RSS

copy-paste facebookist, sest…

07 okt.

Vahelduseks killuke päris elust ka…..ärkasin apar päeva tagasi oma 50nda sünnipäeva hommikul, suur vihm oli üle jäänud ja ma nägin silmi lahti tehes katuseaknast, mida mööda viimased paar päeva ainult paksult vett oli alla voolanud, et selle väikese puust taladega raamistatud akna kohal (vaata seal üleval pildil) oli raami sees kivisse raiutud aastarv 1522. Tegelikult on see ju täitsa pöörane, kui mõtlema hakata. Kui ebatõenäoline see on, et mulle on antud just praegu aeg elus olla .Sünnipäevad peaks ju teadupärast olema justkui need ilusad ja üliõnnelikud päevad me elus, aga see hetk oligi kokkuvõttes selle päeva (peaaegu) ainus hetk selles päevas , see üksainus hetk keset kaost….see hea hetk. Edasine oli erakordselt kiire ja närviline ja rabe ning üks lõputu mitte- ja viltuvedamine. Vahetasime sel päeval linna ja asukohta, õhtul kappasime, laps kukil, juba uues kohas terved lähedalasuvad kvartalid läbi, väsinud, näljased ja pahurad, et mitte öelda kurjad, ega leidnud seda sobivat, mis lapsele samuti sobiks. Märg, niiske, sombune, tuuline ja jahe niikuinii. Lõpuks maabusime oma apartment`i vastas olevas väikeses söögikohas, mis oligi täpselt see, mida me poolteist tundi taga olime otsinud. Oleksime võinud ju sealt alustada, aga või me siis seda tegime, sest mujal, teadagi, on rohi alati rohelisem. Öösel, kui teised juba magasid, vahtisin voodis teki all aknast välja ning mõtlesin, et hing ja vaim ei jää vist tõesti kunagi vanaks, tegelikult läheb koguni aina paremaks, lisanduvad rahu ja eneseteadlikkus, kogemused ja kogu see muu mõnus zen. Aga see va füüsiline keha, see kahjuks vananeb ja väsib ja kulub ajaga küll, kohe täitsa tuntavalt. Nuta või naera. Sest pagan võtaks, kakskümmend aastat tagasi oli mul seda jõudu ja energiat ikka kordades enam, ma mäletan küll. Samas, muidu justkui enda vanust, vananemist ei adu. 40-aastased tunduvad lausa noored, 60ndates inimesed keskealised. Niiviisi elu vist tekitabki alati illusiooni, et aega on, kõike jõuab veel teha ja kogeda.
Kes teab, keas teab, aga tuleb tunnistada, et too viimane lause sealt, siis…..midagi tundub täna (minu vanuses) juba ka päris pöördumatult möödas… ja natuke on nagu kohe kurb ka….aga suur aitäh teile kõigile, otse loomulikult…kuniks elu!
Bon voyage!

* kursiivis, Kirjad Buenos Airesest, Eia Uus.
Super elus raamat, lugege kindlasti! Minupoolne (tänu)kummardus talle siit , Pariisist!

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 7, 2021 toll Uncategorized

 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: