Helistasin isadepäeval isale.
Alustasime nii nagu ikka, et tere, kuidas siis läheb, kuniks jõudsime diipide eluliste teemadeni välja. Nagu meil ikka kipub minema. Ausalt öeldes ei saa ma ise ka aru, et kuidas ja miks see meil alati nii läheb. Andsin isale mõni aeg tagasi lugeda raamatut Kõik mu mured mannetud, ta ütles, et su raamat on ikka veel minu käes, aga et see läheb tal ….. vaevaliselt. Minu sõnastuses. Tema ütles kuidagi natuke teisiti, aga mõte oli selline. Et see raamat keerleb kogu aeg ühe koha peal, nagu kivi taga kinni, edasi justkui ei lähe.
Kuidas nii?, ei saanud mina aru. See ei peagi ju kuhugi jõudma. See räägibki ju teistsuguseks olemisest. Inimeste omavahelistest suhetest. Enesetapust. Enesetapjast ja inimestest enesetapja lähedal ning kõrval.
Kuidas me küll loeme ühte raamatut nii erinevalt?
Ilmselt kuskilt sealt lõi leegi üles. Ei, me ei läinud riidu, aga kuskil lõpupoole ta ütles mulle, et ma pean tulema, sest kõik teised on nii harjunud.
Te võite ilmselt aimata, mis toimub ühe inimese sees, kui talle öeldakse, et teised on niimoodi harjunud.
Eile helistas mulle ema, kellega ma polnud sisuliselt pool aastat suhelnud. Ütles, et ta tuleks homme läbi. Nojah, mis siis ikka, eks sa siis tule, vastasin mina. Ise tegelikult kartsin, et ta tuleb ehk samuti selleks, et mulle mõistust pähe panna. Et alustab maast ja ilmast ja siis lõpuks jõuame ikka sinna välja. Mõtlesin, et see võib käest minna. Ja kuidas ma ei taha.
Õnneks mu kartused ei osutunud tõeks. Ema tõi šokolaadi, mandariine ja viineripirukaid.
Kergendus.