RSS

Arhiiv kuude lõikes: veebruar 2022

– – –

Käisime laupäeval mängutoas Pääsu vennapoja sünnipäeval. Kohtusin seal kellegagi, keda ülearu tihti just ei näe. Minust kümmekond aastat vanem. Jutustasime. Maast ja ilmast. Muu jutu sees ütles ta lause, et seda pean küll nentima, et noorte tööjõudlus on võrreldes meiega ikka ahtake.
Mitte, et see oleks olnud hinnang. Lihtsalt fakt.

Jäin mõtlema, et ma tajun ja tunnen ka tegelikult nii. Jäi pähe keerlema, järgmine päev mõtlesin edasi, et kas see on hea või halb. Kas see, et meie suudame end vajadusel tööga ribadeks tõmmata on hea või halb? Kas noored oskavad paremini prioriteete seada või on nad lihtsalt vähesema stressi-, rutiinitaluvusega? Nõrgemad? Mugavamad? Kas igapäeva elus võidavad sellega nemad, aga kriisi- katasroofiolukorras võidaksime meie?

Maailm muutub, inimesed koos sellega. Kas erinevas taustsüsteemis saabki asju võrrelda?

Täna toimub tööl seminar. Lähen kuulama. Mitte, et ma vastuseid loodaks saada, aga mööda külgi maha kindlasti ei jookse.

Pääsu mängis nädalavahetusel Giovanniga. Alustas lauset sõnadega, ma olen marus…. Ma jäin lummatult seisma, issake, milline sõnastus. Kuulsid, kuulsid, mis ta ütles?, küsisin Giovannilt.

Ma olen marus.…olen sest siiani lihtsalt pöörases vaimustuses. Mõelda vaid!

 
11 kommentaari

Kirjutas &emdash; veebruar 14, 2022 toll Uncategorized

 

Tabamata ime

Alanud on lahtise akende hooaeg.

Enam ei lähe tuba külmaks, vaid veidi jahedaks. Ja ma hingan, hingan, hingan seda värskust, mis aknast sisse hoovab. Ega saa küllalt.

Umbes paar nädalat kestab nüüd seda minu kõige lemmikumat aastaaega. Kõige (õhk)õrnem, puhtam, hapram, lõhnavam, puutumatum, värskeim, läbipaistvaim, sillerdavam õhk ja valgus kogu aasta vältel.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; veebruar 11, 2022 toll Uncategorized

 

– – –

Mul üks kolleeg, õppejõud, räägib meie oma Vapiano lõunalauas suppi süües, et ta pole nüüd juba viis päeva, ei, seitse päeva, saanud kõnniteede olukorrast tingituna rattaga sõita. Ja et kõige hullem on veel see, kui sajab värsket lund, siis jalakäijad tambivad tee täiesti auklikuks.

Mina ja veel mõni tõstame üllatunult pilgu. Mis see nüüd siis oli, aga ei, ta ei tee nalja. Põhimõtteliselt ütleb ta, et kõige hullemad on jalakäijad kõnniteel, suuresti nende pärast ei saa tema rattaga sõita.

Ise vägagi haritud vanem meesterahvas, uues popi erakonna liige, sõidab mööda ilma ja konverentse.
Aga kas inimene saab tark olla, kui ta sellist juttu ajab, mõtlen mina. Päris sageli mõtlen.
Kas tark inimene on enesekeskne? Ennasttäis?
Kas tark inimene võtab nii palju ruumi?

Kõige hullem mu arust, et ta pole ainuke selline tark. Neid tarku on mu ümber veel mõnigi, kelle puhul mul sama mõte peast läbi lipsab. Targad, aga mingil teisel moel lihtsalt hämmastav-kohatult rumalad.

 
5 kommentaari

Kirjutas &emdash; veebruar 10, 2022 toll Uncategorized

 

Võta sa nüüd kinni, mis see pealkiri peaks olema

The Hattifatteners Lamp medium - Hattivatti-valaisin - Hattifnatt-lampa -  The Official Moomin Shop

Eile õhtul küsisin sõbrannalt messengeris, et kuidas tal läheb.

Ta on erialalt psühholoog, tegeleb juba aastaid laste ja peredega.
Ja nüüd juhtus temaga mõni aeg tagasi mu meelest täpselt nagu ses raamatus, kus psühholoogil juhtus elu. Kus ta sattus astuma oma elus reha otsa, kuhu astuvad ikka ja jälle päris mitmed tema kliendid.

Ja siis ma kuulan teda ja mõtlen, et kuidas on võimalik, et täpselt sel hetkel hakkab ta käituma ja rääkima täpselt nii klassikaliselt emotsionaalselt, nagu kõik tema kliendid. Kuidas ta nüüd ei oska ennast ja olukorda objektiiselt kõrvalt näha/vaadata, analüüsida nagu inimene, eriala spetsialist, kellena ta igapäevaselt töötab.
Lihtsalt hämmastav mu jaoks!

Tõesti, tõesti, Võibolla sa peaksid tõesti kellegagi rääkima!, mõtlesin mina.

Muu jutu hulgas ütles ta mulle, et võib soovitada mulle väga head massööri, kes temal hästi aitas. Imemees! 40 eur kord.

Vastasin talle, et selleks pole mul finantse. Ma ei hakanud selgitama, et mul on eelarves enda tarvis igakuiselt 100 eur, millest ma ei raatsiks eales kulutada ligi poolt summast maksimaalselt tunni aja peale kuus. Sellest poole väksema raha eest ostsin endale nt sel kuul hoopis vastupandamatu öölambi, mida loodan loodetavasti ajaliselt märksa kauem nautida.
Valikud, prioriteedid ja loomulikult…..eripärad, eks. Aga muidugi poleks mul midagi ka massaži vastu, kui.

Vastasin hoopis, et midagi siin elus ei tohiks võtta iseenesetmõistetavalt.

Korraks tekkis sest vestlusest õhtul isegi enesehaletsus, mis hommikuks õnneks täielikult möödus. Ja veel õnnemaks pole tagasi tulnudki.

Pääsu tahab nüüd lasteaias käia, kohe ise tahab minna ja õhtuti lausub minu tulles sageli klassikalised sõnad, miks sa nii vara tulid. Muusika mu kõrvadele! Ilmselt te ei usu, kui tohutult palju kergemaks läks mu samm ning hing sellest hetkest, kui laps astub lasteaia uksest sisse nii, et mina saan sealt südamerahus ning vilistades väljuda.

Tiina Ristimets ütles ses ilusas raamatus, et ma ei taha elada enda elu laste arvelt, vähemalt niikaua, kui nad mind rohkem vajavad. Sellesse ühte lausesse on kokku võetud kõik see, kuidas mina terve elu olen lastesse suhtunud.

Oi, kuidas ma olen püüdnud olla ses osas tugevam, ükskõiksem, oma südant kõvaks teha. Aga tuleb tunnistada, et mul polegi õnnestunud seda terve elu jooksul ära õppida ega selgeks saada.
Ma olen laste inimeseks olemise nimel kirglikult vaielnud ja piike murdnud, saanud üksjagu etteheiteid ning hurjutada. Mul on olnud palju kordi hinges väga-väga valus ja raske. Päris mitmel korral olen seepärast nutnud. Aga sellele vaatamata olen jäänud endale kindlaks, et laps on samuti inimene.
Muidugi oleks mul endal paljudes olukordades mugavam.

Kui.

Aga.

Ma mõistsin juba päris ammu, et aeg teeb enamuse asjade puhul oma töö niigi. Siis, kui laps on selleks küps. Et minul lapsevanemana peab jaguma kannatust ja mõistmist see lihtsalt ära oodata.
Ja mul on tõeliselt hea meel, et lõpuks olen ma suutnud ka selle hetke ära oodata, kui laps rõõmuga lasteaeda läheb.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; veebruar 9, 2022 toll Uncategorized

 

Täna kirjutasin ühiskonnaõpetuses kirjandit

Kool ei seisa ühiskonnast väljaspool.

Uhh.

Alustuseks muidugi see, et tuleb püüda lahti seletada ning selgitada, kuidas see kirjand üldse kokku saab, mis on sissejuhatus, teema arendus ja kokkuvõte.
Tehniline pool, mis sisu koos hoiab.
Teiseks, veel palju põhjatum ja suurem peavalu, kuidas see ühiskond üldse toimib. Mis roll on riigil ja maksudel. Millel see seisab ja püsib.
Ma juba otsast suitsen. Pole ka ime, eks ole. Tegemist on ikkagi kuuenda klassi tüdrukuga. Ilmselgelt pole ta sellele kunagi varem mõelnud. Õpeta nagu hiina keelt.
Ikka tubli poolteist tundi kulus, et kuidaGIGI ta tähelepanu hoida ning natukeneGI kaasa mõtlema ja arutlema panna.
Sest kui juba, siis ma ikka püüdsin ja panustasin mitte lühiajaliselt, vaid veidiGI tulevikku vaadates ning kaugelemale ulatuvalt asjale lähenedes.
Loomulikult sai see lõpuks suuresti nii, et mina otsisin õigeid sõnu ja lauseid, vehkisin kätega, vahepeal hoidsin peast, siis jälle võtsin end kokku ja dikteerisin ning tema pani paberile. Aga me arutasime selle siiski kõik läbi ja ma loodan, et ta sai selle käigus veidi rohkem aimu, kuidas järgmine kord asjale läheneda.

Nüüd on tunne, nagu oleksin sünnitanud.
Kirjand nägi lõpuks ilmavalgust.

 
4 kommentaari

Kirjutas &emdash; veebruar 7, 2022 toll Uncategorized

 

I only need you and the sunset, ütleb täna Baci. Juuuu…..ütleb Giovanni.

Sa mu kuramaažikuninganna!
Sa mu kepikeigar!

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; veebruar 5, 2022 toll Uncategorized

 
Pilt

Andke mulle nüüd andeks, aga muigama pani. Kaugelti mitte üritus ise, aga see pealkiri. Nagu otsapidi Lumehelbekeste maailmast.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; veebruar 4, 2022 toll Uncategorized

 

Väiksed inimesed versus suured küsimused

Keegi Lisanne on Ruudile 2019-jõul Stephen Hawking´i raamatu kinkinud. Hakkasin seda ühel õhtul lugema ja see osutus nii ulme põnevaks, kuigi on sisult ju läbi ja lõhki materialistlik. Ma ei saa paljudest asjadest hästi aru, mõnest loomulikult kohe mitte mõhkugi, aga vaatamata sellele on mul seda lugedes universumi kohta nii palju huvi, elevust ning küsimusi tekkinud, et vajaksin pidevalt kõrvale (sünkroon)tõlki, kes püüaks siis minusugusele seda kuidagi arusaadavamaks lahti seletada ning näitlikustada.
No ma siin vaikselt mõtlen õemehe peale, ma olen päris kindel, et tema kohe kindlasti mõistab seda Hawkingi, Einsteini ja universumi värki, musta auku, suurt pauku, singulaarust, relatiivsusteooriat, galaktikaid, paisuvat universumi ja mida kõike.
Mul pole muidugi õrna aimu, kui palju tas õpetaja verd voolab. Seda enam, et ma pole ses aines kohe kindlasti mitte kõige tervama kriit. Aga noh, mõtlesin ikkagi, et vähemalt uurin, kas ta on kunagi nõus minuga veidi sel teemal vestlema, kui kokku saame.

Muuhulgas on mul lugedes tekkinud ka küsimus, et kuidas kristlased, kes usuvad, et maailm on jumala looming, seda raamatut loevad. Või üldse materialismi suhtuvad. Hawking oma inimlikkuses siiski pisut paindub teaduse ees ja nendib, et kui soovite, siis võib ka öelda, et need (loodus)seadused on jumala looming, aga see on pigem jumala määratlemine kui tõestus tema olemasolust. Aga loomulikult on ta sellele vaatamata ikkagi kindlalt teaduse usku ja sõnab, et tänapäeva teadus annab paremaid ning järjepidevamaid vastuseid, aga inimesed klammerduvad alati religiooni külge, sest see pakub lohutust, ja inimesed ei usalda või ei mõista teadust.

Õe vanem poiss, see Tartu Rahu, sai eile viie-aastaseks. Kuna kahjuks praegu mõnel on ja mõnel pole häält, siis läksid sünnipäeva õnnitlused sedakorda moodsal viisil teele.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; veebruar 3, 2022 toll Uncategorized

 

Kui ma selliselt unistan, siis mul tekivad alati süümekad. Ja ma pole veel tänaseni suutnud välja mõelda, kas peaks või ei peaks.

paus. tagasi juba aasta pärast.

Olen täna üksi kodukontoris.
Hermione on koolis. Ruudi põgenes poolteist nädalat tagasi koroona eest pruudi manu, aga sai selle hoopiski sealt kätte.
Päskin tahtis lasteada. Giovanni lubas ta õhtul ise koju tuua.

Ma kuulen, kuidas kell tiksub.

Viimasel ajal taban end sageli lakke vahtimast ning unistamast, et saaksin peale möödunud kolmekümment tempoka aastat vähemalt neli kuud (taastus)puhkust tiksuva kella seltsis.
Kui saaksin teha ja mitte teha asju ainult ja ainult iseenda soovide, tujude, mugavuse, enesetunde järgi. Võib-olla ma esimene kuu palju voodi(te)st püsti ei tõusekski. Jooksin kohvi, loeksin raamatuid, vaataksin telekat, kuulaksin raadiot. Jalutaksin. Võib-olla lähesin ühel hetkel tagasi basseini ning paneksin isegi suusad taas üle aastate alla. Sellele mõtlemine tundub äge.
Aa, ja muidugi, kuidas ma kino ja teatri unustasin. Need ka loomulikult.

Arvan, et neljast kuust peaks ehk piisama. Või tegelikult, võtaksin igaks juhuks ikkagi natuke rohkem. Ütleme, et kuni aasta. Üks aasta viie lapse kasvatamise ja elamise järel iseendale puhata poleks ju liigne ahnitsemine.

 
4 kommentaari

Kirjutas &emdash; veebruar 1, 2022 toll Uncategorized