RSS

Arhiiv kuude lõikes: detsember 2021

Eilse kolekampsuni päeva jõuline ja väärikas lõpp. Kas kõik või mitte midagi.

Oh-oh-oooo, oli see aga film, eriti, kui veel veidi tausta ka tead.
Mõtlemist mitmeks päevaks.

Alateadvuse tasandil lööb muidugi välja see inimlik alalhoiuinstinkt, et oleks, et lõpeks hästi, et hea võidaks.

Aga samas, midagi pole teha, kui kuratlikult, või oleks siinkohal õige öelda põrgulikult nauditav on ikka ka see, kui inimesed mängivad teadlikult. Küll paheliselt ja sageli täispangale, aga seejuures algusest peale julgelt, ausalt, keerutamata ning lahtiste kaartidega. Väga hästi teades, mida kaotus selle mängu tagajärjel ka sulle endale kaasa toob.

See mäng on nagu väiksemat või suuremat sorti enesetapp. Olenevalt panustest.
Kindlasti mitte nõrkadele.
Sinu otusus, kas julged ja tahad kutse vastu võtta.

Ja tegelikult, nagu Karen ütles, et oled sa mõeldnud, et saad mängida oma rolli ainult siis, kui see keegi su vastas oma rolli mängib.

Ühtpidi tahad ju võita, teistpidi kaotab mäng kiiresti huvi, kui vastane osutub oodatust lahjemaks ning nõrgemaks.

Tolles mängus olid naisel muidugi teise poole ees käekatsutavad kogemustest ning majanduslikest oludest tulenevad eelised, millega ta teist tegelikult täitsa varjamatult sisse mässis, aga seda vingem tunnustus vastasele, et ta ikkagi suutis sellele inimlikule nõrkusele vastu panna. Olgu, suur osa sellest oli ehk ka kellegi kolmanda otsusel, kui too otsustas murdepunktis lahkuda, nad tegelikult koos suutsid, sest kui tema oleks jäänud, siis oleks kaotajaid olnud veelgi rohkem.

Ja tore on ju sellist lugu kinolinalt vaadata, kui seda sinu enda peal läbi ei viida, sest olgem ausad, tegelikult ei teinud ju noore mehe oma naine Karenile teps mitte liiga, kui mehele haiglast tulles lausus, et ma lugesin, sest tahtsin näha, kes see nõid on.
Nõid selle kõige halvemas tähenduses.

Tark ja tugev naine temagi. Tunne oma vastast!

Aga filmis oli häid mõtteid enamgi. MUlle näiteks läks väga kordasee, kui Karen rääkis, miks ta Aafrikasse jäägitult armus. Sest seal nägi ta esimest korda inimesi, kes olid suured iseeneses. Neil polnud asju ja midagi muud, mis neid suureks teha saanudk. Seal said suur olla ainult ise.
Et kogu see manner oli suur iseeneses.
Nad ei tahtnud teistele meeldida. Ilmselt polnud seal muidugi selleks palju põhjust ega vajadustki.

Natuke pani muidugi mõtlema, et kas minus ehk ei peida end ka pisuke Karenit? Kas kõigis haiget saanud naistes (või ka meestes) pole tegelikult potenstsiaali Kareniks?

Kuidas valusate kogemustega toime tulla? Et su hing ei külmuks ega kalestuks.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; detsember 18, 2021 toll Uncategorized

 

Epiloog – kuidas ma muidugi tegin Laurile liiga

Eks ma muidugi kahtlustanud seda eos ka ise, et tegemist polnud diivatsemisega, aga tahaks ju, et nii ei juhtuks ja kõik kuidagi iseenesest ja hästi jookseks. Muidugi õnnestus mul ka sel korral e-kaubanduse hammasrataste vahele jääda. Eks mul ole sellega oma kana kitkuda, ma kohe ei oska ega taha selles keskkonnas sugugi ostelda ja ju keskkond tunneb lõhnast, kes kardab ega armasta ja kes mitte.

Ehk, kui ma Laurile meilile raamatu osas vastava järelpäringu tegin…..viisaka loomulikult, siis tuli välja, et tal oligi jäänud lihtsalt kahe silma vahele mu internetimakses ära toodud pakiautomaat.

Muidugi kirjutas ta, et oleksin võinud juba palju varem märku anda ja vabandas ja mida kõike. No ja mis te siis arvate, loomulikult ma tundsin end seepeale ikka väga kohutava inimesena.

Teatava ilu too raamatutriangel siiski röövis. Pole ikka päris see, kui asjad toimivad iseenesest, nagu võluväel.

Aga kokkuvõttes siiski: pardon Lauri!
Ole inimeseks!

Raamat on mul nüüd kenasti käes.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; detsember 17, 2021 toll Uncategorized

 

Booster

Ma ei saanudki aru, millal ta selle süsti tegi. Mõtlesin, et alles hakkab tegema, aga tema juba puhastas vereniret ja pani plaastrit. Ma ei tundnud mitte midagi.
Mitte. Kõige. Vähematki.

No see pole normaalne, kuidas mitte midagi pole enam see, mis ta kunagi oli. Isegi nõel enam ei torka.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; detsember 16, 2021 toll Uncategorized

 

Giovannist ja muust

Giovanni on meil nädalavahetustel järjekindlalt sisse viimas traditsiooni pühapäeva-hommik-ja-pannkoogid. Kõik on kena, aga ta küpsetab neid alati sellise kuhja, et ka kõige parema isu korral jääb neid arvestatav hunnik taldrikule. Lapsed külmalt mingil põhjusel hiljem pannkookidest keelduvad. Mina muidugi tahaks küll ja veel, isu üle pole samuti põhjust kurta, jaksaks vabalt kõik üksi ka järgnevatel päevadel pintslisse pista, aga no hallooo. Ma lähenen asjale teadlikult ega saa endale niisugust luksust nüüd siis ka lubada. Arvestades seda, et viimased kaks nädalavahetust oleme veel piparkooke kõrvale küpsetanud. Ja neile ei suuda ma üleüldse ja ülepea, isegi teadlikkuse ja tahtmise korral, vastu seista.

Eile olin kohe täitsa kurb. Sel korral tulid pannakad Giovannil veel eriliselt maitsvad välja ja käsi ei tõusnud neid kuidagi prügikasti viskama. Siis turgatas pähe mõte, et võtaks hoopis moosipurgi kaasa ja tooks kontorisse. Osutus suurepäraseks mõtteks, koogid läksid siin nagu kuumale kerisele.
Mul hea meel. Nagu kastanid oleks tulest välja toonud:)

Laupäeval viskasin Barbied ka luksusvillast välja ja panime köögis kapi püsti. Mina jäin üliväga rahule, Pääsu valas muidugi krokodillipisaraid ning riukalik Giovanni hüppas innukalt pildile seda ära rikkuma.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; detsember 14, 2021 toll Uncategorized

 

Forrest Gump

Kellele see film ja vaatepilt üldse veel midagi ütleb:)

Muidu on meil praegu omavahel üllatuslikult chill olemine. Viimased paar nädalavahetust on olnud juba nii nagu vanal heal ajal. Pole ammu nii ühel lainel kulgenud ega nii palju naerda saanud. Ütlesin talle, et mulle hakkab üha enam tunduma, et selle taga on detsember, et siis kipun teda alati rohkem armastama.

Detsember, noh!

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; detsember 13, 2021 toll Uncategorized

 

Ühele kapp, teisele luksusvilla

Eile läksin koju, mu uus Ikea köögikapp oli suurde tuppa osaliselt lahti pakitud ja üles pandud. Klaasust ees polnud, muidu oleks majal olnud ka maast-laeni aknad ja miljonivaade. Tubasid annaks vaheplaatide abil muidugi samuti veel juurde tekitada.
Kogu (m)elu käis ümber kapi ja kapi peal.

Esimene hetk olin…sõnatu…seda enam, et Giovanni oli selleks oma näpu andnud. Aga siis turgatas, et ilmselt tuleks soodsam ja loomingulisem Barbimaja asemel osta üks või ka mitu Ikea Kappi. Laps ei väsi ühest ära, saaks ise, nagu Lego, tuju ja soovi korral ümber ehitada. Ning kunagi jõuab kätte päev, kus maja saab taaskasutada kapi näol.
Siis on jällegi nagu maast leitud raha ja kapp.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; detsember 10, 2021 toll Uncategorized

 

Põikasin eile õhtul tunnikeseks Toulouse´i ja kellegi teise eraellu.

Noh, ma ei teagi kohe, kust kinni võtta ja millest alustada. Lühike…sahmakas…nagu päris korralik.

Ühes vaatuses, natuke üle tunni pikuke, Rahvusraamatukogus.

Koht iseenesest mulle ei meeldi, ei jäta tunnet, et teatris oleks. Näiteks ei teki tahtmist ennast enne minekut lille lüüa, huuli värvida. Aga tahaks, et ikka tunneks, et teatrisse minek. Mulle meeldib see teatrisse mineku ootus ja tunne juba eraldiseisvalt. Ühesõnaga, seda pidulikkust ja atmosfääri jääb Rahvusraamatukogus minu tarvis ilmselgelt puudu.

Teema, ütleme et valus. Aga parafraseerides, siis iga lahutus on lahutus, aga siiski isemoodi. Keeruline oleks selles olukorras kellelegi midagi ette heita ja/või olukorda ühe mütsiga lüüa.

Lavastus ja näitlejad hoidsid enda küljes. Tonaalsus ja pöörded loo kestel olid põnevad, kohati sõrmenipsust. Väga usutav. Kord Vestmann all ja Piibeleht pealsiis jälle Piibeleht all ja Vestmann peal.
Tõeline räpane kassi-hiire mäng, kus millegagi tagasi ei hoitud.

Näitlejad. Elina Reinhold on mulle alati meeldinud, näeb paganama hea oma vanuse kohta välja ka. Margo Teder oli minu joaks tundmatu nimi ja nägu. Pardon.
Elina karakter ja mäng oli muah….nauditav, mees käis oma rollis pisut närvidele ja hakkas omas mehelikus “tahan kõike korraga” vastu. see tähendab, et mängis samuti hästi. Palja ülakehaga nägi üllatuslikult palju parem välja, kui oleksin osanud arvata teda riietes vaadates.
Etenduse ajal tekkis aina enam mõte, et kas nad on ka päris elus paar. Kuidagi nii (pinge)vabalt ja hästi tundsid nad end teineteise seltsis.
Aga ei, vist siiski mitte. 

Paljast ihu ja intiimsust nägi ka rohkem, kui ma (teatris) harjunud olen. Korra, isegi paar tegelikult, käis peast läbi, et kas ehk liiga lendu pole lastud, aga tagantjärele mõtlen, et ei, väike liialdus oli ilmselt vajalik, et nüanssid paremini kohale jõuaks. Etendus polnud ju pikk, ilmselt seepärast pisut vinti peale keerata oli päris mõistlik.

No ja kas meil on õigus soovida kätte maksta, kui keegi meid maha jätab? Meie purunenud lootused ja unistused. Meie pühendumus. Kaotatud aeg?
Kas meil on õigus soovida ja nõuda, et me ei kaoks pildilt? Et meil oleks uues olukorras samuti võimalus niite tõmmata? Tähelepanu ja hoolimist pälvida?

Suures plaanis justkui poleks, eks.

Aga kui mees näiteks teatab, et peale pikka kooselu, kus kahel inimesel omavahel lapsi ei õnnestunud saada, oodab tema uus noorik juba peale paari kuud last? Et mitte keegi teine sellest veel ei tea ja mees soovib, et just tema eelmine naine seda esimesena kuuleks?
Et nagu……

Kuul pähe.
Täitsa arvestatav variant sel puhul, mõtlen mina. Läks trumm, siis mingu ka pulgad.

Oleneb. Paljust oleneb. Väikestest asjadest oleneb ja tuleb kokku. See iga lahutuse maitse. Ja lõppakord.

Seega müts maha selle konkreetse lõpplahenduse ja lahendaja ees. Enesetapp võib olla isekas, aga pole kunagi nõrkadele.
Seda enam, kui peensusteni läbi mõeldud ja seejuures ka lõpuni välja mängitud.
Ja mehele jääti mängus ju ometi valik, kas vajutada või mitte?

Mees valis ja pani oma elule seega ise punkti.
Põmm!

Ma ei tea. Ma olen ilmselt väga õel ja kättemaksuhimuline, aga minu jaoks andis just see nimetet loole vastuse.

Hale mees:)

Kui valgeks läks, siis ma ei suutnud plaksutada ega näitlejatele silma vaadata.
Piinlik oli. Justnagu oleks lukuaugust midagi pealt piilunud, mis polnud tegelikult üldse minu asi ja kuulus ainult nendele kahele. Liiga palju alastust ja eluvalu.

 
6 kommentaari

Kirjutas &emdash; detsember 9, 2021 toll Uncategorized

 

Panen Laurile veits puid alla. Inimese kannatlikkusel on piirid ja põski, mida ette keerata, on samuti ainult mõni.

Tundub, et ma olin ka see loll, kes tellis ette signeeritud raamatu.

Algselt oli raamatu ilmumistähtajaks välja käidud umbkaudu 1. november, aga see nägi ilmavalgust juba kuskil oktoobrikuu poole peal. Rõõm, kui suur! 20. oktoobril ilmud instagrami kontol oli tal päises olev pilt, mille juurde on kirjutatud muuhulgas ka järgmine lause: need siin on umbes 1/3 raamatutest, mis on ette tellitud ja mida hakkan homme varahommikul signeerima ja teele saatma.

Vahva, ilmselgelt minu raamatut nende esimeste hulgas polnud. Täna saab õige pea juba detsembri keskpaik, aga minu raamatut pole ikka veel.

Ausalt öeldes, siis ma olen juba päris vihane. Ja tegelikult ka pettunud.
Et nagu raha võtab ette, aga siis ei leia mitme kuu jooksul aega nende inimeste ees oma lubadust täita. Seda enam, et esimesed väljavalitud lehvitasid raamatuga juba mõni päev peale selle ilmumist oma erinevatel sotsiaalmeedia kontodel.

Kui saaks, siis küsiks raha tagasi. Imetlus ja isu said järsku otsa.
Vahel juhtub nii.

 
4 kommentaari

Kirjutas &emdash; detsember 7, 2021 toll Uncategorized

 

Kuidas endast kuvandit luua

See on nüüd läbilõige meie eile õhtusest piparkoogiteost.
Siit edasi on juba igaühe oma otsustada ja välja valida, kuidas ta oma elu sotisaalmeedias presenteerib. Ühe pildiga. Või siis mitmega.

Sellega seoses tuleb mulle kohe ka meelde, et ma tahaksin endale jõuludeks raamatut “Aeg”.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; detsember 5, 2021 toll Uncategorized

 

Mina ja teised kuulsused

Grete Lõbu ootab kolmandat last, juhhhuuu. Ta on selle üle väga õnnelik. Armastus on nii suur ja laps on nii oodatud!, ütleb ta.

Ma tean veel vähemalt kahte avaliku elu tegelast peale tema, kes pealt neljakümmet samasuguse tembuga on hakkama saanud: Monika Taimla, kelle laps sündis siis, kui ta oli 43-aastane ning Marika Korolev, kes oli lapse sündides juba koguni 47.

Mina olin 44, kui Pääsu sündis.

Ja siinkohal muidugi õnnelik ja loomulikult ka pisuke kahjurõõmus, et ma pole maailmas see päris ainuke segane.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; detsember 3, 2021 toll Uncategorized