Ehk lubadustest. Kuigi ma pole sugugi kindel, kas see enam selle emotsiooni pealt tuleb. Aga näis.
Kuidas valmistada häid Toorelt Praetud Kartuleid?
Nagu ma tegelikult teaks. Sest maitse üle ju ei vaielda. Kõige tõenäolisemalt on lapsed lihtsalt minu omadega harjunud. Egas ma teagi, kas keegi neile mujal kunagi ka teistsuguseid pakkunud on. Ja kui ongi, siis mis nad arvanud on.
Igal juhul, neid minu tehtud on pidanud sööma vähemalt kõik mu omaenese viis last. Päris mitmed nende sõbrad. Ja kõik minu mehed.
Kuidas, siis esimene reegel on, et
hea toidu valmistamiseks, mis ei kehti ainutl TPK kohta, tuleb mu vanaemalt – toidu valmistamise ajal ei tohi tegeleda millegi muuga. Tuleb pühenduda ainult ja ainult sellele. Kui nüüd rahulikult järele mõelda, siis peab see loomulikult paika iga tegevuse kohta. Ütleks koguni, et see on kõigi hästi väljatulevate tegevuste eelduste ema.
Mu enda kogemuste baasilt on see tõde leidnud kinnitust absoluutselt 100%. Iga toit saab alati oluliselt maitsvam, kui ma pole selle kõrvalt püüdnud korda ajada veel kümmet muud asja.
Teiseks,
ära mine kergema ja lihtsama vastupanu teed. Ehk, kergem oleks ju valida tooraineks suuremad kartulid, aga maitsvamad tulevad, kui valid isegi kesmisest väiksemad. Rohkem ja tüütum koorida, aga see tasub ära.
Kolmandaks,
on (üli)oluline muidugi ka kartulisort, ehk tooraine, mis jällegi ei kehti ainult söögitegemise vallas. Selle Õige Toorelt Praetu Kartuli tunnetab üldjuhul kartulile peale vaadates ära. Kuidas, seda ma täpsetl öelda ei oska, aga täna ma sellega metsa enam suurt ei pane. Ma usun, et te nõustute, et kartulil ja kartulil on suur vahe. Milleks sa seda parasjagu kasutad, kas praed nt toorelt või teed hoopiski kartuliputru. Ahjukartuliks ei sobi ka kaugeltki kõik kartulid.
Neljandaks,
see tehniline pool. Mina panen päris palju sibulat, timmin praadimise ajal kuumusega, algul madalamal ja kui juba valmima hakkavad, siis keeran kuumust juurde ning võtan kaane pealt, et kaubanduslikku välimust lisada. Jämedat soola lisan küpsetamise lõpupoole. Ning seejärel pannitäie peale alati ka keskmiselt kuskil paar kuhjaga teelusikatäit pruuni suhkrut.
Te saate loomulikult aru, et ma pole tegelikkuses miski ütleja, et kui kaua, kui palju ,mida ja kuidas. KuI ma end seda postitust tehes praegu tõsiselt võtaks, siis mul peaks olema miskit sorti isiksusehäire. Te teate ju tegelikult väga hästi, kuidas ajahambale vastu pannud roogade ning küpsetiste tegemise käigus timmid ja täiendad iga retsepti ja valmistamise protsessi aina sulle (su perele) sobivamaks.
Millest kujuneb lõpuks välja täpselt see sinu Toorelt Praetud Kartulid. Too ainult sulle teadaolev valmistamise viis ja maitse, mida keegi teine kunagi päris-päris samamoodi järele ei tee. See on vist natuke sarnane kodu lõhnaga. Mis on jäänud minu jaoks tänaseni mõistatuseks, kuidas ja millest see kõigil ikkagi nii eriline kokku tuleb.
Aga suures plaanis pole vahet, kas rääkida Toorelt Praetud Kartulitest või millestki muust. Ma olen aru saanud, et paljude tegevuste ja ostuste puhul siin ilmas saab saatuslikuks just kergema vastupanu teed minek, lihtsustamine.
Ma isegi julgeks väita, et paljudel juhtudel ka….päris teadlik lollitamine….ja omakasu?
Ma kohtan seda mõtteavaldust veidi erineva nurga alt nii ühes kui teises raamatud, nt ka viimati loetud Hardi Tiiduse omas, kus ta rääkis David Ricardo lisaväärtuse teooriast, mida Lenin, Marx ja Engels üksnes toorelt lihtsustasid.
Või hoopiski Marju Lauristini Punane ja sinine, kus ta arutleb samal teemal, et ühiskonna keerukust ohustab primitiivne tõmban-lükkan juhtimine, lihtsustav mustvalge mõtteviis. Maailm läheb järjest keerulisemaks. Me ei suuda selle keerukusega toime tulla isegi omaenda väikeses ühiskonnas ja püüame teha seda jõuvõtetega lihtsamaks, vägisi lahendada inimese keerukust, maailma mitmemõõtmelisust, maha suruda vaba mõtlemist, mittenormilisust.
Või nagu sumeeris Viljas Arakas Suures Aastalõpuintervjuus, et lihtsad vastused (lahendused) on valed vastused (lahendused), mida me juba teame!
Ma kohtan seda suure plaanis ka blogimaailmas, kus näiteks Tilda ütleb, et mida lihtsam lugu – ehk reaalsem, päriselus tõenäolisem, seda minu jaoks kohutavam. Ses mõttes – ma uudiseid loen peamiselt ERR uudisteportaas, lisaks Postimehe arvamusrubriiki ja Sirpi. Igast muid asju, eriti veel mingeid lugeja emotsiooni peale välja mängivaid (igast õnnetuste ja katastroofide kirjeldused, aga ka nt poliitikute omavaheline kemplemised) asju ei taha üldse – elavad peas edasi ja enamasti rikuvad päeva …
Või siis Indigoaalane, kes võtab alati kõik nii piltlilikult ja arusaadavalt pulkadeks lahti: Ma olen lõpetanud poliitikasaadete kuulamise. Ma ei jälgi enam Delfit ning Fbs vaatan ainult kassipilte ja sünnipäevi. Ja ometi see sõnnik jõuab minuni.Mul on füüsiliselt paha ja hirm, et meil on valitsus, kes jagab lihtsalt raha laiali. Täna saan ma toetust, et kulutada mõnuga elektrit. Ma panen nüüd kõik lambid põlema, pesen ja küpsetan, sest riik ju maksab. Mul oli plaanis osta taimeriga pistikud, aga milleks? Mida järgmiseks? Mulle toetus? Soojuse eest? Aga toidu eest? Aga selle eest, et ma üldse olemas olen?
Tõsi, see jubedamalt. Ärritab. Nörritab. Kurnab. Külmutab. Imeb. Suretab. Halvab.
Ma räägin juba ammu, et depressante söön ma suuresti just selle pärast. Et selle väljaspoolt sissetuleva lihtsustamise ning suure vastutustundetusega kuidagi hakkama saada.
Viimased paugud on mulle muidugi pannud see koroona- ja energiakriis. See negatiivne üllatus, kes me ühiskonnana oleme, nagu väljendus Raul Rebane.
Ja loomulikult sel aastal vähenenud elatisraha. Kui ma suudan, siis võib-olla ma selleni kunagi veel jõuan. Kuigi üsna mitu inimest on mulle juba soovitanud, et ära torgi sitta, sitt läheb haisema.
Just täpselt selles sõnatuses.
Ja ma olen praegu väga mures väga paljude inimeste pärast, kes on hetkel päriselt raskustes ja hädas. Ärevil, kuidas edasi. Sest olen põhimõteliselt nõus Tõnu Õnnepaluga, kui ta Suures Aastalõpuintervjuus ütles, et odav toit ja energia on demokraatia tugijalg. Kui see ära võtta, siis ma ei tea, mis saab, see on väga tõsine asi.
Esimese maailma mured ning nende inimõiguste rikkumised on sellega võrreldes köömes.