RSS

lugemisest

24 okt.

Fiction gives us empathy: it puts us inside the minds of other people, gives us the gifts of seeing the world through their eyes. Fiction is a lie that tells us true things, over and over.
~ Neil Gaiman

Leidisn üsna hiljuti FB avarustest ühe sellise mõtte. iseenesest julgustav ja innustav, lugemist patroneeriv, aga mina olen juba mitu aega küsinud endalt vaat et vastupidist, et kas lugemine ikka teeb mulle head või pigem kõigutab ja õõnestab igapäevast hakkamasaamist ja jalgealust.

Sest ühest hetkest elus ei puuduta su otsused kaugeltki enam üksnes sind ennast ja sinu edasist elukäiku.

Mul on selline rumal omadus kõiksugu raamatutesse, teatrietendustesse, filmidesse nii uppuda, et esiteks kaon siis mõneks ajaks suures plaanis argipäeva ja lähedaste tarvis ning teiseks saab loetust, kuuldust, nähtust väga oluliselt mõjutatud ka mu otsene igapäevane käitumine neil ja nendele järgnevatel päevadel. Ma tunnen, kuidas see mõjutab mu rühti, lauseehitust, stiili, liigutusi, kuniks see siis vähehaaval taanduma hakkab ja minust saab tasahilju jälle mina,

Te võite mind väga vabalt hulluks tembeldada, aga näiteks ei suutnudki ma tänu Surmahaigusele lõpuks psühhiaatri juurde minna. Terve viimase õhtu ja veel pool öödki praadisin ja üritasin end mõistusele tuua, aga raamatu mõju jäi peale. Helistasin siis hommikul ja ütlesin aja ära. Täna on see südametunnistusele õnneks tunduvalt lihtsam, sest koroona. Ja kellel siis praegu natuke nina tatine poleks või kurk kergelt ei kraabiks. Seega, ma tol hetkel isegi päris ei valetanud ning juba eilseks olin omadega päris lääbakil, isegi teatrisse ei suutnud minna. Ja ikkagi. Kõige tipuks saatis psühhiaater mulle samal päeval juba uue aja, mis on vaid loetud päevade kaugusel, seega, ma nüüd ei kujuta ette, kas nädalast piisab, et piinlikkusest üle saada.

Eile õhtul võtsin ette, või täpsemalt kätte, Vaikse ookeani ja põhimõtteliselt hingasin selle sisse. Ning nüüd juba nende kahe raamatu valguses on näiteks kuradima keeruline Giovanni ja oma praegu elukorraldusega leppida. No ei tee see lugemine mulle väga head, kohe vägisi kisub peale sellist lugemist, pehmelt öeldes, raputama

~ kas pole kummaline, et kui lõin praegu otsingusse Neil Gaiman, siis leidsin sealt kohe esimeseks lause: Neil Gaimani tuntuim teos on koomiksisari “Sandman“, mille peategelane, gootiliku (ja Gaimanit ennast meenutava) välimusega Morpheus on une mütoloogiline kehastus või jumal.
Morpeus on nimi, millega raamat Vaikne ookean lõpeb.

Ma olen alati hämmastunud ning isegi pisut pelgan selliseid elu justnagu juhuslikke kokkulangevusi.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 24, 2021 toll Uncategorized

 

2 responses to “lugemisest

  1. ernaval

    oktoober 24, 2021 at 7:48 p.l.

    Sellega seoses meenus tsitaat “Ohakalinnust”: kokkusattumused on jumal viis anonüümseks jääda. Umbes nii vist oli see, mälu järgi

     
  2. kellakagu

    oktoober 24, 2021 at 9:12 p.l.

    Ma ei olnud kuulnudki, aga nii äge mõte. Tõesti, suur tänu sulle jagamast!

     

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: