Need hapuks läinud Toorelt Praetud Kartulid. Ja Suur Aastalõpuintervjuu.

Ehk lubadustest. Kuigi ma pole sugugi kindel, kas see enam selle emotsiooni pealt tuleb. Aga näis.

Kuidas valmistada häid Toorelt Praetud Kartuleid?

Nagu ma tegelikult teaks. Sest maitse üle ju ei vaielda. Kõige tõenäolisemalt on lapsed lihtsalt minu omadega harjunud. Egas ma teagi, kas keegi neile mujal kunagi ka teistsuguseid pakkunud on. Ja kui ongi, siis mis nad arvanud on.

Igal juhul, neid minu tehtud on pidanud sööma vähemalt kõik mu omaenese viis last. Päris mitmed nende sõbrad. Ja kõik minu mehed.

Kuidas, siis esimene reegel on, et
hea toidu valmistamiseks, mis ei kehti ainutl TPK kohta, tuleb mu vanaemalt – toidu valmistamise ajal ei tohi tegeleda millegi muuga. Tuleb pühenduda ainult ja ainult sellele. Kui nüüd rahulikult järele mõelda, siis peab see loomulikult paika iga tegevuse kohta. Ütleks koguni, et see on kõigi hästi väljatulevate tegevuste eelduste ema.

Mu enda kogemuste baasilt on see tõde leidnud kinnitust absoluutselt 100%. Iga toit saab alati oluliselt maitsvam, kui ma pole selle kõrvalt püüdnud korda ajada veel kümmet muud asja.

Teiseks,
ära mine kergema ja lihtsama vastupanu teed. Ehk, kergem oleks ju valida tooraineks suuremad kartulid, aga maitsvamad tulevad, kui valid isegi kesmisest väiksemad. Rohkem ja tüütum koorida, aga see tasub ära.

Kolmandaks,
on (üli)oluline muidugi ka kartulisort, ehk tooraine, mis jällegi ei kehti ainult söögitegemise vallas. Selle Õige Toorelt Praetu Kartuli tunnetab üldjuhul kartulile peale vaadates ära. Kuidas, seda ma täpsetl öelda ei oska, aga täna ma sellega metsa enam suurt ei pane. Ma usun, et te nõustute, et kartulil ja kartulil on suur vahe. Milleks sa seda parasjagu kasutad, kas praed nt toorelt või teed hoopiski kartuliputru. Ahjukartuliks ei sobi ka kaugeltki kõik kartulid.

Neljandaks,
see tehniline pool. Mina panen päris palju sibulat, timmin praadimise ajal kuumusega, algul madalamal ja kui juba valmima hakkavad, siis keeran kuumust juurde ning võtan kaane pealt, et kaubanduslikku välimust lisada. Jämedat soola lisan küpsetamise lõpupoole. Ning seejärel pannitäie peale alati ka keskmiselt kuskil paar kuhjaga teelusikatäit pruuni suhkrut.

Te saate loomulikult aru, et ma pole tegelikkuses miski ütleja, et kui kaua, kui palju ,mida ja kuidas. KuI ma end seda postitust tehes praegu tõsiselt võtaks, siis mul peaks olema miskit sorti isiksusehäire. Te teate ju tegelikult väga hästi, kuidas ajahambale vastu pannud roogade ning küpsetiste tegemise käigus timmid ja täiendad iga retsepti ja valmistamise protsessi aina sulle (su perele) sobivamaks.

Millest kujuneb lõpuks välja täpselt see sinu Toorelt Praetud Kartulid. Too ainult sulle teadaolev valmistamise viis ja maitse, mida keegi teine kunagi päris-päris samamoodi järele ei tee. See on vist natuke sarnane kodu lõhnaga. Mis on jäänud minu jaoks tänaseni mõistatuseks, kuidas ja millest see kõigil ikkagi nii eriline kokku tuleb.

Aga suures plaanis pole vahet, kas rääkida Toorelt Praetud Kartulitest või millestki muust. Ma olen aru saanud, et paljude tegevuste ja ostuste puhul siin ilmas saab saatuslikuks just kergema vastupanu teed minek, lihtsustamine.
Ma isegi julgeks väita, et paljudel juhtudel ka….päris teadlik lollitamine….ja omakasu?

Ma kohtan seda mõtteavaldust veidi erineva nurga alt nii ühes kui teises raamatud, nt ka viimati loetud Hardi Tiiduse omas, kus ta rääkis David Ricardo lisaväärtuse teooriast, mida Lenin, Marx ja Engels üksnes toorelt lihtsustasid.

Või hoopiski Marju Lauristini Punane ja sinine, kus ta arutleb samal teemal, et ühiskonna keerukust ohustab primitiivne tõmban-lükkan juhtimine, lihtsustav mustvalge mõtteviis. Maailm läheb järjest keerulisemaks. Me ei suuda selle keerukusega toime tulla isegi omaenda väikeses ühiskonnas ja püüame teha seda jõuvõtetega lihtsamaks, vägisi lahendada inimese keerukust, maailma mitmemõõtmelisust, maha suruda vaba mõtlemist, mittenormilisust.

Või nagu sumeeris Viljas Arakas Suures Aastalõpuintervjuus, et lihtsad vastused (lahendused) on valed vastused (lahendused), mida me juba teame!

Ma kohtan seda suure plaanis ka blogimaailmas, kus näiteks Tilda ütleb, et mida lihtsam lugu – ehk reaalsem, päriselus tõenäolisem, seda minu jaoks kohutavam. Ses mõttes – ma uudiseid loen peamiselt ERR uudisteportaas, lisaks Postimehe arvamusrubriiki ja Sirpi. Igast muid asju, eriti veel mingeid lugeja emotsiooni peale välja mängivaid (igast õnnetuste ja katastroofide kirjeldused, aga ka nt poliitikute omavaheline kemplemised) asju ei taha üldse – elavad peas edasi ja enamasti rikuvad päeva …

Või siis Indigoaalane, kes võtab alati kõik nii piltlilikult ja arusaadavalt pulkadeks lahti: Ma olen lõpetanud poliitikasaadete kuulamise. Ma ei jälgi enam Delfit ning Fbs vaatan ainult kassipilte ja sünnipäevi. Ja ometi see sõnnik jõuab minuni.Mul on füüsiliselt paha ja hirm,  et meil on valitsus, kes jagab lihtsalt raha laiali. Täna saan ma toetust, et kulutada mõnuga elektrit. Ma panen nüüd kõik lambid põlema, pesen ja küpsetan, sest riik ju maksab. Mul oli plaanis osta taimeriga pistikud, aga milleks?  Mida järgmiseks? Mulle toetus? Soojuse eest? Aga toidu eest? Aga selle eest, et ma üldse olemas olen? 

Tõsi, see jubedamalt. Ärritab. Nörritab. Kurnab. Külmutab. Imeb. Suretab. Halvab.
Ma räägin juba ammu, et depressante söön ma suuresti just selle pärast. Et selle väljaspoolt sissetuleva lihtsustamise ning suure vastutustundetusega kuidagi hakkama saada.

Viimased paugud on mulle muidugi pannud see koroona- ja energiakriis. See negatiivne üllatus, kes me ühiskonnana oleme, nagu väljendus Raul Rebane.

Ja loomulikult sel aastal vähenenud elatisraha. Kui ma suudan, siis võib-olla ma selleni kunagi veel jõuan. Kuigi üsna mitu inimest on mulle juba soovitanud, et ära torgi sitta, sitt läheb haisema.
Just täpselt selles sõnatuses.

Ja ma olen praegu väga mures väga paljude inimeste pärast, kes on hetkel päriselt raskustes ja hädas. Ärevil, kuidas edasi. Sest olen põhimõteliselt nõus Tõnu Õnnepaluga, kui ta Suures Aastalõpuintervjuus ütles, et odav toit ja energia on demokraatia tugijalg. Kui see ära võtta, siis ma ei tea, mis saab, see on väga tõsine asi.

Esimese maailma mured ning nende inimõiguste rikkumised on sellega võrreldes köömes.

 

Tuligi ära. Viimase esimene. Juustusaia süües. Ja millal siis veel, kui mitte Kaduneljapäeval.

Kuhu need hambahaldjad need hambad kõik panevad?, uurib Pääsu.
Mmmm…äkki nad teevad neist uued hambad…nagu taaskasutus!, tulen hiilgavale mõttele.

Rääkisin eile Teamsis oma kimbatusest ka töökaaslasele, kel täpselt sama vana laps, kui meie Päskin. Ja siis ta tuletas mulle meelde multikat Viis Legendi. Ma neid kaasaegseid multikaid nagu üldse kohe väga ei armasta, aga seda jäime jõulude ajal kuidagi kõik koos lõpuks vaatama. Jäi head mõttes silma ja naelutas teleka ette.

Tuletasin seda multikat hiljem Pääsule ka meelde, kas mäletad, Külma Jaak ja need teised.
Ja et tema esimeses äratulnud hambas, mille hambahaldjas padja alt ära viis, elavad nüüd tema mälestused.
Nii armas:)

 

Ja lükka teine sisse

Nüüd sain siis mina ka need kaks triipu kätte.
Mitte, et ma neid elus vähe näinud oleks. Aga nendest ei lähe vähemalt süda varsti pahaks.

Või noh, parem ei hakka sündmustest ette ruttama ega hõiskama.

 

Õnneseen

Sõitsin täna mööda Liivalaiat, kaks foori rivist väljas, üks foor töötab, järgmine foor rivist väljas, siis jälle töötab.

Selle peale tuli mulle meelde, et Indigoaalane soovitas mul õnnemängudega katsetada.
Universum võttis kuulda.

Ellu jäin.

 

Ma söön eile õhtul Baci kommi

Ja siis ta lihtsalt astub täna ühel hetkel uksest sisse. Nagu ta seda ikka teeb. Kes see tuli?, hüüan Pääsule. Issi, vastab tema. Ning sel samal hetkel hajub kogu mu …. tõrksus. Ma ei tea, mida ta vahepeal mõelnud või mitte mõelnud on. Aga ta tuleb, tuleb ise ja ma tunnen, et seni kuni ta niimoodi ise tuleb, seni on tegelikult kõik hästi.

Pakun talle kartulisalatit viineritega. Tema paneb kraanikausi kohale ledlambi riba. Mängib Päskiniga popiti lauamängu.

Kommi seest leian sõnumi:
if thou must love me
let it be for nought

 

Lohelugu

Täna on jälle see Lohe Päev, kus lööd ühe pea maha – põmm, Enter, põmm – ja kohe kasvab kaks asemele.
Palju vahtu, vähe villa.

Lapsed söövad kiirnuudleid ja komme.

 

Preili vaprake

Ma vaatan kõrvalt oma pisikest tüdrukut, kes surub oma kaisuloomad tugevasti vastu rindu ega tee piuksugi, kui tal pulk kordamööda ühte ja siis teise ninasõõrmesse topitakse. Palju ei puudu, et ma tahaks nutma hakata, ta on nii vaprake.

Ma kiidan teda hiljem koju sõites ning ütlen talle, et ma olen tema üle nii-väga uhke.

Ja oma sisimas, kuskil sügaval-sügaval südames tunnen lohutamatut kurbust, et Giovanni ei oska seda hinnata, et ta seda ei näe. Miks ja kuidas ometi valib juba nii palju vana mees sellises olukorras lapsest eemal olla, kui iseendal kolm süsti tehtud. MIlleks siis need süstid, selleks, et tööl käia?

Ema ütles mulle, sest sina oled ema. Mina jällegi ei suuda uskuda, et see tuleneb soost. Ma tean, et nii mõeldes teeks kohe päris kindlasti paljudele meestele ja isadele liiga.

Ja nii palju kui ma sellele ka ei mõtleks, siis ei leia ma eemalolekule ikkagi paremat põhjendust, et me pärineme kõik omaendi kodunt ja lapsepõlvest.
Ainult et, pelgalt see teadmine suurt lohutust küll ei too. Teda ikka pole. Ja laps on laps vaid korra elus.

Õnnepalul on õigus, kui ta ütleb, et see kriis on olnud suur Ilmutaja – toonud välja kõiksugu nõrkuseid ja hädasid, mida siiani polnud näha, midagi olemuslikku.
Tõsi, tema sel kohal räägib küll Covidist, aga see on ju suures plaanis kõikide kriiside olemus.

Ma olen lihtsalt kurb. Nii väga kurb.

 

Loll saab kirikus ka peksa?

Ma hoian siis eemale, anna teada, kui midagi vaja tuua on.

• – – –

Kas sa põgeneksid, kui ma oleksin väga haige?, küsin 1. jaanuari hommikul, kui veel voodis vedeleme.
Mis tähendab väga haige?
No ikka väga haige, nii haige, et sellest enam terveks ei saadagi.

Vaikus.

Kas põgeneksid?
Kuhu mul ikka põgeneda oleks.

Äh.

• – – –

Tead, ma mõtlesin, et loomulikult ma oleksin tegelikult tahtnud kuulda kiiret ja kõhklematut vastust, et muidugi, ma oleksin olemas.
Ma ei saanud aru, kas sa mõtled tõsiselt või teed nalja?
Mis vahet seal on. Mina olen elus jõudnud tänaseks nii kaugele, et kui ma aru ei saa, siis ma vastan päriselt. Mina tean, et kui sina oleksid minult sedasama küsinud, siis oleksin vastanud kohe ja kõhklematult, et teeksin täpselt nii, nagu sa soovid ja et sul hea oleks.

• – – –
  

Kui sina oleksid olnud Pääsuga samas olukorras, siis ma oleksin kindlasti 100% kohal olnud. Selles ongi ilmselt meie vahe. Aga eks sa siis ole eemal. Ma ei hakka veel surema.

Elu on mulle õpetanud, et on kohti, kus tuleb olla aus. Kus ei tohi olla vait. Isegi, kui sa kardad. Või see ei tule sulle kasuks.
Paljud ütlevad mulle selle peale stiilis, et eks sa ise tead, peaasi, et ….
Aga ma olen ilmselt see loll, kes niimoodi kalkuleerivalt ja kahe persega elada ei oska. Või siis, enam ei taha.

Hardi Tiiduselt küsiti, et kas ta elus midagi kahetseb. Ta vastas, et kui, siis mõned korrad, kus ta oleks vaikimise asemel pidanud suu lahti tegema.

Mul on ka elus olnud selliseid kohti. Kus ma tagantjärele mõtlen, et oleksin pidanud, et olnuks õige, aga lõin araks. Sest ebamugav ja ebameeldiv. Ja kuidas teised? Ja kas ma olen nõme? Ning mis edasi?

Olen mõelnud, et võib-olla sõjaolukorras peaksin omi sõnu sööma. Aga piinlik on sellele praegu ainuüksi mõeldagi.

 

Tested positive for COVID-19

Nii, Päskin oli siis see, kes meile selle koju ära tõi. Vastu neljapäeva tõusis öösel palavik. Nüüd on seni stabiilselt päeval olnud 37,2, häälest ära ja näost valge.

Jälgime mängu. Meil Hermionega näitas täna hommikul veel kiirtest igal juhul negatiivset, aga no kui mina, kes ma Päskiniga öösel ninad koos ühes voodis nohisen ja muidu ka pidevalt ühte jalga käin, ei nakatu, siis ilmselgelt…ma pole inimene.

Ruudi tuli alles eile õhtul hilja koju, hoiab oma tuppa, oma nurka. Ta sai just uue töökoha. On pisut nördinud, kui kohe peaks koju jääma.

 

– – –

Ilus õhtu on täna jälle toas ja õues. Aken on nii kaunis.

Hermione ja Ruudi üllatasid ning rõõmustasid mind väga. Ma poleks neilt sellist reaktsiooni oodanud. Südames läks soojaks.