Suhtlesin telefonitsi oma klassiõega, kellega me keskkooli ajal ikka väga palju ninapidi koos olime. Viimased paarkümmend aastat pole me aga omavahel sõnagi vahetanud.
Ma teadsin, et räägin temaga, aga kui poleks teadnud, poleks hääle järgi eales ära tundnud. Kui teadsin ja väga püüdsin, siis vist ikka mõne tuttava noodi kuulsin ära, aga poleks teadnud, siis küll mitte.
Nii ma siis temaga rääkisin, hoidsin pingsalt ta FB fotot silme ees ning korrutasin endale mõttes, et: ja, see on tema, see on tema!
See oli nagu nii kummastav….ja üllatav samaegselt. Mul ei lähe siiani see võõrastav ning ebamugav tunne üle.
Kuidas saab nii tuttava inimese hääl niimoodi meelest minna? Vaevalt, et see ju muutunud oleks.
Nädala pärast pidime tunniks kokku saama, ma ei kujuta ette, mis siis veel juhtuma hakkab. Ma isegi kardan natuke.
soodomagomorra 
Blogistaja
jaanuar 18, 2022 at 1:33 p.l.
Vot see on nüüd küll huvitav, milline saab olema silmast-silma kohtumine.
Mul endal on üks sarnane kogemus, kus nägin ja kuulsin inimest, keda ei olnud näinud üle 20 aasta. Häälekõla oli küll täpselt samasugune 🙂 Hääl kindlasti aja jooksul muutub, aga mulle tundub, et siis peaks praegu olema inimese vanus vähemalt midagi üle…. ma ei teagi… üle 70 aasta. Ja sellisel juhul eeldaks lisaks, et ka elu ei ole teda väga hellitanud, siis arvaks, et on võimalik hääle muutumine tundmatuseni. Vbla oli praegu asi telefonis. Need ka muudavad hääli 🙂