RSS

Arhiiv kuude lõikes: märts 2022

Me peame rääkima…viisakusest?

Kas ma peaksin talle isadepäevaks sõnumi saatma? Aga jõuludeks? Aastavahetusel?

Mõned päevad tagasi oli ta isa sünnipäev ja Hermione küsis mult taas kord: Kas ma peaksin talle sünnipäevaks õnne soovima?

Huh, see on vastikult valus teema. Mulle. Aga veel palju rohkem Hermionele endale.

Meie lahkuminekust on tänaseks möödunud seitse … ja pool….aastat ning selle aja jooksul on ta isaga kohtunud ehk umbes kaheteistkümnel korral. Ma suudaksin selle numbri ilmselt ka täpselt välja mõelda, aga vahet pole, kord siia-sinna, see ei muuda siinkohal midagi.

Viimase kahe ja poole aasta jooksul on nad teineteist kummalistel asjaoludel näinud ühel korral mõne tunni jooksul. Eelmisel sünnipäeval tegi isa Hermionele sünnipäeval mõneminutilise kõne. Viimasel korral saatis vaid sõnumi.

Seega, kas ta peaks?

Varasemalt ma toetasin seda mõtet, et …. vaatamata kõigele…kena ju oleks. Et tuleks üle olla.
Enam mitte.

Mul on tõesti väga kahju, et see nii on, aga minu arvates sa ei pea.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; märts 31, 2022 toll Uncategorized

 

Ta täitis ühe mu pikaaegse unistuse

Kes tuleb mulle appi, kui mul on vaja tapeeti panna. Või põrandaliiste. Auke puurida, et pilte või riiuleid või lampe või niisama konkse seina ja lakke üles panna. Et siis mõne aja pärast neist mõnda taas kord ümber tõsta ja sättida. Televiisorit ja arvutit seadistada. Kes toob koju ära mu tellitud vajalikud mööblitükid ja paneb need kokku. Rendib käru ja aitab mu mahitusel kärutada vajalikku ja üleliigset ühest kohast teise. Meisterdab mu ümmargusele lauale vaheplaadi. Ja aknale aknapaled. Pusib ja paigaldab, nagu puzzlet, tolle uue ulme toaukse, millel on saabudes üllatusi varuks rohkem, kui saja rubla eest. Parandab jooksvalt selle ja teise asju, mis katki lähevad. Lendab suvel mu linnakorterisse, kui me plikadega parasjagu Suvekuningriigis suvitame ning puhastab torud, kui vesi enam ühtäkki korraga ühestki august alla ei lähe ning tellitud professionaalidest torumehed on enne seda vaid käsi laiutanud. Toetab mind majanduslikult rohkem, kui riik talle ette kirjutab. Aitab minu näpunäidete järgi parendada mu armast häärberit suvekuningriigis, seadistab sinna uue köögiseina, lisab pisikese soojaveeboileri, nikerdab trepikäsipuud, soojustab esiseina.
Ma näitan pilti, või loon selle sõnadega, aga teinekord ka lihtsalt unistan, tema on võimeline neist paljud oma kätega valmis meisterdama.
Ta on Keegi, kelle peale ma end aeg-ajalt totaalselt herneks vihastan, kelle pärast pisaraid valan, ahastuses käsi laiutan, juukseid katkun, aga kes mind vaatamata sellele kuulab ja tuleb ja olemas on.
Nuta või naera.

Keegi ütles, et ma olen talle oma hinge müünud. Võimalik, kuigi mulle tundub, et elu pole nii mustvalge. Kaugeltki veel siis, kui seda juba üksjagu (segaseks) elatud on.
Ma pean veel mõtlema.

Nüüd täitis ta ühe mu kahest pikaaegsest unistusest. Õnneks ei teadnud ta seejuures selle eelistatud värvi.

 
9 kommentaari

Kirjutas &emdash; märts 30, 2022 toll Uncategorized

 
Pilt

Uhke

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; märts 25, 2022 toll Uncategorized

 

Kergendus

Olen juba aastaid, tõesti aastaid, õhtul magama minnes soovinud, et näeksin ilusat und.
Vahel mõttes, teinekord soovi ka valjusti väljendades.

Mis see ilus uni on, on Pääsu aeg-ajalt küsinud.

Täna see unenägu lõpuks juhtus.
Ma suusatasin, Tartu maratoni.
Keegi sõitis kuskil mu ees ja keegi vist ka selja taga. Aga inimesi põhimõtteliselt nagu polnud.
Rada läks metsa vahelt, see oli hästi sisse aetud, lumi oli puhas ja valge, suusad libisesid kuidagi enneolematult hästi.

Ma rohkem lendasin, kui suusatasin.
See oli imeliselt kerge ja vabastav tunne.

Juba 30 kilomeetrit, käis peast läbi, kuidas see võimalik on.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; märts 23, 2022 toll Uncategorized

 

Me peame rääkima enesetapust

Hermione räägib mulle juba rohkem kui aasta aega enesetapust.

Ma lihtsalt enam ei jaksa.
Sul on minuga nii palju probleeme.
Sul oleks ükskõik, kui ma ära sureks. Siis sul olekski kergem.

Tõsi, probleeme on temaga tõesti seinast seina. Tema kõikvõimalikud hirmud (liblikas, kiletiivalised, mesilased, kassid, koerad, ämblikud). Intriigid ja suhted koolikaaslastega. Klassi ees üles astumine. Ebakindlus. Õppimine. Välimus. Tema olematu isa. Giovanni. Pääsu. Mina.
Aga ma olen talle alati korranud, et kellegi teise tegemiste või tegematajätmiste pärast oleks totrus end tapma hakata. Et see on tema elu ja see on paljuski tema sees ning võimuses seda ilusaks ja enda omaks elada.
Ja kõikvõimalikud probleemid kuuluvadki elu juurde.

Midagi nii.

Viimasel ajal nõuab ta mult üha jõulisemalt vastust küsimusele: mis sa siis teeks, kui ma end ära tapaks?

Ühel korral räägib ta sellest ka teraapias. Noor terapeut tõuseb seepeale nagu nõelatult tooli äärele istuma ning hakkab Hermione käest (p)uurima, kui läbimõeldud see plaan tal ikkagi on.
Järgmisel hetkel küsib juba minu käest: Mida teie tunnete/mõtlete, kui te seda kuule(a)te?

Ja teate, just sellistel hetkedel ma tunnen, et pole vist päris normaalne. Ma tunnen end kohutava inimesena, sest ma justnagu ei tunnegi ja ma ei tea, miks see minuga nii on.

Sest. Enesetapp on tänaseks minu jaoks iga inimese õigus. Mis õigus on minul/teistel enes(t)est lähtuvalt oodata, et keegi kolmas peaks aastaid taluma tühjust, meeleheidet, valu ning ängi?
Kui noorena pidasin ma enesetappu nõrkuseks ja ülimaks isekuseks, siis täna pigem tugevuseks.

Näiteks Jeremy Irons. Tema oleks selleks kindlasti suuteline, ütlesin, aga Vladimir Putin? Mitte mingil juhul. Ütlesin paari meie tuttava nime ja iga nime järel kas jah või ei.*

Loomulikult ma ei arva, et see peaks olema esimene õlekõrs, mille abil probleeme/muret/ängi/eluraskust lahendada.

See ei tule mulle üllatusena. Me oleme sellest päris palju rääkinud, vastan mina. Nagu kõige ükskõiksem ema maailmas.
Ma ei oska talle täpselt vastata, mida ma tunnen.
Võib-olla ma ei taha ka, sest ma ei tea, kas see oleks Hermione juuresolekul mõistlik. Võib-olla ütlen midagi valesti. See on pelgalt minu, juba 50-aastat elanud inimese lähenemine. Jumala eest, ärge nõudke mult liiga palju. Ma ei taha veel rohkem vastutust.

Kui ma temaga räägin ja kuulan, siis ma vist ilmselt ei suuda seda nii tõsiselt võtta, et arvata, et see juhtubki, lisan juurde.
Kuidas te teate, et te mööda ei pane?, küsib tema seepeale.
Ega ma muidugi ei teagi, pean tunnistama.

Tegelikult ma ju tean enda sees rohkem, kuidas ja mida mõtlen, aga ma pole kindel, et noor, inimene ning terapeut, mind mõistab. Ja et meil seal minu mõtete ja arvamuste peale üldse nii palju aega oleks kulutada.

Arvestades juba öeldut, siis päris kõike nagu ei söandagi hästi päevavalgele käia. Pelgan, sest jällegi, on see ikka normaalne?
Kipun arvama, et enamasti need, kes päriselt oma elule lõpu peale teevad, räägivad sellest vähem. Võib-olla korra/paar, mainivad, nii möödaminnes, et raske on. Aga pigem jäävad vait. Tõmbuvad endasse. Vaikus peaks äratama. Või vastupidi, tuleb enesetapp nagu välk selgest taevast. Sealt, kust oodatagi ei oska.
Kas ma tohin nii arvata?
Äkki olen mingil põhjusel tundetu? Kergelt psühhopaat?

See ajab mind ennast ka üksjagu hulluks. Nii (mitte) tunda ja mõelda.

Vahel kahtlustan, et ehk olen lihtsalt liiga kaua elanud? Või lugenud? Liiga palju sellele mõelnud? Üle mõelnud?
Et enesetapp teona tundub mulle näiteks inimväärikam ja vähem kohutav, kui …. vägistamine

Mul on juba siinkohal tunne, et ma olen hull.
Aga ma proovin edasi kirjutada.

Jan Kaus rääkis kunagi Plekktrummis, et hea raamat mõjub ja toimib üheaegselt nagu must auk ja suur pauk.
Et hea raamat omab väga tugevat gravitatsiooni. Need on raamatud, mida lugedes toimub suur plahvatus, mis muudab su elu. Paneb teistmoodi mõtlema. Nägema. Ja mitte ainult, paneb ka teistmoodi käituma.*

Oskate öelda, mitut sellist olete elu jooksul lugenud?
Igal juhul on see tõsi.
Mina näiteks tean, et üks selline on minu jaoks möödunud aastal loetud Kõik mu mured mannetud.
Mitte aasta parim, vaid üks elu parimatest.

Väga suurepäraselt kokku köidetud mitmetest erinevates suurtest (elu)teemadest, sealhulgas ka enesetapust. Enamasti, kui püütakse nii palju suuri ning mahukaid teemasid korraga ette võtta, läheb see lappama, jääb pinnapealseks ja laialivalguvaks.
Aga see raamat on ses suhtes täiesti erakordne.
Võib-olla see inimlikkus, aga samas hinnanguvabadus. Vonnegut meenub ka kohe.

Ütlesin, et õigupoolest olen ma nüüd hakanud inimese iseloomu ja sirgeseljalisust mõõtma tema suutlikkusega end ära tappa.*

Mõni aeg tagasi kirjutas enesetapust ja depressioonist ka Karikate emand. Jätsin selle endale lausa alles, sest nii hästi edasi antud. Ainuüksi see aastaid kestev lõputu õhusõõmu järel hüplemine on mu arust lihtsalt erakordselt tabav kujund.

Ma ei tea, mis ma teeks, vastan eile õhtul Hermionele, ma tõesti ei tea. Muidugi ma oleks kurb. Aga kuidas ma täpselt käituks, seda võin ainult ette kujutada. Kuidas ja millal see mulle kohale jõuaks. Kas, kui palju ja millal ma nutaks. KUidas ma edasi toimiks? Ma ise arvaks, et tuimalt, nagu robot. Lihtsalt eksisteeriks. Ma ilmselt saaks sulle kirjeldada mitmeid erinevaid versioone, sest see on midagi, mida mu elus pole juhtunud, aga ma tean, et see ei lahenda kohe kindlasti kuidagi minu probleeme.
Ja üleüldse, siis ma nagu päris-päriselt lihtsalt ei suudagi seda endale ette kujutada, kui üht mu last enam järsku poleks. Sest nad on ja mis mõttes, kuidas ei ole.

Kuidas sina käituks, kui ma ära sureks?, uurin Ruudilt, kes parasjagu kööki söögi järele läheb.

Väga kurb oleks.
Ilmselt ma ei saaks magada, mul poleks söögiisu, ma ei tahaks midagi teha……
Ma ei tea.

Just.
Ma/me ei tea.
Sest kurbusel ja leinal pole seda ühte ja ainukest õiget nägu.

Mul on elus olnud päris mitu kogemust ja kohta, kus olen arvanud, isegi päris kindel olnud, kuidas ma mingis ühes või teise olukorras tunneks või käituks. Ja siis, kui see lõpuks juhtub, siis tuleb välja, et olen absoluutselt valesti arvanud.

*Kõik mu mured mannetud

 
12 kommentaari

Kirjutas &emdash; märts 18, 2022 toll Uncategorized

 
Pilt

Lk 144

 
5 kommentaari

Kirjutas &emdash; märts 17, 2022 toll Uncategorized

 

Millisele pahnale ma igapäevaselt tegelikult mõtlen ja aega kulutan

Lugesin eile Triangli postitust ja mind valdab täpselt sama tunne. See tohutu äng, et pead pealt vaatama, et oled kurjuse vastu jõuetu. Viha, et eksisteerib nii palju rumalust, mis kurjust toidab.
Isegi, kui tegelikult mõistad, miks asjad on nii läinud ning mis on ühe või teise olukorra taga, põhjus, siis see ei lohuta teps.

Ma olen juba ammu mõelnud, et surm või suremine on kurjuse puhul ülilihtne pääsemine. Ja siis ma laman selili diivanil, kulutan oma väärtuslikku aega ning mõtlen täiesti totratel, ulme teemadel, näiteks et kogu Putini seltskonna maaalused ja -pealsed paleed, lossid, linnad ning kogu muu superluksi võiks arestida ning anda see ühel heal päeval Ukraina sõjapurustuste ülesehituseks. Elagu siis paneelmaja viiendal korrusel kahetoalises korteris ning mingu iga hommikul kell 8 tööle, kui soovivad. Või siis oma pensionist, mis on neil ilmselt niigi ebaõiglaselt suur, aga nende praeguse elustandardi kõrval ikka ilge nöök. Ma olen täiesti kindel, et see oleks kogu sellele tsunftile ja nende lähikondsetele ületamatult suurem piin ja kannatus, kui korra surra.

Ühesõnaga, täiesti absurdsed mõtted, aga selles olukorras kuidagi kergendavad ning lohutavad. Vähemalt mõeldagi.

Samal ajal leian paar päeva tagasi postkastist pakikese, millel peal minu nimi, aga mitte vähimatki ettekujutust kellelt või miks. Täitsa vahva muide. Avades leian kirja, et mulle on saadetud tasuta uus TV pult, kuna Telia TV on tuvastanud mu praeguse puldi patareide tavapärasest märksa kiirema kulumise, mis võib viidata puldi veale või rikkele. Kaasas uus pult koos kahe lapiku patareiga.

Ma olen ausalt öeldes keeletu.

Pükstega, mis ma Pääsule lasteaias kevadel õues käimiseks tellisin, on pakis kaasas pisike šokolaad. Ja Pääsu kasvataja ütleb mulle õhtul last üle andes, et oleks vaid kõik nii head lapsed, kui seda on Pääsu.
No tõesti. Võite arvata, mis mu emasüda sees sel hetkel ütleb.

Mul hakkab veel tänagi pea ringi käima, kui ma kõigile nendele pisikestele märkamistele mõtlen.

Saates Maskis laulja laulis Lumehelbeke laulu Issues, mida ma polnud varem kuulnudki, aga mis mulle väga imponeeris. Otsisin tüdruku muidugi seepeale youtube`st üles, leidsin veel teisegi loo, mida siis eile kontoris, klapid peas, pool päeva ketrasin.

Ma ei saa tegelikult üldse aru, miks kipub viimasel ajal olema hea toon, kui üldse televiisorit ei vaata. Veel rohkem tuus, kui sul seda kodus polegi. Minu arvates on sealt vaadata küll ja veel. Asjalikku ja vähem asjalikku. Ja kas kogu aeg asjalik olemine ongi tervislik?
Mu arust igasugune äärmuslikkus viitab millelegi muule.

Kusjuures, nüüd ma kaldun juba ka arvama, et ma söön soola ehk pisut rohkem, kui asjalik oleks.

Muide, soolaga seotult meenus, siis hakkasin huvi pärast kirja panema, palju mul mingeid asju? kuus kulub.
Näiteks võid läks mul veebruaris 7 pakki. Aga sel kuul, millest alles pool läbi, on mul juba 6. pakk käigus. Samas on seejuures sulgudes kirjas, et 2 neist on kulunud kaloririkastele maiustele, ehk kirjule koerale ja kass arturile.
Kohvi kulub mul 2 ja pool pakkki kuus. Kui Giovannit poleks, siis kuluks 2.
Majapidamispaberit läheb keskmiselt rull või natuke peale.
Vetsupaberit umbes 22 rulli kuus.

Ma nüüd mõtlesin, et lisan sinna nimekirja veel ka õli, jahu ning siin blogis tänaseks juba kuulsaks saanud jämesoola.

Ääremärkusena olgu siis ka lisatud, et söögist ja toiduvalmistamisest rääkides, siis väljas ma/me ei söö. Erandina ehk pizza, mida kuni paar korda kuus koju ostame.

Ühesõnaga, jäin lihtsalt mõtlema, kui miljonite tühiste asjade ja mõtetega ma päevade jooksul tegelikult tegelen.
Ja see on elu.

Läheb nüüd vasakule ära ja paneb kartulid keema. Jämesoolaga.
Ja ka tatra hauduma. Samuti jämesoolaga.

Kõlab nagu meditsiiniteadus.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; märts 16, 2022 toll Uncategorized

 

Harjumuse ning mugavuse ori

Eile käis läbi uudis, et meeleheitel Vene meeleavaldaja aheldas end McDonald’si restorani külge.
Täna hommikul mängisid Star FM saatejuhid mõttega, mille külge nemad oleks võimelised end aheldama.

Mina ilmselt aheldaks end tänase seisuga jäme soola külge. Ma tegelikult teadsin ennegi, et ma olen selle ori, aga ma poleks elaes uskunud, et sellest nii kriipivat puudust tunnen. Poes käies seisatan iga päev vaikuseminutiks tühja soolalriiuli ees. Seejärel ohkan raskelt….pobisen omaette midagi rumalat…ning suundun sealt siis raske sammuga edasi.
Veel ei tõuse mu käsi seda moodsat meresoola korvi panema. Seda enam, et üks pakk seda head vanakooli ja lihtsa inimese soola on mul veel köögikapis.

Kohvi, kui sellise, külge aheldaks end põhimõtteliselt samuti. Aga kohvi tarbimisega väljaspool kodu mind uppi lüüa poleks võimalik.
Kohe rohkem nagu midagi ei tulegi. Aa, õige, ilmselt siiski paneksin end raudu ka pesumasina külge.

 
18 kommentaari

Kirjutas &emdash; märts 15, 2022 toll Uncategorized

 

Kontrolltöö

Kui mitu korda te olete pidanud oma elu jooksul kirjutama r-i põristav? Aga ma mõtlesin ja mõtlesin ja siis mõtlesin otse loomulikult üle. Et ei saa ju nii lihtne olla. Ja muide, kes on parnaslased ning pürjelid? Või mida võiks tähedada passusse panema? Mul polnud õrna aimugi, aga nendega läks vähemalt täkke.

Tundus nagu mitte väga keeruline see etteütlus, aga ikka õnnestus mul teha umbes miljon-sada väikest viga. Muidugi olin endas vähe pettunud. Mu vigade viga, mis paneb mind ikka kohe tõsiselt silmi maha lööma oli teadusdraktaate. Uuuuu, mida hekki ma küll mõtlesin.
Leebemat karistust palun.

Ilmselgelt ma mõtlesingi liiga palju. Päris mitu viga parandasin üle kuulates ja mõeldes veel lisaks.

Eks ta ole.

 
8 kommentaari

Kirjutas &emdash; märts 14, 2022 toll Uncategorized

 

Kaloririkas. Pühapäev.

Giovanni tegi hommikul pannkooki ja mina tegin kirju Koera ja kass Arturi kooki.

Natuke draamakuningannat tegin ka.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; märts 13, 2022 toll Uncategorized