RSS

Arhiiv kuude lõikes: aprill 2022

Pilt

väsisid ära

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; aprill 29, 2022 toll Uncategorized

 
Pilt

Vaata(n), kuidas printsess ei mahu oma maailma enam hästi ära

 
7 kommentaari

Kirjutas &emdash; aprill 28, 2022 toll Uncategorized

 

Väiksed asjad

Näete, ta ütles mulle eile nii ja see tegi mulle suurt ja puhast rõõmu.
Kusjuures, ma ise pole tegelikult sugugi kindel, kumb see siis ikkagi rohkem mina olen.
Aga lubage ma vähemalt poputan end ning toitun sest rõõmsamast, julgemast ning vabamast minast nüüd paar päeva. Materiaalse eelarvega pole see aasta niikuinii palju midagi peale hakata.

Muuhulgas rääkis ta tol päeval, et tunneb elus rõõmu väikestest asjades. Näiteks sellest, kui avastab igapäevases suhtlemises kellegi juures midagi ilusat ja head. Ja siis ta arutleb endamisi, kuidas sest teisest, väiksest või suurest, selline inimene on kasvanud.

Tegelikult on minuga täpselt samamoodi. Mida vanemaks ma saan, seda enam rõõmustan ainuüksi sellepärast, et on uus hommik. Hommik iseenesest.
Ses osas on nii äraütlemata mõnus vananeda, et tahtmiseid jääb aina vähemaks ning rõõmu saab palju väiksematest killukestest ning vähesemast, kui noorena. Asjade osatähtsus rõõmus kaob pöördvõrdeliselt elatud aastatega. Jäävad inimesed ja suhted ja lihtsalt elu(solemise) ilu ise.

Kuigi ma päriselus olen väga nadi kallistaja, ainult oma(d) väiksed lapsed on ses osas totaalne erand, siis võta siinkohal vastu mu siiras rõõm ja talita nii, nagu juhend ette näeb.

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; aprill 26, 2022 toll Uncategorized

 

Närib

Täna tunnen end hommikust saati elule vastu astudes nõrga ja ebakindlana.
Ja laupäeva pärast põen ning tunnen siiani teatavat piinlikkust. Kuigi oli iseeenesest hästi põnev ja uudne ja tore ja värskendav ja vaheldus ja mida kõike. Samas jäi midagi pooleli ning vaibumatult kripeldama.
Pühapäev ei läinud aga kohe sugugi mitte.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; aprill 25, 2022 toll Uncategorized

 

Kodumajakas

Esimest korda juhtus see pea aasta tagasi. Kui ma eile, juba kolmandat korda, end seda vaatama unustasin, siis tõin selle lõpuks koju ära.

Kõikvõimalikud väiksed sümbolid loovad minus turvalisust ning aitavad mul kõige paremini ümbritsevas kaoses tasakaalu ning tervet mõistust hoida.

Valgustage see nüüd me teed ning hoidku karide eest!

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; aprill 24, 2022 toll Uncategorized

 

Järgmine argipäev

Eile sain ootamatult Troonipärija väiksemat pudinat hoida. Suuremale oli vaja šunt kõrva panna ja et aeg nii kiiresti haiglasse protseduurile minna tuli neile üllatusena, tekkis selle järele vajadus suuresti üleöö. Ema läks varahommikul suuremaga koos haiglasse, Troonipärijal oli vaja aga kümnest üheni jalgpalli mängida ja mina olen neljapäeviti ning reedeti kodukontoris.
Seega oli asi otsustatud.

Seekord oli täisteenindus, pudin toodi mulle kogu vajaliku beebiinventariga lausa koju kätte. See on eriti mugav variant.
Mänguasjad, ja juhuslikult ka supp, olid mul endal kodus olemas.

Pudin on eriti hea lapsehoidmise variant. Ega ta mind just ülemäära tihti näinud pole, aga kui iss talle ukselt enne äraminekut lehvitas, ei teinud ta teist nägugi. Võibla siiski oli veits kohkunud olekuga, sest ikkagi keegi suht võõras tädi ja veelgi võõram koht . Aga see oli ka kõik. Tunnikese olime toas, tutvustasin talle ruume ja vaateid aknast, näitasin mänguasju. Panin vulisema Hermione toas oleva põranda-kalalambi, see kivistas ta mõneks ajaks täielikult. Vahetasin pampersi, Troonipärija oli ähvardanud, et seal sees võib olla kaka, aga see osutus valeks. Siis läksime õue. Vaatasime natuke ühte koera, mille peale ta korraks elavnes ning hullult kätega vehkima hakkas. Kuid niipea, kui koer silmist kadunud, olukord stabiliseerus. Sättisin pudina vankris pikali, mille peale ta mitte teps ei protesteerinud, lükkasin käru ja kulgesin laisalt, laulsin igaks juhuks veel juurde, kuigi ilmselt poleks vaja olnud, aga päike paistis ja hea oli olla ning pudin jäi kümne minutiga magama.

Ainuke suur probleem oligi vanker ise. Ma pole siiani harjunud nende moodsatega vahenditega, näiteks toosama käru, mille all kõik rattad suvaliselt oma asja ja suunda ajavad. Mul oli pidevalt tegemist, et seda kuidagi sirgel joonel hoida. Eriti kui vahepael oli vaja käru päikse tõttu mitte ees lükata vaid järele vedada.
Ma olen ikka harjunud selle vanakooli variandiga, mis isesesivust ei ilmuta.

Tunnikese jalutasin, siis istusin, nägu päikse poole, maja ees, vastasin meilidele ja ajasin tööasju. Pudin magas. Kokku ligi paar tundi, nagu tellitult. Misjärel ta ärkas nagu maailma kõige armsam laps kunagi, tõstis käed üles ja ringutas. Taas kord nagu õpikunäide.
Puhanud ja heas tujus laps.

Võtsin ta sülle ning tulime tuppa, kus kütsin talle sisse kausitäie Pääsule tehtud kanasuppi. Puhta boonusena oli seda veel parasjagu alles. Pudin tegi viksilt suud lahti. Üldse ei väänelnud ega keerutanud süles. Kui enam suud lahti ei teinud, siis lõpetasin söötmise.
Lk nr 56.

No ja siis sain ta vaevalt vaiba peale tõsta, kui juba oligi Troonipärija tagasi. Kui Pudin isa nägi, siis läks tal suu kõrvuni ning pani käpuli tuhatnelja tema poole ajama.
Mis on tõesti ainult hea märk.

Mina ei suuda ikka veel ära imestada, kuidas üks laps nii leplik ning rahumeelne saab olla. Lihtsalt nagu 0 probleemi on teda hoida. Isegi, kui ta täpselt ei tea, kes sa olla võiksid.

Lisaks sellele, ei suuda ma ära imestada, kui kiiresi inimene ikka unustab. Mul on olnud ju endal keskmiselt märksa enam lapsi ja sellega kaasnevaid titeperioode, viimane mitte just ülemäära ammu, aga no juba ei mäleta.
Palju üks selline aastane pudin suppi sööma peaks. Või jaksab. Milline lusikas talle täpselt paras on. Igaks juhuks panin enne sööma asumist kausi kõrvale valmis kolm erineva suurusega varianti ja siis valisin jooskvalt selle kõige õigema välja.

Kööki, suppi soojendama minnes, tuleb iga kümne sekundi tagant igaks juhuks suurde tuppa kiigata. Mis ta seal teeb ja ega ta kuskilt ometi midagi väikest üles korja, mida suhu toppida Püüdsin küll enne ta tulekut toad selle pilguga üle vaadata, aga no mine sa tea. Lisaks on ju vastutustunne ka kordades rohkem laes. Seda nad räägivad, et lastelaste pärast pablad palju enam, kui omadega. Siis oled olukorras sees ja kõigega harjunud.

Lisaks muidugi see väikse lapsega toimetamisega kaasnev füüsiline pool. Muudkui tõuse ja lasku. Tõsta, tassi ja tari. Laps ja käru ja kott. Pole siin aega uimerdada.
Seejuures hoia pidevalt meeleolu. Juhi tähelepanu. Ära kaota valvsust.

Aga ma mäletan, et kui omadega õues käies tundus jalutamine sageli nagu aja raiskamine, pidevalt keerles peas, et mida kõike selle ajaga kodus ära ja ette ära teha jõuaks. Või siis teinekord soov ja unistus kärutamise asemel toas lihtsalt niisama enda tarbeks laiselda ning omi asju ajada. Siis nüüd ja täna on kärutamine puhas lust ja mõnu. See pole tänases hetkes enam kohustus vaid vaheldus, teadmine, et oled sajaga rakkes ainult loetud aja. Seejärel pakid asjad, annad pambu koos kohustustega taas kord kellelegi teisele üle, lehvitad, sulged ukse ja voilaa, võidki rahulikult omi asju ja elu edasi ajama hakata.


Samas on ikka oma lastest nii palju kasu ka olnud, et kuigi pamp on ettearvamatu, temast võib igasugu asju oodata, siis ma absoluutselt ei karda. On kuidas on, aga küll ma kuidagi ikka saan. Ma võin südamerahuga end sada protsenti temale pühendada. Kui ta juhtub ka terve aja pahur või hädas olema, koguni tihkuma, siis pole probleemi terve aeg ka laps süles ringi hüpata. Mida iganes, sest ma tean, et ühel hetkel saan hiljem soovi korral kokku vajuda, kasvõi tund aega järjest diivanil niisama tühja passida ning öösiti jutti magada.
Kui muidugi ma ise ning mu enda unenäod mind just ei ahista.

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; aprill 22, 2022 toll Uncategorized

 

Veel argipäevast. Ehk musta huumori rubriik

Kui me paar õhtut tagasi Hermionega koos autos kodu poole sõidame saab ta oma klassikaaslaselt sõnumi, kus on kokkuvõtvalt kirjas, et Hermione teaks, et ta ikka armastaS teda. Seepeale kaob sõbranna levist.
No nüüd ta siis teebki seda, ütleb Hermione.

Sellele eelneval õhtul on tolle sõbrannaga juhtunud üks….vahejuhtum….mis teemal ta siis Hermionega mõtteid vahetab.
Ventileerib. Ähvardab. Manipuleerib.
Nõuab tähelepanu.

Ütleme nii, et kõrvaltvaatajale ja täiskasvanule kõlab see probleem justnagu kerge nohu. Kes küll võiks üldse mõelda, et selle peale end ära tappa?
Enne võiks ikka vähemalt ära oodata, et kõik see nüüd ikka juhtuma hakkab, millest ta räägib ja siis mõelgu ja plaanigu, kuidas edasi, ütlen Hermionele.
Aga loomulikult ma mõistan, või tean, et pubekale võib see tõesti sel hetkel ehk maailma lõppu tähendada.

Samas, nagu täitsa absurdne kohe.

Vahel mulle tõesti tundub, et enesetapp on saanud juba sama tavapäraseks mõeldavaks (abi)vahendiks nagu valuvaigisti.
Kuidagi jube kergekäeliselt ja möödaminnes on see kohe käepärast võtta ja välja purtsatada.

See pole kaugeltki esimene kord, ta on Hermionet tegelikult juba pikemat aega (loe: rohkem kui aasta) sarnaste painavate ning raskete meeleolude ja teemadega….vaevanud.
Loomulikult on ta probleemidega otseselt seotud minu arust ka tema suhteliselt segane ja keeruline kodune olukord ja suureks kasvamine.

Mõni aeg tagasi võttis ta sisse ibukaid, mille peale ta psühhiaatri juurde suunati. Kes ei kirjutanud talle antidepressante. Ma ausalt öeldes ei saa sellest üldse aru. Aga kas ma peakski?

Olen seda lugu ja suhet muidugi kogu aeg läbi Hermione kuulanud ja jälginud, Hermionega arutanud, läbi rääkinud, nõu andnud.

Sest, saate isegi aru.

Arvesse võttes Hermione närvikava ja vaimset tasakaalutust ma loomulikult eelistaks, et tal selliseid mõtteid ja ahvatlusi laual poleks, mis kõik selle sõbranna ning tolle seltskonnaga kaasneb. Ma tahaks hea meelega, et ta ukse selles kohas kinni tõmbaks.
Kuid seal on omad agad. Kas sellises olukorras jäätakse sõpru? Kuidas ma ütlen, et muidugi, kui tüütab, siis ära enam suhtle ja unusta.
Ma saan õpetada, kuidas mitte kaotada ennast, aga olla siiski olemas. Kuigi see on väsitav ning kurnav. Tean omast käest.
Pealegi, me ei saa otseselt lapsele sõpru valida, neile kedagi keelata.
Mulle on kõige olulisem, et laps mind kõigele vaatamata usaldaks.
Kui ta ühel hetkel loobub, siis peaks see olema ta enda otsus.

Sellepärast hoian kätt pulsil.

See on nüüd koht, kus sa ei tohi ega saa mõelda, mis hiljem saab, kas ta võib su peale ehk vihastada, sa pead tegutsema, ütlen mina. Toonil, kus agad on täiesti välistatud. On sul ta ema number?

Hermionel ema oma pole, aga noorukese klassijuhataja telefoninumber, kes on neile paljudele peaaegu sõbranna eest, on tal olemas.

Helista õpetajale, nüüd ja kohe, ütlen mina. Ära enam mõtle!

Hermione helistab.

Eile sõidame taas kord koos autoga kodu poole ja Hermione räägib, et ta Pärnu sõbranna koolile tehti pommiähvardus.

Tahad teada, millise sõnumi ta mulle saatis, küsib Hermione minult.
Kui ma peaksin surema, siis tea, et ma armastasin sind.

Ei ole võimalik, on mul raske uskuda seda, mida just hetk tagasi kuulsin. On see võimalik?
Kas nüüd hakkabki nii olema?, küsin ma vastu

Ja siis me naerame nii, et pisarad silmis.

 
6 kommentaari

Kirjutas &emdash; aprill 21, 2022 toll Uncategorized

 

Kuidas mul koolis läheb

Eile õppisin Hermionega uut teemat. Ehk suures plaanis: miinus märk sulu ees muudab märki sulu sees. Mu enda jaoks tundub see osa üüber lihtsana, aga Hermionel käivad need asjad seal peas teistmoodi. Tema puhul ongi minu suurim mure alati olnud just see, et kuigi ma olen aja jooksul mõistnud, et tema aju töötab kuidagi omamoodi, siis ma pole veel leidnud nippi, kuidas ja mis nurga alt ma peaksin lähenema/seletama, et kohale jõuda.

Ülesanne tunnis lahendatud kujul nägi välja järgmine.

Sellise lahenduskäiguna oli see talle keeruline ning arusaamatu, seega hakkasin nuputama, kuidas see talle lihtsamaks teha. Jõudsime lõpuks järgmise variandini, sellega sai ta peale mõningast harjutamist nagu lupsti hakkama.

Aga kõige keerulisem ning ülepääsmatum koht tekkis hoopiski seal, kus ma seda üldse oodata ei osanud, ehk : 17 + (-35).

Ta ei saa aru, miks see vastus tuleb 18, aga mitte 52.
Ja no ei saa aru.

Mina omakorda ei saa muidugi tegelikult üldse aru, kuidas on võimalik mitte aru saada.
Aga veel keerulisem, kuidas ta siis aru saama panna.

Ok.
Hingan mõned korrad sisse ja välja.

Alustan esimese hooga, et + ja – on nagu näiteks nagu poisid ja tüdrukud, aga siis saan ise ka aru, et see pole vist kõige parem, sest suures plaanis on nad ikkagi inimesed ja neid annab ju kokku liita.

Lähen üle külmale ja soojale, et nagu termomeeter, talvel on õues külm ja miinuskraadid, suvel soe ja plusskraadid. Et pole ju võimalik kokku panna pakast ja kuumust.
Vehin ja kujutan kätega termomeetrit. Joonistan paberile
Aga Hermione pole ilmselt termomeetrit elaes näinud, tekib lühis, termomeeter ka ei sobi. Vaatan talle otsa ja mõistan, et põrkan taas sajaga vastu seina.

Olgu, olgu.

Mis veel? Kuidas siis edasi?

Aa, soe ja külm vesi. Kui sul on vannis tuline vesi (pluss) ja sa valad sinna ämbritäie külma (miinust), siis ju vesi ei lähe tulisemaks, vaid jahedamaks. Et soe ja külm vesi annavad sellise vahepealse kokku. Ja võidab see, kumba on rohkem.

Midagi nagu koidab, aga ikka segane.

Nüüd joonistan paberile vastavalt miinuseid ja plusse. Siit on ju näha kumba ja kui palju üle jääb:
Aga ka see ei anna mitte mingit kindlust, et ta asjast päriselt aru saab.

Vahepeal muide saadan teda ka oma tuppa, et rahuneda ja taas kord midagi uut välja mõelda.
Ka mul on närvid.

Samas ma tean ka seda, et tema puhul on veel miski selline kummaline asi, et ta ei pruugi teinekord jagada mõnda aega ööd ega mütsi, kohe selline kuul pähe seis. Sel juhul ton kõige targem anda talle lihtsalt mõned päevad/nädal aega ning järjekindlalt oma asja edasi ajada (kuigi see on nõuab endalt ülimat kannatlikkust, mida mul napib) ja siis, ühel täiesti suvalisel hetkel käib klõps ja ta ühtäkki mõistab.
Kui küsin, et kuidas siis nüüd, ta ei oska seletada.

Peale matat oli tal juba mõnda aega kunstiõpetuses võlg: silinder. Kui ma olen elu aeg rääkinud, et peenmotoorika ja mina ei käi nagu teps mitte kokku, isegi sellele mõtlemine ajab mu vihaseks, siis tema puhul on asi alati veel keerulisem olnud. Ausalt, ma olen tänulik, et ta täna endal tennisepaelad suudab iseseisvalt kinni siduda.
Ja uskuge, kuigi ma mõistan, et see ongi kõrvaltvaatajale raske, kui mitte võimatu , siis mina olen teda titest saati kasvatanud. Ja ta pole kaugeltki mu ainuke laps. Seega julgen väita, et tema puhul pole asi pelgalt tahtmises. Või minu väheses tahtmises. See on midagi totaalselt muud. Ma ei tea täpselt mis, aga täna ma tean, et see pole tujukus ega pirtsakus ega midgai muud säärast. Päris alguses kippusin ka ise arvama, et liigselt hellitatud või poputatud. Aga ei.
Ta mingil põhjusel lihtsalt ei suuda. Või ei saa hakkama. Või leidke selle jaoks ise mis iganes sõna.
Ta on nagu päriselt hädas ja õnnetu.

Ja siis olen need peened kooli näputööd enda peale võtnud.

Huh, vaatasin jooniseid ja vandusin. Joonestasin ja vandusin. Lõikasin ja vandusin. Kleepisn ja vandusin.
Miskis silindrit meenutava moodustise mökerdasin lõpuks siiski kokku.

Hermione saatis mulle täna lühikese häälsõnumi.
Õpetaja oli võpatanud, kui ta täna seda nägi.
Aga ütles, et 3, sest vähemalt tehtud.

Suurepärane, ma olen rahul, kõiges ei saagi hea olla. Mõned asjad elus tulebki lihtsalt ära teha, et mitte üleliigselt silma või jalgu jääda.
Seda olen ka Hermionele ikka ja alati rääkinud.

Vähemalt saime selle tegemise juures naerda nii et kõhud kõveras.

 
10 kommentaari

Kirjutas &emdash; aprill 20, 2022 toll Uncategorized

 

Asjad, mis mind pööraselt vaimustavad

  • Kui ma saan noortesaatest Nova teada, et munatempleid saab ära puhastada vatipadjale kallatud tilgakese äädikaga ning lilled ja taimed jäävad ülilihtsalt muna külge, kui muna eelnevalt märjaks teha.
    Ma proovin järele ja see töötab.
    Tahaksin seepeale keksida.
  • Kui silla värvib mulle üllatuseks munale jääva lilleõie siniseks.
    Ma rõõmustan nagu laps ja käin seda kõigile näitamas.
  • Vaatepilt, kuidas keevad riidesse mähitud sibulakoortesse peidetud munad ning too ootusärevus, millised need sealt lahti harutatuna välja näevad. Huvitaval kombel ei kahane selle tegevuse võlu aastatega mitte teps.
    Käeline tegevus pole kunagi mu tugevaim külg olnud, aga sibulakoortega munade värvimine meeldib mulle hullupööra.
    Ma olen selles saavutanud isegi teatava vilumuse.
  • Kui me saame lõpuks kõik neljakesi, mina, Giovanni, Päskin ja Hermione, rahulikus ja pingestamata õhkkonnas väljas pajuutude järel käidud ning Giovanni teeb seejärel ettepaneku hamburgerit osta. Lapsed on sillas.
    p.s see on Päskinil elu esimene burger.

    Kuigi mu süda lööb terve nädalavahetuse kaks korda kiiremini, sest me pole mitu aastat neljakesi koos olnud.
    See kõik on olnud keeruline.
hamburgeritants
  • Kui ma olen ülestõusmispühade puhul plaaninud teha pashat juba viimased kümmekond aastat ning kui ma, üle kivide ja kändude, lõpuks selleni jõuan, siis see protsess toimibki täpselt nii, nagu kirjeldatud: segad kokku möksi, asetad sõela kohupiimamassiga kausi kohale nõrguma, massist tilgub kaussi ülejääv vedelik ning maiuse tordialusele kallutades ning kaunistades jääb see täpelt selline nagu pildil. Kusjuures maitse ei jää välimusele raasugi alla.
    Ma olen tõesti õnnelik. Isegi natuke uhke.
    Ehk lubage esitleda, minu elu esimene …omavalmistatud … pasha.
Minu pasha
versus pilt
veel sidemetes pasha
(töö)raskuse all
 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; aprill 18, 2022 toll Uncategorized

 

Vaikne reede ja paastu lõpp

väga vaikne reede

Ma siinkohal teen siis kokkuvõtte oma selle aastasest paastust. Keegi küsis, et kuidas läks.

Peamine erinevus eelmise aastaga oli minu puhul see, et sel korral tegin seda koos kolme inimesega: õde ja üks õe sõpradest abielupaar. Meil on selle tarvis loodud oma FB paastujate grupike, kus me siis jagasime igapäevaselt omi meeleolusid ja saavutusi ja toidu pilte. Seltsis segasem, kindlasti kohe oli see märksa meelolukam ja lõbusam viis, kui üksi pusida.

Ma siin teie jaoks panin kokku väikese galerii enda mõnedest fotodest, et saaksite aimu, millised need meil umbkaudu välja nägid.

Alustasime järgmine päev peale vastlapäeva, see oli siis kas 2. või 3. märts. Igal juhul kolmapäev. Ametlik lõpp oli eile, aga kuna üks meist tegi eile ettepaneku,

siis nii me ka teeme.
Väikseste mööndustega. Mina tegin neid mõningaid paastupatte ka paastu ajal (mille ma neile ka ausalt üles tunnistasin), näiteks ühel peäval sõin kohe hingetäiega 4 valeeriküpsist, 5 seenekest ning õhtul kaks rabarberi maiuspala veel peale. Nemad olid selle koha peal märksa tublimad.

Kes ei tea, siis suures plaanis olid meil mängureeglid samad, mis eelmisel aasta, ehk keelatud olid alkohol, magus ja nisujahu.

Kaalust, siis mina hakkasin tulema 58,4 kg pealt. Tegelikult olin juba enne paastu algust hakanud vähe kaaluga maadlema, sest nagu eelmisel aastal, siis oli ka sel sügis-talvel hakanud kogunema. Paastumise alguseks olin seega juba kilo alla saanud, ehk suures plaanis hakkasin siis tulema 59,4 kilograami juurest.

Iseendana ei tunne ma ennast alates umbes 57 kilogrammist.

Täna hommikune kaal näitas 56,6 kg, ehk 200 gr vähem, kui eesmärk. Aga olen sellele vaatmata väga rahul. Ma olen pildil tagasi.
Ja nagu kokku sai lepitud, siis me üritame ju siit veel veidi edasi ka pusida. Sest hoog on sees ja organism juba väikeste piirangutega harjunud.

Õde võttis samuti umbes-täpselt 3 kg alla. Abielupaari naispool võttis selle ajaga maha 9 kg, nagu ta ise ütles, siis tal oli ka rohkem, kust tulla, aga ilmselgelt oli ta meist kõigist ka kõige kangem ning visam. Meespool, ma ei teagi, äkki sai miinus 6 kg.

Algus, täpselt nagu eelmisel aastalgi, valmistas mulle just magusa koha pealt kõige suuremat peavalu, aga täna, huvitaval kombel, et maitse see enam sugugi nii hästi ja vastupandamatult, kui see poolteist kuud tagasi. Tume küpsetusšokolaad on hakanud maitsema, tükike suhu ja siis lasen selle vaikselt suus sulada. Väga nämma ja toimib magusaisu rahuldamiseks kõige efektiivsemalt.

Kohvi olen nüüdseks samuti hakanud suhkru asemel meega jooma. Eelmine aasta ma selleni ei jõudnud, sest mett ma tegelikult ei armasta. Või olgu, täpsuse huvides, siis pisuke panen lusikaotsaga veel ikka suhkrut ka, aga rohkem mett.

Riided mahuvad taas kord paremini selga ja kevad on tulemas.
See on nüüd juba päris kindel.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; aprill 16, 2022 toll Uncategorized