Muidu nagu ei saagi aru, lased harjumuspäraselt ja iseenesestmõistetavalt oma argipäeva rattas, elu … noh, aga teinekord öösel, siis kui Pääsu mu kaissu keerab või vahel isegi mõneks minutiks oma väikse käe mulle kaela ümber viskab, siis tunneb ikka kogu täiega, et oled mõne jaoks veel terve maailm ning milline tohutu vastutus mul tegelikult ses maailmas lasub.
Teate, see uus ravim, see on päris imetabane. Miski kummaline suur rahu on justkui mu peale laskunud. Ma nagu puhkaksin neist elu probleemidest ning iseendast. See tähendab, et probleemid ju endiselt eksisteerivad, aga nad lihtsalt on. Ma ei muretse nii ennasthävitavalt, et ma hakkama ei saaks. Iseendast suurt enam kahju ka pole. Isegi, kui ma öösiti juhtun üles tõusma, siis tuimalt mõtlen, et ma praegu küll ei viisti millelegi mõelda, mõtlen hommikul, kui vaja on, ja lihtsalt magan edasi. Kui ka kohe ei jää, siis pole ka muret, natuke rahulikult ootan ja … lõpuks ikka jään. Ja kui ei jää, siis ei jää. Siis on uus hommik.
Mul oleks nagu kibuvitshekk ümber kasvanud. Ja tõtt öeldes, siis ma ei taha sealt praegu eriti nina välja pista. Hea vatine on olla.
Hermione suutis mu täna kaubandusse minekuks ära rääkida. Et temal oleks vaja seda ja seda. Oookei, võtsin end kokku. Ja siis kohal olles, puhas klassika. Kõnnib mu kõrval üüber tülpinud näoga, nagu hakkaks kohe surema, justnagu mina oleks ta väevõimuga kohale vedanud, et kuule, sul on vaja seda ja seda.
Rääkimata sellest, et kui ma julgen soovitada, et äkki vaatad pisut oma raamist välja ka, ainult vaatad, siis ta vastab, et sa ei tea mitte midagi. Et see on tema stiil ega peagi mulle meeldima.
Aga endale meeldib küll see teksalõige, mille mina endale ostan. Need teksad sobivad sulle nii hästi, ütleb ta. Aga noh, oste teie endile või rallirehvid, kui soovite, talle ei sobi. Loomulikult, ta teab. Ilma proovimatagi on selge.
Paar nädalat tagasi käis ta mulle peale, et just mina peaksin kindlasti ta juuksed lühemaks lõikama. Küll ma punnisin vastu, et las ikka juuksur. Aga ei, tema tahab, et mina. Käed lõpuks täitsa värisesid, kui käärid pihku võtsin. Kuna enne seda oli ta mitu kuud iga päev aina ümber otsustanud, et tahan lõigata ja siis et ei, ikka ei taha ka. No ja mina siis olgu see, kes lõikab. Ja jumala eest, et liiga lühikeseks ei lõika, ütleb ta enne lõikama hakkamist veel nii kümme korda. Õnneks on tal vähemalt lokkis juuksed, see võttis omajagu pinget maha, ei nõua lõikuses sellist filigraanset täpsust.
Aga nüüd oleme mõlemad tulemusega väga rahul. Ta ei taha isegi, et juuksur mu kätetööd korrigeeriks.
Vedas mul.
Greetings from Estonia!
Tanel Padar saatejuhina on täielik loodusõnetus. Ja Ines oma uhkes valges printsessikleidis oli keset seda piinlikku kahvatust nagu ingel kesapõllul. Tavatult lahja ja mannetu nägi see kõik sel laupäeva õhtul välja. Ilmselt olen selle pillava bling-blingiga juba harjunud ning ära hellitatud.
Seevastu Taukar on aga endiselt mu totaalne lemmik ja maiuspala.
Alikale jääb Eesti kahtlemata väikseks. Ja inspektor Morse on tagasi.
Uus Midsomer on natuke nagu nali, aga siiski rahustavalt tuttav ning turvaline. Võrratu Poirot on samas kahjuks taas kord pildilt maas.
Täna hommikul oli StarFM hommikuprogrammis Grete Kuld (Pille on vist reisil) ja jumala eest, muidu nii tasakaalukas Jürgen oli sedavõrd kelmikas ja …..flirtiv:) Pole võimalik, mõtlesin mina. Natuke olin temas isegi pettunud.
Käisime Pääsuga tema lasteiakaaslase sünnipäeval. Kuna ta on oma elus käinud ainult kahel lastetoas peetaval sünnal, siis ta oli väga elevil. Ta jäi eelmisel nädalavahetusel haigeks ja oli terve mööduva nädala kodune, seega ta elaski kõik need päevad ainult selle sünnipäeva ootuses.
Mina olin sel peol ainuke täiskasvanust kontvõõras. Põhimõtteliselt saatusin ühe keskmiselt suure Eestimaa perekonna rüppe. Vanemad, õed-vennad, igas vanuses lapsi. Alguse oli nagu, ah, justkui tundmatusse külma vette oleks visatud, mina, rabe suhtleja, kes ma võõrasse seltskonda sattudes sooviks esimese hooga olla alati nähtamatu. Aga tagantjärele oli väga huvitav. Tuleb tunnistad, et ma pole just ülemäära tihti juhtunud nii üksteisest hoolivasse ning kokkuhoidvasse pereringi. Põnev oli näha, kuidas nad omavahel suhtlesid. Ajada juttu inimestega, keda sa oma elus kõiki esimest korda näed. Kuulata, mida ja kuidas nad mõtlevad, millega tegelevad.
Üllatasin täna iseennastki. Ilmselt ikkagi need pisikesed imeviguritest tabletid, mis minuga mõneti imet teevad.
Sünnipäevalapse isa töötab näiteks õhuväes ja tema isa omakorda on olnud eluaaegne suure laeva kapten, kes nüüd kuidagi pensonil olla ei malda ja tööle tagasi kipub. Sünnipäevalapse ema on imearmas ja meeldiv õbluke naisterahvas, kelle poole mees kogu aeg sõnaga kallis pöördus. Mina tabasin end seepeale mõttelt, et sageli võib selline pöördumine tekitada minus piinlikkust, sest kõlab läägelt või siis jällegi võltsilt, aga tema poolt tuli see väga loomulikult ning usutavalt.
Pääsu ütles ära tulles autosse istudes, et ta oleks tahtnud sinna jäädagi. Et nii tore oli.
Mina vastasin, et mul on jällegi tema üle nii hea meel, et tal nii tore oli.
Et kõik need eelmise nädala sinepijalavannid, hanerasv, aurutamised ning ninasurtsud end vähemalt niigi palju ära tasusid. Sest päris lasteaiakõlbulik ta veel homme kindlasti pole.
Helistasin isadepäeval isale.
Alustasime nii nagu ikka, et tere, kuidas siis läheb, kuniks jõudsime diipide eluliste teemadeni välja. Nagu meil ikka kipub minema. Ausalt öeldes ei saa ma ise ka aru, et kuidas ja miks see meil alati nii läheb. Andsin isale mõni aeg tagasi lugeda raamatut Kõik mu mured mannetud, ta ütles, et su raamat on ikka veel minu käes, aga et see läheb tal ….. vaevaliselt. Minu sõnastuses. Tema ütles kuidagi natuke teisiti, aga mõte oli selline. Et see raamat keerleb kogu aeg ühe koha peal, nagu kivi taga kinni, edasi justkui ei lähe.
Kuidas nii?, ei saanud mina aru. See ei peagi ju kuhugi jõudma. See räägibki ju teistsuguseks olemisest. Inimeste omavahelistest suhetest. Enesetapust. Enesetapjast ja inimestest enesetapja lähedal ning kõrval.
Kuidas me küll loeme ühte raamatut nii erinevalt?
Ilmselt kuskilt sealt lõi leegi üles. Ei, me ei läinud riidu, aga kuskil lõpupoole ta ütles mulle, et ma pean tulema, sest kõik teised on nii harjunud.
Te võite ilmselt aimata, mis toimub ühe inimese sees, kui talle öeldakse, et teised on niimoodi harjunud.
Eile helistas mulle ema, kellega ma polnud sisuliselt pool aastat suhelnud. Ütles, et ta tuleks homme läbi. Nojah, mis siis ikka, eks sa siis tule, vastasin mina. Ise tegelikult kartsin, et ta tuleb ehk samuti selleks, et mulle mõistust pähe panna. Et alustab maast ja ilmast ja siis lõpuks jõuame ikka sinna välja. Mõtlesin, et see võib käest minna. Ja kuidas ma ei taha.
Õnneks mu kartused ei osutunud tõeks. Ema tõi šokolaadi, mandariine ja viineripirukaid.
Kergendus.
Ma tunnen ennast täna tõesti üle mitme-setme aja nii hästi, et lausa imelik on. Vististi hakkab mu uus kollane tablett lõpuks ehk mõjuma?
Kuna ma enam sellist normaalse inimese tunnet nagu päris hästi ei mäletagi, siis olen päeva peale vähemalt kolmkümmend korda jõudnud mõelda, et nagu üüber mõnus. Ja samas on hirm, et äkki läheb üle, äkki on lihtsalt miski elu järgmine vingerpuss ja homme on kõik vanaviisi tagasi.
Keegi eile õhtul muu jutu sees viskas kinda õhku, et kuidas ma saan kindel olla, et Giovanni üldse Rootsi sõitis. Et……
Ja siis palus vabandust, et mind ärritas.
Heh, kullakesed. Kas keegi tõesti arvab, et meie praeguse elukorralduse juures pole ma ise selliste asjade peale varem tulnud. Muidugi olen. Ja tänaseks olen ma selle muide enda jaoks juba päris ammu ka selgeks mõelnud.
Seega, küsimus ei ärrita mind enam, kuna see ei üllata.
soodomagomorra 