RSS

Arhiiv kuude lõikes: september 2021

lihtsalt istun ja kuulan, liigutada ka ei tihka

olen tunnikeseks üksinda kodus. püüan pingsalt meelde tuletada, millal see viimati juhtus, aga parimagi tahtmise juures ei suuda meenutada. tubades on värske õhk, sest aknad on lahti ja ümberringi on too üksinda kodus olemise vaikus. ma isegi ei tea, millest see täpselt koosneb, aga igal juhul on see täitsa eriline tunne.

selle pideva elu ja müra keskel ei saa nagu arugi, aga nüüd ja praegu jõuab jube hästi kohale, kui paganama väsinud ma tegelikult sellest orav rattast olen.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 26, 2021 toll Uncategorized

 

asjad, millest ei püüagi (enam) aru saada

ja siis on päevi, kus ta on nii hämmastavalt õrn ja hea ja kohal, et kõik mu kaardid on hoobilt segi löödud.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 25, 2021 toll Uncategorized

 

ketsid sai nüüd igal juhul jalga tõmmatud

käisime toitumisnõustaja juures. üldiselt sain sealt arvestatavalt kasulikku infi ja mõtlemisainet. Hermione istus seal küll täpselt sellise näoga, nagu 12-aastased seda istuvad, umbes nii, et ma kohe suren igavusse, aga vähemalt nõustajale tunnistas, et see polnud siiski ema, kes ta sinna jõuga kohale oleks vedanud.

ühesõnaga, alustuseks ostame siis koju väiksema blenderi paari kaasavõetava joogipudeliga (kõrvarõngaste asemel?), see teema paistis Hermionet väga kõnetavat. mina vanema generatsiooni esindajana pole neist smuutidest kunagi teab mis pidada osanud. aga noh, kes teab, võib-olla proovin siis vähemalt solidaarsusest asja ka omalt poolt ära. ja koguni Ruudi, kes meie äraolekul Pääsuga kodus olles talle toa nurka onni oli püsti pannud, teatas mulle, et kui ma selle maššina koju muretsen, siis temagi teeks endale hea meelga hommikuti oma võlujooki ning võtaks tolle teise topsi siis enda kasutusse.

seda, kuidas me keedumuna ja hapendatud toodete tarbimiseni Hermionega välja jõuame ma veel, tõsi, täpselt ette ei kujuta, aga step-by-step, teeme alustuseks selle esimesegi sammu.
igal juhul, mina olen indu täis ning positiivselt meelestatud. Hermione samuti, sest tema sai kinnitust, et 0-veregrupi esindajana ta ei peagi putrusid sööma:)

juhuks, kui see viimane nüüd kulme kergitama pani, et millest me seal õigupoolest ikka rääkisime, siis relax, viisakalt väljendudes suhtun omalt poolt kõikvõimalikesse gruppidesse ja tähemärkidesse teatava reservatsiooniga, aga kuna suures plaanis oli tolle kohtumise fookus õiges kohas ja suunas, siis mõõdukas koguses võib ju ka toda voodoo värki arvestada ja kavassse sisse peita.

kokkuvõttes on mul praegu meie kõigi üle ikkagi hea meel.

 
16 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 23, 2021 toll Uncategorized

 

inimene plaanib, jumal naerab…

mu elu esimene reis Prantsusmaale sai tõuke just Eia Uus´i lavendlilõhnalisest minu sarja Prantsusmaa raamatust ja Jumala eest, ma ei kahetse. mõtlesin, et selleks reisiks oleks kuidagi aus ja ilus osta kaasa tema veel trükisoe üllitis. vaevalt küll, et ma Buenos Airesesse kunagi satun, aga ainuüksi lugupidamisest või nii.

vanakooli inimesena trükkisin eile ka meie teekonnale broneeritud majutused paberile välja. ostsin kaasa hommikul lauale jätmiseks väikest Kalevi maiust. kindla peale lugemiseks endale veel ka ühe Woolf`i rohelise vihku. Päskini ID-kaart ootab ka juba kodus riiuli peal. ja Giovanni tõi talle oma viimase reisi pealt tema väikese reisikohvri.
nüüd veel mõtlen, et kas raatsin siis juba ka Vaikse ookeani kotti juurde osta.

palju elevust ja ootusärevust.
ehk mul on hirm. sest liiga palju. ettevalmistusi. plaane. ja panuseid.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; september 22, 2021 toll Uncategorized

 

räägime eluõitest ja trambime põlvini argipäevas

Hermione sai eile kaksteist. täna lubasin teda sel puhul täitsa legaalselt mürgitada. ehk aitasin koguni kaasa. vat selline võõrasema.

kunagist sai suure suuga lubatud, et võtan end kokku ja teen temast eraldi posituse, aga no enne läheb Jumala päike looja, kui mina sellega ühele poole saan.

kui küsite, mis ma talle sünnaks kinkisin, siis ausalt öeldes, plaan oli üks, aga siis sõitis elu jälle sajaga sisse ja… lõi kõik uppi. nimelt on Hermione mu ellu toonud nüüd ka uue teema, millega ma seni lähedalt ja ühegi teise lape puhul pole kokku puutunud, ja see on koolikiusamine. põhimõttelielt on ta oma kasvuga juba sünnist saati märkimisväärselt teistest erinenud. seega olen tegelikult pool elu teatud mõttes ses osas mängu jälginud ja kätt pulsil hoidnud, sest laped on teadagi jube julmad ja õelad. aga nüüd on ta ilmsel jõudnud vanusesse, kus enam ei piisa üksnes mu lõputust rääkimisest ja kinnitusest, et ühel päeval on kõik teisiti ning pealegi, selg sirgu, pea püsti ning ole see, kes sa oled, uhkusega, enamuse teiste arvamus polegi oluline, seega otsutasin tegutseda veidi maisemalt ning konkreetsemalt ja otsisin talle toitumisnõustaja, panin kinni näopuhastuse ning uuesti ka psühholoogi aja. loodetavasti saate aru, et ma ise usun kaljukindlalt, et need on mured, mis 10 aasta pärast suure tõenäosusega polegi enam kuigi aktuaalsed. aga mida ma tõeliselt kardan on see, et selles õrnas eas pannakse teiste poolt põnts tema haprale ja haavatavale enesehinnangule, mille paikaloksutamine on hiljem juba märkimisväärselt pikem ja keerulisem protsess. täpselt seda ma talle ka ütlesin, et kui need on vähemalt kohad, kus sul/meil on võimalus ise endi poolt panustades palju ära teha ja kaasa aidata, siis tuld ja teeme ära!

seega, kui alguses sai mõeldud, et ta võib sünna puhul teha kõrva teise augu, siis hetkel on see plaan pausil, ilmselt ehk siiski kuu-paar edasi lükkunud….sest kõik korraga ei vea kahjuks lihtsalt eelarveliselt välja.

ja kuigi vahel on mul endalgi olnud temaga keerulisemaid perioode, kus ma tunnen, et raiud ühe pea maha, kui kohe kasvab kaks asemele, siis on õnneks ka arvestatavalt lahendusi ja leevendust leidunud probleeme ja teemasid varasemast, mis annavad mulle alust täie veendumusega uskuda, et vaatamata kõigele, me pusime ja hajutame ja maandame riske, step by step, aga küll kõik tuleb. see tuleb, aga tema puhul nõuab kõik lihtsalt kordi enam aega ja vahel lausa lõputuna tunduvat kannatust.

Ruudi jällegi suutis mind eile õhtul täiesti ootamatult positiivses võtmes üllatada, mis mu kohe ikka totaalselt pahviks lõi. nimelt otsustasin, et enne reisi nüüd Päskinit ikkagi enam aeda vahepeal ei vii, kuna peale pooltteist nädalat temaga kodus sussutamist, kui ma ta siis sejärel nö pisut järeltatisena aeda viisin, lootuses, et läheb paremaks, siis vastupidiselt muu ootusele läks olukord paari päevaga tegelikult hoopis päris käest ära ja ma tundsin, et minu närvid enam sellele lõputule närvipingele vastu ei pea. see enda kurnatus ja pidev pinges olemine, kas ta nüüd püsib enam-vähem vormis või mitte, see lihtsalt enam ei väärinud küünlaid. pigem siis juba hoidjaga kokku leppel kokku see 70 raha ja nüüd siis on esmaspäevast kolmapäevani Päskiniga kodus tema ning neljapäev-reede on õnneks minu kodukontoripäevad, sellega sai see nädal lahendatud. aga katmata oli veel tuleva nädala esmaspäev, mille peale Ruudi eile õhtul töölt tulles teatas, mõistate, täiesti omaalgatuslikult, et kui mul on vaja, siis ta ilmselt saab vajadusel tööl päevi vahetada, et endal see esmaspäev vabaks teha, et Päskiniga koju jääda.

ma ei hakka mitte salgamagi, et palju ei puudunud, et mul oleks meeleliigutusest pisar silma tulnud. ma tõesti poleks tema poolt sellist pakkumist mitte eales osanud oodata. ainuüksi too vabatahtlik abivalmidus soojendas mu südant sedavõrd, et ma tean, et küll selle esmaspäevaga ka korda saab.

 
4 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 21, 2021 toll Uncategorized

 

kohutav

need vähesed korrad, kus ma olen inimes(t)ega täiesti teadlikult manipuleerinud, st öelnud neile oma huvidest lähtuvalt täpselt seda, mida ma tean, et nad kuulda tahavad ja mis neile meeldib, siis need töötavad. nii kohutav on selle juures endal ära seedida see iseenese kohutav teadlikkus ja olemus, aga veel kohutavam on see, et need ikkagi töötavad.

 
5 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 20, 2021 toll Uncategorized

 

täna olin endalegi ootamatult ühiskondlikult kasulikus tujus

terve pool elu olen kobanud pimeduses ning rabistanud poes nende suurte ja väikeste kilekottide kallal, nühkinud neid sõrmenukkide vahel meeleheitlikult, nagu ennevanasti üle vanni ääre pesu pesti.
ma ei tea, kui palju närvirakke ma kärsitu inimloomana sellele täpselt kaotanud olen, aga igal juhul liiga palju.

kuniks ma sain teada (või siis tabasin ära) nipi.

täna seisin juur- ja puuviljaosakonnas kartulisalve ääres kõrvuti naisterahvaga, kes mulle väga tuttav-lootusetu näoga kilekoti kallal nokitses. tegin tšah-tsah oma võlutriki ja lahti minu oma oligi. ta vaatas, tegi paar sama enesekindlat liigutust, aga ma nägin, et tal seekord lihtsalt vedas. tegelikult polnud ta nipile pihta saanud.

ma ise poleks muidugi enda teadmisi talle peale suruma hakanud, aga kuna ta enne meie lahkuminekut naeratas ja tänas mind (väikevestluse võlu!), siis küsisin ta käest, kas te teate, kuidas see käib? tahate ma näitan?

ma ei mäleta, kuidas see vene paradigma täpselt kõlaski, aga mõte oli igal juhul selline, et kui sa midagi väga hästi oskad, siis pole see mitte su vabadus, vaid kohustus seda maailmaga jagada.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 16, 2021 toll Uncategorized

 

kui te küsite, milleks mulle Facebook, siis palun väga, kuidas muidu ma selle ära oleks märganud

Illusoorses laulukavas kohtuvad diivad Zarah Leander ja Marlene Dietrich. Mõlemad naised nautisid suurt kuulsust eelkõige saksa kultuuriruumis. Saatuse tahtel lahutasid nad Teise maailmasõja ajal vastaspoolte sõdurite ja kodanike meeli. Millest oleksid Zarah ja Marlene omavahel rääkinud kui nad oleksid kohtunud? Kõigis rollides on Erkki Otsman, klaveril Benno Margus. 

Kui ma FB-s Liisi ürituse jagamist nägin, siis see foto paelus mu pilku kohe esimesest hetkest, seega ma ei mõelnud kaua, kui pilet oligi juba olemas. ma polnud isegi kindel, kes mu last hoiab, ehk kas Giovanni jõuab selleks hetkeks tagasi, aga elu on mulle õpetanud, et kui tahad elus minna alati kindla peale, siis sul jääbki paljuski elamata.

teisipäeva hommikul panin selga oma uue punase rinnahoidja ja tumesinise pükstüki, varustasin end pabertaskurätikutega, pistsin igaks juhuks kotti imemiskommid, ninasurtsu ja veepudeli ning sukeldusin õhtul pea ees tundmatusse. olgu, mitte muidugi päris pimesi, Dietrich`i nime teab ilmselt igaüks ja Otsman pole vähemalt mulle ka päris tundmatu inimene, nipet-näpet ma ta elust ja tegemistest ning olemusest varasemalt ikka teadsin. ta oli muide veel isegi bioloogia õpetaja, kui Troonipärija Reaalis käis. aga, tõsi, tema esinemisi ma siiani nägema pole juhtunud.

Kabaree-kontserdikavas oli 20 laulu/muusikapala. 10 Zarah´lt ja 10 Marlene´lt. kokku paar tundi, koos vaheajaga. Estonia kammersaalis. kus ma ka muide varem polnud käinud.
kui üldse, siis õige pisut porisekski ainult selle koha osas, mitte, et ruumile endale midagi ette heita oleks, aga ma oleks vististi sellist ettastet vaadates eelistanud viibida pisut suitsusemas ja ennastunustavamas amosfääris. või oleks pidanud hoopis teise pitsi konjakit juurde võtma. sest konjak sobis sinna.
aga seda kõrvale jättes, siis väga ilus muusika, aja(s)tu, klaver, mu suur lemmik ning muidugi väga julge etteaste ja kostüümid ja paeluv esitus. kui seda vaatasin, siis sain taas kord kinnitust, et kui teed mida armastad ja armastad seda, mida teed, siis päriselt ebaõnnestuda polegi võimalik.

rääkides publikust, siis saalis oli kiiresti üle lugedes umbkaudu 65 inimest, kellest nii 20 olid mehed. lõviosa publikust oli vanuses 50-60 aastat. ausalt öeldes, siis olin siiralt üllatunud just nii märkimisväärsest meeste arvust ja vanusest. minu isa näiteks, kes on elanud iseenesest väga värvikat ja patust elu, läheb arvestatavalt keema ainuüksi selle peale, kui mehed lillelisi shorts´e kannavad.

võib-olla see kõige-kõige-kõige esimene hetk oli ehk pisuke võõristav, aga juba viimases veerandikus, kus diiva(d) oma kostüümid ja soengu valge ülikonna vastu vahetas tekitas see lausa viha, sest ta meeldis mulle naisena märksa enam, kui mehena.

Ja kas armastus on muide patt?, küsis Zarah publikult vahepeal.
Mina igal juhul olen enne patune, kui ilma armastuseta, vastas ta lõpuks ise, uue laulu sissejuhatuseks.

kokku sai selline iseloomuga ja hõrk, väga-väga teistmoodi õhtu. ja ma ei pannud oma otsusega teps mitte mööda, see sobis mulle üle pika aja nagu rusikas silmaauku.

tänud veel kord, Liis!

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 15, 2021 toll Uncategorized

 

räägime sellest, kuidas mul kuuendas klassi parasjagu läheb

nii sõbrad, ma läksin siis nüüd juba kuuendasse klassi. matas on praegu murrud, nendega tulen veel kenasti toime, samamoodi tänapäeva kuuenda klassi vene keelega, kuigi ma vene keelt tegelikult üldse ei oska. inglise keelega saan ka hakkama, kuigi ilmselt mõne aasta pärast võin juba tänapäeva noortele alla jääda, sest kõikvõimalikke sotsiaalmeedikanaleid (v.a FB ja Instagram) ja filme ma netist ei jälgi ega vaata.
aaa, soome keelt hakkasin ka sellest aastast õppima.

aga ajalooga jäin küll kohe esimestel päevadel hätta.
tunnis sai kirja pandud järgnevad märkmed:

Üks koolitund = 45 min ja see on pigem vähe.

Inimelu pikkus on 70-80 aastat.

Eesti riik on 103a vana, Ameerika riik u 250 aastat vana, Pransusmaa umbes 1000 a vana.

Riikide eluiga on reeglina nii mõnisada aastat, harva 1000.

Ajaloo pikkus?
Klassikalises tähenduses loetakse ajaloo alguseksn kirja kasutamisele võtmise aega. (tekkisid kirjalikud allikad), umbes 3500 ekr või 5500 a tagasi.

Enne ajalugu on ESIAEG, Esiaeg on periood inimkonna tekkimisest kuni kirja kasutusele võtmiseni, ehk ajaloo alguseni:
Esiaja pikkus 4 000 000.

Mandrite eluiga:
Triivisid praegustele kohtadele umbes 400 000 000 aastat tagasi.

Maa vanus:
4,5 miljardit
1 miljard = 100 miljonit

millele järgnes kodutöö ülesanne:

Võrdle tunnis kirja pandu põhjal inimese- ja loodusloo pikkust/kestvust!
1. Proovi luua võrdlusi, mis kujundlikult toob välja inimese ja loodusloo kestvuse mõõtkavade erinevused. Näide: kui inimese elu pikkus ( umbes 80 a) on nagu maakera vanus, siis tänapäeva inimese lugu oleks sellest 1 min.
2. Millise järelduse võid nendest võrdlustest inimese ja looduse suhete kohta teha? Pane võrdlus ja järeldus vihikusse kirja.

oppaaaa…..

Mis on kujundlik mõtlemine, küsis Hermione mult esimese asjana. ja see oli alles algus.
põhimõtteliselt ahmisin esimesed kümme minuti ainult õhku, sest ma ei osanud Hermione vaatevinklist nagu kuskilt otsast kinni hakata. no ise veel kuidagi, aga ennast ei saa ka aluseks võtta, ikka Hermione platvormilt, et ma ei nõuaks temalt juba kes teab kui kõrge klassi arutlus-, analüüsi-, võrdlemis- ja seostamisoskust, eks ole.
jumalukene, aga kuidas siis? see on võiks olla sama tunne, kui viisipidajal meelega mööda laulda.

seda enam, kui selline suht arusaadav ja nendele jõukohane näide on juba toodud. ja minu arvates isegi see nõuab juba pisut laiemat üldistamisoskust ja terast mõttetööd.

ausalt öeldes, olen ma ise ka nii primitiivne ja madalalaubaline, et ei adu nagu isegi hästi nii suuri mõõtkavu, nagu 4,5 miljardit aastat, hallooo….see on minu jaoks midagi sama hoomamatud nagu universum. või nii.

ütleme siis, et me lihtsalt rääkisme ja arutasime seda teemat, ma ei tea….ligi tund aega äkki? st, et mina põhiliselt rääkisin ja püüdsin teda lihtsalt nagu endaga kaasa mõtlema panna. huh, ainuüksi see tema esimene küsimus, näitlikustada kujundlikku mõtlemist, tundub esimese hooga kole lihtne, aga võta siis kinni ja selgita talle.

lõpuks ma vaatasin, et ta oli vihikusse kirjutanud nii:

Võrdlus: Inimese eluaeg on nii väike, nagu merepiisk meres või liivatera rannas.
no pole paha, annab päris kujundlikult mõtet edasi.
Järeldus: Looduse tekkimiseks läheb hoomamatult palju aega.
ilmselt see sõna hoomamatult tuli minult. noh….mis sa selle 4,5 miljardi kohta ikka muud ütled:)

aga….mul oli selle aja peale tekkinud huvi, et kuidas teised seda….. pähklit purevad ….ja palusin tal ühendust võtta klassi kõige targema tüdrukuga ja saata oma vastused. too tütarlaps oli guugeldanud ja ütleme nii, et sealt tuli nii tarka juttu, et kuigi ta ütles, et ta ise, siis mina ei usu. isegi, kui isa oli aidanud arvutada, nagu ta ütles, siis kui ta tõesti ise selliste mõtete ja seosteni jõudis, siis jumala eest, ta võiks juba praegu ülikooli minna. mitte, et see baka tase veel teab mis näitaja oleks:) mu arust nad seal palju etemad küll pole, kui ….aga see on ilmselt meie järgmine ühiskonna õpetuse teema.

süda ei andnud rahu, järgmine päev uurisin, et kuidas siis teised. teistel oli õnneks enam-vähem sama tase, mis meil Hermionega.

Heureka:)


 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 13, 2021 toll Uncategorized

 

pildikesi päriselust

Siis, kui sul on (padu)nohu ja lapsed.

Hermione kohe armastab minust selliseid kompromiteerivaid klõpse ja videosid teha, arvatavasti on tal pool telefoni neid täis. ilmselt võiks ta ühel hetkel sellistest riskikäitumist ennetava fotonäituse avada, Enne kui emaks hakkad…. või midagi sarnast.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 12, 2021 toll Uncategorized