kes karjamaale lahti lastud. See on ju praegu nii ilus. Pääsule tohutult uut ja põnevat, mida näha, keksida, hüpata ja turnida. Tuleb tunnistada, et viimati sai vist Pääsuga linnas käidud, kui me veel Veerennis elasime, aga siis ta oli väike ega mäleta sest midagi.

Ja isegi Hermione paistis päris elus ja õnnelik. Vahepeal suhtus isegi Pääsusse sõbralikult ning oli temaga nõus kaasa jooksma ning hüppama, mida just eriti sageli ei näe.

Proovisime elus esimest korda ära ka Bolti elektritõuksid. Plaan oli hankida kaks, et korraga sõita saaks, aga teadagi, inimene plaanib, teist, mis vaba ja saadaval, me lõpuks linna pealt samaaegselt ei leidnudki. Seega tegime vaheldumisi. Kokku nii 15 minutit. Pääsule olin isegi ennatlikult igaks juhuks kiivri kaasa võtnud, mis nüüd, tagantjärele tarkusena, oli mu arvates selle pilli puhul igati õigustatud. Sest tuleb tunnistada, et need on märksa tundlikumad ja äkilisemad loomad, kui oleksin arvata osanud. Ei tasu nendepoolset ohtu tõesti alahinnata. Aga nüüd on vähemalt teada, millega tegu.

Peale kontserti soovis Hermione, et läheksime Vapianosse. No kui juba selline linnakäik sai ette võetud, siis hingasin korra sügavalt sisse ja välja ja muidugi me läksime. Lastele loomulikult väga meeldis. Pääsu ütles koguni täna hommikul, et nägi seda isegi unes. Et ta tahaks veel. Nii tore ja hea oli.

Mul on seda valus kuulata, mõttes ajab kohe päris inetult vanduma.
Lastest on kahju. Käid justkui tööl ja rabeled ja, ühesõnaga.

Aga kokkuvõtte olen rahul, et end kokku võtsin. Tore õhtu oli.

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; mai 20, 2022 toll Uncategorized

 

Puudest ja puudusest

Eile spordiuudistest kuulsin, et Eesti delegatsioon naases kurtide olümpiamängudelt. Jäin mõtlema, et kuidas segab mitte kuulmine erinevalt tavainimesest kõrgus- või teivashüpet, odaviset, kettaheidet, kuulitõuget? Jooksualad tõesti, seal nad ei kuule stardipauku.

Sealt edasi tekkis küsimus, aga kuidas kurdid lugema õpivad? Kuidas nad saavad näiteks aru, mis tähendab sõna on/oli? Kui sa kuuled, siis õpid kontekstist, aga kuidas seletada seda mitte kuuljale? Või jääb see sõna neil üldse kirjapildis ära, ongi kirjas ainult: ta uhke?

Tegelikult viisid need mõtted ja küsimused mu tagasi ühe dokumetaalfilmini, mida ma mõni aeg tagasi, ühel nädalavahetusel, televiisorist vaatama juhtusin: Mis värvi on armastus?

See rääkis ühest Poolas elavast naisest, kes oli terve elu pime olnud ning kes elas koos mehega, kel oli mingi sügav neuroloogiline puue, see tähendab, et ta ei kontrollinud omi liigutusi. Lihtsustatult öeldes tõmbles ta üle keha ning nägi seetõttu pealt vaadates ikka väga pilkupüüdvalt ebanormaalne eriline välja.

Mees oli naise silmad ning naine aitas meest igapäevastes toimingutes. Näiteks nööpe kinni panna, teetassi teise tuppa viia jne. Ühesõnaga kahe peale kokku moodustasid nad ühe enam-vähem täitsa toimiva inimese.

Loomulikult olid nad mõlemad oma elu jooksul pidanud palju arstide vahet käima ning seejuures kõikvõimalikke meditsiinilisi protseduure läbima. Filmis oli ka seik, kus mehele tehti arvestatavalt keeruline ning ekperimentaalne operatsioon lootuses, et tema seisukord paraneb nii palju, et ta saab seejärel ehk nööpe iseseisvalt kinni, veidi kergemini lusika suuni, teetassi tõsta, nii et vedelik maha ei loksu. Samas polnud operatsiooni tulemuste osas mingit garantiid.

Ja siis naine rääkis enne seda, et füüsiliselt terved inimesed peaksid märksa kõrgemalt hindama seda, mis neile nii iseenestmõistetav on. Et meie ei kujuta ette, mida nendesugused peavad läbi elu tegema ja tundma.
Kõik see vaev ja valud ja hingehaavad.

Samas oli neil kahel midagi nii kadedaks tegevat, mis minu arvates enamusel tervetel inimestel puudub. Nendel kahel oli erakordselt soe, toetav, hooliv ning armastust täis paarisuhe. Mis iganes siis oli ka selle taga või põhjus, aga nagu päriselt-päriselt, see oli imelilus.
Ma peaks ikka pikalt mõtlema, et oma tervest elust ühte sellist nii teineteisest hoolivat paari välja raalida.

Naine ütles kuskil filmi kestel ka ühe lause, et ta tegelikult ei tea, mida tähendab ilus. Mis tähendab, kui inimesed räägivad ilust. Kummalised asjad, millele tõesti mõelda ei oska. Umbes sama, et kuidas kurtidele olevikku, tulevikku ja minevikku seletatakse.

Samas jällegi, peale filmi äravaatamist jäin mõtlema, et ühest küljest muidugi ääretut kurb, kui sa kogu seda ilu enda ümber ei näe. Teisipidi aga, kui palju vähem stressav, sest ära jääb võrdlusmoment. Asjaolu, mis meid enamust tegelikul elu vältel üksjagu palju mõjutab ning painab.

Mis ma täna selga panen? Kas ma peaksin meikima? Milline mu soeng täna paistab? Miks ma nii paks olen? Kui palju saledamad, kenamad, nooremad, suuremate tissidega, pikemate küünte ja ripsmetega teised minust on. Miks mina selline pole?
Tahaks ka sellist kleiti, mantlit, kingi saapaid, kotti, ehteid. Klaarimat nahka. Vähem kortse. Kaunimat kodu, uhkemat autot.
Tahaks ilusamat, uhkemat ja olla ilusam.

Ma vaatasin, kus ja kuidas nad kahekesi toimetasid, kus käisid, mida tegid, ette võtsid ja mõtlesin, et kui palju keerulisem, aga ka lihtsam on sel naisel, et ta ei näe. Ei näe neid ümbritsevaid pilke ega alalist mõõduvõtmist. Kui palju see vabadust juurde annab.
Kui tohutult palju pinge- ning stressivabam oleks elu, kui ses puuduks too pidev võrdlusmoment. Ning see pidev hirm piinlikkuse ning narriks jäämise ees. Kuidas ma kõrvalt paistan ning välja näen.

Ausalt, pole halba ilma heata.

Mõtlesin seda sama ka siis, kui ma täna hommikul oma triatlonit läbisin. Iga asi on millekski hea. Kui sa oskad seda märgata ning ära tunda.

Oleks vaid rahu.

Ja muide, neile kahele sündis täitsa terve tütar, kelle kasvatamisega nad nii armsasti kahepeale toime tulid. Ma ikka kohe nutsin ka.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 17, 2022 toll Uncategorized

 

Kokkuhoiu debüüt

Täna ma tegin selle siis ära: tööle mineku triatloni. Valisin alustuseks muidugi küllaltki lihtsa päeva, ses suhtes, et päike paistis, see teeb alati sammu kergemaks. Samas, kui tuulekoridori sattusid, siis see oli lõikavalt külm.
Ühesõnaga, viisin Päskini aeda, jätsin auto jaama ning istusin rongi peale. Poolel teel vahetasin vahendit, läksin trammi peale üle. Lõpus tuli 7 minutit kiirkõndi. Aeg rongi istumisest sihtpunkti jõudmiseni sai 40 minutit. Ehk keskmiselt 10 minutit kauem, kui autoga.
Boonusena reipam tunne ning olemine.

Ja kui silmailusaks on muutunud Tammsaare park.

Ning kui kohutavaks toidukaupade hinnad. Ma ei tea, kas see ongi üleöö toimunud, aga mul on tunne, nagu see oleks kuidagi mühinal just nüüd viimaste päevad jooksul kaela sadanud.
Minuni jõudis see paljuräägitud šokk igal juhul just paari päeva eest.

Pealegi, kas ainult mulle jääb mulje, et hindade tõusu varjus tõstetaksegi kõikvõimalike kaupade hindu nagu kogu raha eest ? Näiteks munad, mis minu arvates alles viis päeva tagasi maksid 1.30 on täna müügil hinnaga 2.30. HInnatõus enam kui 50%!?!?

Või ma mäletan valesti?
Või selle peale mängitaksegi?

Isegi Libresse, mille pakk mu mäletamist mööda maksis alles äsja 2.39, maksab nüüd samuti euro rohkem. Kas ongi nii, et suures segaduses saab süüdimatult absoluutselt kõigele hinda täie rauaga otsa keevitada?
Et jääb mulje, et hoopis ma ise mäletan valesti ning hakkan hulluks minema?

Või on sellised seitsmepenikoormasaapa hüpped tõesti kuidagi põhjendatavad? Egas ma tea, aga vahel mulle tundub, et mu teadmatust kasutatakse siiski märksa enam ära, kui otsest vajadust oleks

Anyway, kui mu toidule kuluv eelarve on 330 eur kuus, ehk 11 eur päev. Siis siiani justnagu polnudki probleemi, võisime endile selle summa eest päevas isegi jäätist ja sinki lubada. Aga kui ma eile ja täna vaatasin, mis mul nende eurode eest korvis sai, siis ausalt öeldes tekkis mus korraga mõningane hirm ning ahastus. Mitte nii palju enda pärast, aga tahaks ju vähemalt lastele päevas ühe kohukuse või jogurti lubada.
Mul tuli esimest korda elus mõttesse sõna: palgavaesus.

Tööle jõudes leidsin aga laualt ootmatu üllatuse. Üks õppejõud oli mulle tänutäheks jätnud piletilevi kinkekaardi, mille asutus oli meile selle aasta jõuludeks kinkinud. Ma ei kasuta seda ja kingin sulle tänuks……..eest, oli paberil kirjas. Jummel, te ei kujuta ilmselt ette, kuidas see mind rõõmustas. Mõtlesin juba eelmise aasta lõpus plikad Estoniasse Pähklipurejat vaatama viia, aga kui kaardid saime, siis etendust enam kavas polnud. Ma väga loodan, et ehk selle aasta lõpus tuleb uuesti ja meil see võimalus siiski avaneb. Nüüd peaksid kinkekaardid juba meie kolme piletiraha katma küll. Salamisi loodan, et ehk jääb mulle pool Linnateatripileti raha koguni veel ülegi.

Hermione tõi täna rattaga Pääsu lasteaiast koju, kuna mina pidin tööle pisut kauemaks, eksamit valvama jääma. Mina jällegi sain teoks teha selle, millest siingi salamisi unistanud olen, rahulikult bussi peale kõmpida, milles seejärel ennastunustavalt aknast välja passides kodu poole loksuda.

Kas selline võikski olla elu, kui
1. mul poleks väikest last?
2. mul oleks täiskohaga normaalne elukaaslane?

 
16 kommentaari

Kirjutas &emdash; mai 16, 2022 toll Uncategorized

 

Sünnipäeva afterparty

käisime mu õe noorema poja sünnipäeval. Lastele oli õue suur seiklusraja batuut üles pandud. Viis tundi hooleta. Isegi Hermione aina naeratas, tal oli seal üks temavanune plika, kellega nad mestisid.
Ilmaga ka hullupööra vedas.

Jõudsime koju, heas tujus ja õnnelikena. Tõesti oli kõigil tore õhtu olnud.

Giovanni ootas meid kodus ees ja siis muidugi tekkis meil nii ääretult vastik ning ebameeldiv vahejuhtum, et olin sunnitud paluma tal nädalvahetuseks ära minna. See oli mulle raske, aga ma tean, et ma tegin õigesti.

Täna päeval käisin poes ja ostsin õhtuks plikadele Fantat ja Doritose chipse, et oleks pisut erilisem tunne ning õhtu.
Hakkame Stefanile kaasa elama. Lugu pole kindlasti minu lemmik, sest kantristiil pole kunagi olnud mu teetassike, aga Stefan ise on nii erakordselt soe, vahetu ning siiras, et tunnen tema üle otsatult suurt rõõmu.

Minu tähelepanu pälvis eelvoorus hoopis jäägitult Serbia eurolugu. Esimesest hetkest peale. Kristaallkuul kommenteeris oma blogis seda laulu, et kogu see lugu oli nii skisofreeniline, et see sai olla kirjutatud ainult LSD üledoosi all.
No vat, ma ei tea vaielda, ilmselt siis skisofreeniline, sest kõikvõimalike meelemürkide koha pealt olen küll absoluutselt patust prii. Kui mõni üksik päev aastas välja jätta, kus ma ehk alkoholiga pisuke üle piiri kipun minema.
Mis teisipidi on jällegi põnev, et kui erinevad me ikkagi kõik oleme. Minu jaoks oli ses laulus tugev sisu ja stiil. Refrään jäi meelde ja eriti kohe meeldis laulu ootamatu lõpp. Ja need käteliigutused, ühte- ja teistpidi, selles oli ka miski jõud ning läbilöögi element, mis pani mind teleka ees lausa seda liigutust nendega kaasa tegema.

Joonealuse märkusena, siis täna õhtul kavatsen ma muide samuti paari kristallpokaalikest roosat vahveini nautida.

 
5 kommentaari

Kirjutas &emdash; mai 14, 2022 toll Uncategorized

 

Mu usk homsesse vilgub pulkmehe peas ning ripub legoplikade jalgratta küljes

Tähendab, kui tõesti läheb nii, et Ratas ja Helmed nüüd uuesti pukki peaks saama, siis ma tõesti ei tea mis minust järgi jääb. Nagu neist viimaste aastate sündmustest ja arengutest veel kuidagi vähe oleks.
Mu karikas on niigi viimasest viimase piiri peal, kui see ka nüüd läbi läheb, siis oleks see kohe kindlasti too lõplik piisk, mu absoluutne taluvuse piir, mis murraks mu lõplikult.

Eile, kui Pääsu poes oma ajakirjaleti juures sahmis, märkasin mina üht Miki-Hiie ajakirja, millega oli kaasas vidin, mis koheselt mu tähelepanu köitis. Samal hetkel ma teadsin, et ma ei saa ilma selle pirn-lööb-peas-põlema-pulkmeheta, ta lihtsalt nii vaimustas mind.

Pulkmeest korvi pannes tuli mulle korraga meelde, kui ta üks kord köögis minu käest küsis, et mis sind igapäevaselt õnnelikuks teeb.

Koju jõudes märkasin, et Pääsu oli majaka ette seisma sättinud legoplika jalgratta. Mul ei saa sest vaatepildist mingil seletamatul põhjusel küllalt, aeg-ajalt ikka viskan pilgu aknalauale, selles on midagi arusaamatult helget, mis mind tohutult rahustab ning tasakaalustab.
Rõõmustab.

Just sellistest imetühistest pisasjadest ma hetkel ainult kinni hoiangi, et kuidagi toimivana elus püsida.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; mai 13, 2022 toll Uncategorized