RSS

100 aastat tagasi

04 okt.

kui me hommikul kell pool kümme voodis ringutame käib elutoas juba matemaatikatund ja juuksuripoiss peseb ja lõikab oma töötoas ühel vanema prantsuse proual juukseid. kass on öösel diivani peale oksendanud, aga seda juhtub. vaevalt saab üks meist nina oma toast välja pista, kui võõrustaja meid oma haardesse tõmbab. mina olen juba õppinud silmad maas otse vastasolevasse vannituppa kihutama, aga õnneks on Giovanni, just tema võtab nende päevade jooksul märkimisväärse löögi endale ja talub seda õnneks oluliselt valutumalt. meie tuneeslane ei väsi endast ja oma tegemistest rääkimast ja ausalt öeldes, siis see, millega ta tegeleb, ausalt, kui ma ei kuuleks ega näeks, siis ma lihtsalt ei usuks. täiesti us-ku-ma-tu mees, absoluutselt väsimatu, seinast seina. ma ei tea, kas see võib olla selle mandri eripära, aga mulle meenub, et kui ma kunagi Egiptuses käisin, siis seal tundisn midagi sarnast, ükspuha, mida sa ka ei teeks või kuidas käituks, lahti sa neist ei saa. ilmselt on see miski sünniga kaasa antud geen ellu jäämiseks.
meie võõrustaja on nimelt otsustanud saada maailma kuulsamaks matemaatika õpetajaks internetis, aga ta teab, et enne tuleb teha musta tööd ja olla pildil, pildil ning veel kord pildil. ta on loonud oma kurja karu Guizmorve brändi

ja korraldab ma isegi ei tea, mitu korda nädalas, õhtuti tik-tokis miskeid lotopiletite lahtikraapimise showsi´d. väidetavalt on ta ostnud see aasta pileteid 10 000 eur eest ja teeninud tagasi 30 000 eur, mis aga ei tähenda, et see alati nii hästi peaks minema, nagu ta väidab. ühesõnaga, kui keegi tuleks mu juurde jutuga, et hakkab tegelema sellis(t)e asja(de)ga, siis ma oma peas naeraks ta välja juba eos, sest ma nagu reaalselt ei saa aru, kuidas on üldse võimalik, et keegi ever-never võiks selliste asjadega kaasa tulla ning mõni teine selle pealt veel müstilisi summasid kokku ajada.

mina vangutan pead ja ahmin õhku, aga temal samal ajal on mitu muljetavaldvat korterit Lõuna-Prantsusmaal, bemari motikas ja ning sisustus, kus iga väiksemgi kodumasin maksab mitusada euri. rääkimata kõigest muust.

viimasel hommikul uksest välja astudes räägib ta meile veel endast viimase minutini, mul on tunne, et me ei pääsegi sealt kunagi minema. lõpuks ust enda järel kinni tõmmates tunnen, et olen lihtsalt surmani väsinud, läbimärg ning tunnen tohutut kergendust. samas ma ei mõista, kuidas on võimalik, et keegi tahab sulle tegelikult ainult head, siis sinu ainuke mõte selle juures on see, et palun jäta mind jumala eest rahule.

juuksuripoissi seevastu kuulsin vaikselt rääkimas vaid oma klientidega, elutoas olles ütles ta nende päevade jooksul vaid mõne lause. ta ainult vaatas sulle pikalt otsa ja sa nägid, kuidas ta midagi mõtleb ning arvab, aga mida, see sinna salapärase, ujeda ning tagasihoidliku olemise sisse saladuseks jäigi. kena ja meeldiv prantsuse noormees oli.

sõime tänava ääres hommikused croissant´d, võtsime omad espersso topsid ning umbkaudu tund aega hiljem jõudsime Annecy´sse, kus oleksime sattunud justnagu ultramoodsast ja kaasaegsest elamisest ning linnast 19 sajandi lõppu. ma ei ole käinud ei Veneetsias ega ka Amserdamis, aga see oleks nagu nende kahe linna kombo. vanalinn on ikka kohe väga vana, madal ja imekaunis. rohelist ja loodust on siin palju ja see on väga lopsakas. meie seekordne kodu asub otse vanalinna südames, usun, et too maja on ka enam kui sada aastat vana, ma koguni usun, et need puust trepid ja trepiastmed, mida mööda me oma pisikesse korterisse välja keerutame, pärinevad veel sellest ajast.

sisehoov, kuhu poole meie rõduaken avaneb on väga ehe ja sama palju vana ning koridori seinal olevat elektrisüsteemi vaadates tekib tahtmine igaks juhuks õhtupalvet lugeda. vastas aknal käib aeg-ajalt suitsu tõmbamas valgete juustega vanaproua, kes on umbes sama ükskõikse olemise ja näoga, nagu need eelmise elamise viis kassi, aga ma usun, et see on ainult näiline. ilmselt on ta palju uudishimulikum, kui välja paista laseb.

kui me üldse millegi koju oleksime pidanud jätma, siis on see Päskin, kes meie puhkusele ikka märkimisväärseid raame ning piiranguid on seadnud. tema söömine on lihtsalt otsatu peavalu ja nagu lapsele kohane, siis mäed ja atmosfäär ja kõik muu on talle lihtsalt mäed ja atmosfäär ja ei midagi enamat. eks me ole Giovanniga seetõttu ikka ka mõned tulised ja emotsionalsed tülidki selle nädala jooksul maha pidanud, aga õnneks lõppevad need sama äkki ja kiiresti, nagu nad leegina üles plahvatavad.

kuna eile, veidi peale meie siia jõudmist, hakkas kallama vihma, käisime toidupoes ning tegin koduse õhtusöögi. esimest korda selle nädala jooksul sõi Pääsu isukalt terve kausitäie ning küsis juurdegi. ohkan siinkohal kergendatult veel kord.

täna paksu vihma tõttu ilmselt palju välja ei saa, millest on äärmiselt kahju, kuna see linn oleks nagu lastega reismiseks mõeldud. homsest lubab küll juba paremat ilma, aga siis peame juba siit nukulinnast kahjuks lahkuma.

mõned kiired klõpsud ka, aga veel kord, pildile ei püüa sellest üldmuljest ikkagi suurt midagi.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 4, 2021 toll Uncategorized

 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: