RSS

Mul on (jälle) süda

14 jaan.

Kui me Hermionega eelmise aasta lõpu poole uuesti terapeudi juurde jõudsime, siis ausalt öeldes mõtlesin, et olen tänaseks juba ta isa-teemas nii piisavalt karastunud, et sellega mind enam rajalt ei sõida. Aga võta näpust, see isa teema on taas kord kõik mus nii segi peksnud, et nood psühholoogi juures käigud on olnud…nagu totaalne peavalu, sõna otseses ja kaudses võtmes, millest enam-vähem taastumine ja rahunemine võtab mul iga kord ikka tubli kolm päeva.

Liksaks kõigele muule kuulen seal muuhulgas pidevalt ka minule suunatud küsimusi stiilis: Kas te olete teadlik?, Kas te olete kuulnud? Mida te siis mõtlete? Miks te siis nii teete/otsustate?
Vaatamata sellele, et ma olen ikka teinekord öelnud ka, et mul polegi sellel või teisele head lahendust, on vaid halbadest parim. Hea, et seegi.

Ausalt, teinekord ma tunnen, et minult tahetakse kedagi, kes on üliinimene. Kes kunagi ei eksi ega kunagi ei väsi. Kes kogu aeg suudab ja tahab ja jaksab.

Minult üksi, mõistate. Miks te?

Nüüd on sinna isa mängu lisandud ka kaadritaguseid mängijaid, mis teeb minu elu veelgi keerulisemaks, sest lisaks me tunde vältavatele vestlustele Hermionega tuleb mul kuskil taustal tegeleda ka veel lisamõjutuste/-mõjutajatega.

Nüüd juba enam kui nädala on mu süda taas kord sees veiderdama hakanud, ma tunnen päevad läbi, kuidas ta mul kurku ja pähe ja jumal teab kõik kuhu peksab. Väga-väga ebameeldiv olemine. Häirib ikka arvestatavalt mu igapäeva elu.
Mitte et see nüüd mu jaoks päris uus teema oleks, ma olen see õnnelik või õnnetu inimene, kes on alati vahelööke tundnud, aga pingelisematel perioodidel teevad need olemise küllaltki põrguks, sest süda elab seal sees sellist päris oma, hüplevat ja trallivat elu.

Kuna viimane kord oli mul Holter küljes Pääsut oodates, siis arst ennem ravimit välja kirjutama polnud nõus, kui ma sama asja uuesti läbi teen. Sest sellest on tänaseks ikkagi omajagu aega möödas. Ja möödaminnes olen ka mina kuidagi vanemaks jäänud.

Ma ise olen absoluutselt kindel, et väga arvestatav osa pingest on mul just ses Hermione isa teemas kinni. Ma puutun sellega taas liiga sageli ja liiga suurtes kogustes kokku. Samas, ma poleks eales arvanud, et kui see ühel hetkel taas tuha alt üles kaevatakse, siis see mind ikka veel nii palju mõjuda suudab.

Ainult et seda salapärast pommivööd, mis seejärel mu külge seotakse, tuleb mul nüüd veel paar nädalat kannatlikult oodata.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; jaanuar 14, 2022 toll Uncategorized

 

2 responses to “Mul on (jälle) süda

  1. Mae Lender

    jaanuar 14, 2022 at 4:32 p.l.

    Uhh, ma mäletan seda möllu ja tralli, mida süda sees teeb. Need paar minutit võtsid füüsiliselt meeletult läbi, lapiti maha, jõud voolas täiesti välja.
    Loodan, et saad leevendust ja abi!

     
  2. Alex

    jaanuar 15, 2022 at 2:31 e.l.

    Pai. Mõistan seda üliinimeseks olemise nõudmist täiesti. Ja südame pingele järele andmist ka.

     

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: