RSS

reisist. põgusalt.

15 okt.
see on tõenäoliselt üks mu selle reisi lemmikpilte siiani

ilmselt tõesti lähed noore inimesena ennast reisile ka otsima ja leidma. aga noore inimesena otsidki minu arvates ennast veel igal(t) poolt, ükskõik, kus sa ka poleks.

võib-olla see mõttekäik, et reisile minnakse ennast otsima tuleneb vähemalt osaliselt ka sellest, et kui sa just ainult ja ainult basseini äärde pikutama ei lähe, siis reisimine on eelkõige kontrastid ja oma käimasoleva elu ….ütleme siis revisjon. mis võiks heal juhul ju koguni korraline olla, kel rahakott kannatab. umbes täpselt samamoodi, nagu oleks hea iga mõne aasta tagant läbi viia suhteaudit. miks mitte ka töö- ja lapsekasvatusaudit jne.
suures plaanis, üks sõeluuring kõik.

lihtsalt kaugemalt vaadates näed mingil põhjusel kõike palju selgemini. saad jube (kas siis kaudses või otses tähenduses) hästi aru, millega harjunud oled, mis on sinu jaoks iseenesestmõistetav, millise kiiruse ja suhtumisega ühiskonnarattas sa igapäevaselt keerled. millest puudust tunned, kus on kitsaskohad, kellele või millele eemal olles mõtled, mida/keda igatsed, puudust tunned, millis(t)est tegevus(t)est vabanedes kergendusest ohkad, mida oleks ehk võinud või tahtnud elus teisiti teha. muud moodi elada. tähelepanu pöörata.

ja siis alati mõtled, isegi vist mitte teadlikult, et mida tahaks sealt kaugelt endaga koju kaasa võtta, ja ma ei mõtle siinkohal ainult asju, vaid ka suhtumisi, käitumuslikku, olemuslikku.

kuigi elu on mulle näidanud, reisimine tõestanud, et üks konkreetne maa ja ühisond on siiski tervik, ma ei oska siinkohal isegi öelda, millest täpselt see koosneb, ilmselt selle maa aja- ja kujumemislugu, kliima, maastik ning kõik need inimesed, millest kokku saab just selle ühe maa ning rahvuse, nende suhtumise, elamislaadi, elukorralduse ning argipäeva. aga see kipub tõesti kahjuks alati minema sedapidi, et reisilt naastes takerdud suures plaanis ka kõige parema tahtmise juures kodumaale tagasi jõudes midagi muuta või paremini (mis iganes see siis kellegi jaoks sel hetkel parasjagu tähendab) elada tavaliselt juba mõne nädala jooksul nimetatud maa mustritesse taas kord kinni ning isegi täpselt arusaamata miks, lähed uskumatult kähku kord juba teada ja tuttava vooluga kaasa.

aga rääkides prantslastest ja Prantsusmaast….siis see oli mu kolmas minek sinna maale. esimest korda juhtus see Exlife ajal, kes pidi sinna viieks päevaks Nizzasse mingile konverentsile sõitma ja mul avanes võimalus temaga kaasa minna. see oli aeg, kui Eesti oli suhteliselt alles vabaks saanud ja ma mäletan, et tundsin ennast seal halvasti, nagu valge vares. mu hoiak, mu välimus, mu olek, samm, pilk, enesetunne, see kõik erines tol hetkel veel nii märkimisväärselt sellest, mida ma seal nägin ning kohtasin. loomulikult ka drastiline vahe elukalliduses, sel hetkel saime me endale veel suures plaanis ainult McDonald`si söömist lubada.

täna on viimases osas märksa lihtsam, hindades vahet enam põhimõtteiliselt polegi. mõni toode kallim, samas mõni teine jällegi odavam, kui siin, Eestis. seega, kokkuvõttes elukalliduses märkimisväärset vahet enam ei tunneta, kui üldse, ning see lisab kõvasti inimväärikust ja vabadust.

aga prantslane oli ja on jäänud mu jaoks endiselt pisut …upksakaks. Pardon for my attitude. kui sa prantsuse keelt ei räägi (ja kui isegi räägid, aga mitte piisavalt hästi), siis ta pole sinuga otseselt ebaviisakas, aga kindlasti mitte ka ülemäära abivalmis. ma ei määratleks seda ka päris üleolevuseks, aga ikkagi eemalolev ja tuntavalt distantsilt, ta lihtsalt kuidagi lepib ja talub su ära. ja kuigi puhkuseks ei saa me reisi nimetada eelkõige selle pärast, et Pääsu meiega kaasas oli, siis ilmselgelt oli just tema sel reisil see, kes prantslasi võlus ning sulatas ja meisse sõbralikumalt suhtuma pani. ausalt, ma ei liialda, aga see paistis kilomeetrite kaugusele, et ta neile meeldis ning ma olen kindel, et meie saime just tema valguses pisukest allahindlust parema kohtlemise osas:)

võrreldes Eesti üliedeva ja ennast upitava autopargiga, olid autod selles riigis tõelised punnid. armsad sellised ja värvilised. ma lausa armusin ühte pisikesse mudelisse ning kaalun päris tõsiselt, et kui mul ühel päeval peaks uut autot vaja olema, siis äkki just see. no ma ei liialda, kui väidan, et esimese nädala jooksul nägin ma ehk viite maasturit. mis arvestades muidugi liiklust, olematuid parkimiskohti ning tavalisi teid (ma pean siis silmas mitte kiirteid) sugugi ei üllata, aga siiski, siiski, see lihtsalt torkas esimesest hetkest ja jätkuvalt silma. sest minu peas tekkis küsimus, et kui palju selles on ikkagi praktilisust ja vajaduspõhist ning kui palju midagi muud?

rääkides naistest ja välimusest, siis kui paarkümmend aasat tagasi ei tundnud ma end nende naiste kõrval kohe nagu teps mitte naisena, siis täna see kaugeltki enam nii polnud. tundsin end kohe lausa hästi ja enesekindlalt, võrdväärsena. koguni nii enesekindel olen, et julgen väita, et ma ei tajunud sel korral enam mitte mingit vahet, isegi venelase tunnet polnud enam:) mul on tunne, et too sõnulseletamatu ning minu silmis prantslastele nii eriomane lohakalt kerge elegants ja stiil(itunnetus), mida ma siiani nende juures alati imetlenud olin, on hakanud tolle kiireneva ülemaailmse globaliseerumisega oluliselt vähenema, suisa kaduma.
ja olgem ausad, ma tegelikult endiselt päris hästi ei adu, mis nõksuga igasugused jubedused massidesse ikkagi jõuavad ja nii laialdaselt kantavaks ning moodsaks saavad. no näiteks need praegud värvilised, massiivsed ja kobakad tossude ja ketside laadsed erinevad jalanõud, appi, need on ju lihtsalt kohutavad. aga kui paljudel need jalas on, ma lihtsalt ei suuda ära imestada ega silmi uskuda.

teine asi, mis naiste puhul silma torkas, kui vähe oli linnapildis seelikuid ja kleite. oli, aga tõesti enamus naisi kandis seal täna pükse. ja nabapluusid, need on noorte seas uuesti tagasi. jeekim, juhtusin nägema isegi nabadresse:) need olid minu silmale nüüd küll midagi uut.

süüa saab väljas kohvikutes ja restoranides kaks korda päevas, päeval alates umbes kl 11st kuni kaheni lõunal ja siis õhtul, olenevalt kohast, varasemad alustavad kuskil kuuest õhtul. selle kinnistumine me peades võttis ikkagi mõned päevad aega. vahepeal pakutakse sulle soovi korral ainult jooke. seega, kui õige aja maha magad, siis nälgi või vaata ise. päris harjumatu oli see alguses ikka. seda enam, lapsega. mida ma ei väsi neis reisipostitustes vist kordamast, palun ärge pahaks pange:)

ja hommikul loomulikult kõikvõimalikud saiad ja saikesed. kümneid erinevaid sorte. uste taga on siis koguni järjekorrad. sellised toredad järjekorrad.

kõikidest kohvidest maitseb seal kõige paremini espresso. seda nad joovad ise ja see on seal maal ilmselt seepärast ka kõige õigem. cappucino, mida ma siin maal alati eelistan, ei maitse seal üldsegi hästi, on kuidagi vesine ja lahja. täpselt samamoodi, nagu näiteks vein ja juust maitsevad seal hoopis paremini, kui külmas ja niiskes Eestimaa kliimas.nii ongi. (asu)koha fenomen, millele minu arvates miskit ühest põhjendust ega seletust polegi. kui, siis mina isiklikult seostaksin seda taas kord kõige enam kliima ja valgusega, mulle isiklikult tundub, et just need tegurid tingivad paljud erinevused erinevate rahvaste maitsetes, valikutes ja suhtumises siin elus, palju suuremas määras, kui me sellele teadlikult kaalu omistame või sellele mõtleme.

loomulikult, mida enam suurlinnade poole, seda räpasemaks, lärmakamaks ning multikultimaks. ma ei ole eales näinud nii palju erinevaid rahvuskööke ega restorane.
ning näiteks Lyon ja Pariis on isegi minu jaoks inimeste hulga, kiiruse ja lärmakusega hullult väsitavad. mis siis veel rääkida ühest Eestimaalt tulnud 5-aastasest lapsest, kes viimasel päeval lihtsalt kategooriliselt keeldus metrooga sõitmast. ja nõustus minema ainult lähedalasuvasse rahulikumasse parki.

mis mind veel üllatas, et need suured ja pealtnäha rasked vanad ja väga ilusad kivimajad kostavad nii tohutult läbi. hommikul ärgates oli enamustel hommikutel tunne, et naaber keedab juba su köögis kohvi. ning kõrvalasuva ukse kinni paugatamine ei jätnud mingit võimalust, et sa selle peale poleks üles ärganud. rääkimata tänavamelust õues, mis algas varahommikul ning lõppes kuskil pooles öös. nädalavahetustel on naabritrel külas aga sõbrad, siis on selline tunne, et võiks kaasa rääkida ning käe läbi seina pista ning klaasikese veini paluda. ühesõnaga, ma läheks sellises ühiselamus elades siinses argipäevas lähima kuu aja jooksul totaalselt hulluks.

kindlasti kohe on prantslane suhtleja rahvas. argipäeviti on lõunal ja õhtuti kohvikutes ja söögikohtades alati rahvast. rääkimata nädalalõpust ja näiteks sellest viimasest pühapäevast, mille ma puhtalt endale võtsin ja mööda Pariisi ning kuumi kohti uitasin, välikohvikuid jätkus tänava äärtes sadades meetrites ja vabu kohti, kuhu maha oleks saanud istuda, õieti polnudki.
veel torkas eriliselt silma, et kohvikus teis(t)e inimesega suheldes ei skrollita telefonis. mitte keegi, mitte kuskil, ei suuremates ega väiksemates kohtades. tõsi, metroodes, üksi sõites küll, aga isegi seal pigem vähem, kui rohkem ning kui ollakse juba vähemalt kahekesi, siis näeb seda siiski harva.

tagantjärele tarkus oleks vast see, et oleks pidanud ilmselt alustama Pariisist ja liikuma vastupidi, lõuna ja rahulikuma poole. reisi alguses oli märksa rohkem ruumi, puhtam, ilusam, helgem ja muidugi ka soojem. mida enam põhja ja suulinnade suunas, seda närvilisemaks ja väsitavamaks. ilmselt olen ma selle jaoks juba liiga vanaks ja ükskõikseks jäänud. mutunud on kindlasti ka väärtushinnagud.

ööbimiskohad olid alguses samuti väga eriilmelised ja põnevad, ma praegu enam neist eraldi kirjutada ei jaksagi, kõige õigem oleks olnud seda muidugi jooksvalt teha, kohapeal olles, aga või mul/meil seal selleks aega jagus.

need pildid, kus me Giovanniga peale oleme juhtunud jääma, räägivad iseenda eest. Hermione naeris siin ennast poolkõveraks, ausõna, enamuse peal tundub tõesti, et me veel kuidagi vaevalt püsime kuidagi jalul, juuksed püsti peas ja totakalt naeratav nägu ees.

ja ma muidgi ei hakka teile rääkima Google mapist, mis on tegelikult tõesti lausa ulme. ma isegi ei kujuta ette, kuidas me näiteks kakskümmend aasat tagasi sama asja oleksime ilma selleta läbi teinud. ja kuhu välja jõudnud. kui üldse.

mis mind enda puhul üllatas, siis peale Google maps´i ja viit päeva kogemust Pariisi metroodes, julgeksin täna juba üksi lastega ka peaaegu vist igasse maailma kohta sõita. see esmane hirm ja ärevus kõige selle ees ning selle asendumine vilumuse, arusaamise ja jalad tugevalt maas olemise tundega tuli tegelikult üllatavalt kiiresti ja kergesti. see kõik on kordades lihtsam ja kergemini omandatav, kui eales arvata oleksin söandanud.

ning kokkuvõttes, juba täna, tegelikult ju ainult loetud päevad reisi lõpust, sellele tagasi mõeldes, tundub vaatamata kõigele kogu reis juba lausa äge ja väga ilus. isegi need hetked, kus ma pead, täielikus ahastuses ja hullumises, ainult vastu seina oleks tahtnud taguda:)

 
5 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 15, 2021 toll Uncategorized

 

5 responses to “reisist. põgusalt.

  1. Indigoaalane

    oktoober 15, 2021 at 12:42 p.l.

    See on tõesti imeline pilt.

    Kliima ja valgus, ma olen väga nõus. Ja see puudutab mu meelest ka toitu ja riietust ja usukombeid. Tavaliselt on iga kombe või traditsiooni taga reaalne vajadus.
    Pariisi ma enam eriti ei armasta, liiga… räpane, multikultuurne. Minu peas on ta endiselt Hugo ja croissantid.
    Aga muu prantsusamaa on imeline. Ilus reis oli sul. Loodetavasti said natuke puhata ka ja jaksu, et taaskord? vajadusel karantiinis jälle istuda..:)

     
  2. _kaur_

    oktoober 15, 2021 at 9:28 p.l.

    Tore reisikiri ja sisse-enese-vaatlus.
    Kas läheksid veel?

    Google maps – ma olen suurema osa Euroopat läbi käinud nuti-eelsel ajal, ka Pariisi, ja polnud häda midagi. Iga hotell jagas paberkaarte ja sa ei läinud sööma linna teise otsa, kus oli see ainus yelpi soovitatud liibanoni fusion köögiga koht, vaid ümber nurga, misiganes seal siis oli. Mingis mõttes palju lihtsam.

    Viiesega reis… jah.

     
  3. nodsu

    oktoober 16, 2021 at 2:44 e.l.

    Kõige geniaalsem, mittenutikaart, mis ma olen näinud, oli tekstiilist. Sünteetiline kortsumatu linikuke, millele oli trükitud Praha kaart. Pmst võis selle kokku kägardada ja tasku pista ja samamoodi ühe ropsuga välja tõmmata ja vajalikust kohast sirgu tõmmata, ei mingit voltimist ega murdekohtade kärisemist ja teipimist. Ühel Praha airbnb-l olid sellised osa majutusteenusest.

     
  4. ritsik

    oktoober 16, 2021 at 12:52 p.l.

    Väga mõnus reisikiri. Kas ja kuhu järgmiseks 🙂?

     
  5. Alex

    oktoober 17, 2021 at 5:48 e.l.

    Palju õnne viiesega reisil hakkama saamise ja mitte hulluks minemise puhul! Väga nunnu reisikiri. Motiveeriv keele õppimiseks 🙂

     

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: