RSS

sou must go on

01 aug.
mannekeenid oli mõnes kohas hirmutavalt inimese moodi. ja samas nagu polnud ka. Pääsu muidugi teatas kohe, kui pilti nägi, et see on nukk. nii palju siis sellest.

Alex juba tegi väga ülevaatliku, põhjaliku ning ajaloolise tuuri eilsest Ritsiku soust, ma siis lahmin pisut emotsionaalselt juurde.

esmalt teeme muidugi selgeks momendi, kus ta väidab, et kellakagu võiks kedagi nokaga otsaette toksata. see on puhas laim. kui üldse, siis lärmab ta teatud ulatuses ainult täistunnil ja haukuv kägu koer teadagi ei hammusta.

aga edasi juba soust.

Ritsik meie väikeses virtuaalses messengeri järelsous veidi pabistas, et minule sai teist nädalavahetust majatuuri järjest ehk pisut liiga palju, aga ilmaasjata. majatuur oli mulle lihtsalt osa tervikust: päevast, seltskonnast, atmosfäärist, kulgemisest, (kohustuste)vabast õhust. paljukest mul selliseid hingetõmbe hetki siis ikka ette tuleb ja pean tunnistama, et täna oskan neist juba peaaegu et maksimumi enda jaoks välja pigistada. esimene ja kõige olulisem eeldus selle juures on olla sina ise ja üldse mitte mõelda ega pabistada, millise mulje võiksin seejuures kellelegi teisele jätta:) väga tore ja mõnus oli. juba teist laupäeva järjest. kuigi erinev ja märksa võõram, siiski põnev.

mu hosorskoobiusku isa lasi juba mu lapsepõlves endale ja mulle Pauksonidel sünnikaardi koostada. mäletan, et minu puhul oli seal välja toodud, et loodusega on mul kehvasti, et peaksin väga palju rohkem looduses viibima, kuna ma midagist looduses olles ei pidavat tajuma/tunnetama/märkama. see on tegelikult koht, millega võiksin isegi nõustuda, kuigi ma pole kindel, kas see tuleneb minu sünnikaardist või pigem sellest, et ega ma eriti mäleta, et vanemad mind lapsepõlves rohkem kui paar korda metsa oleks viinud. või olgu, paar korda mustikal, korra vist seenel ja üks kord sai isegi metsmaasikaid ka korjatud. aga anyway, olgu siis sellest või teisest või hoopiski kolmandast, et loodus tõesti ehk polegi see minu teetassike, siis pole ka teab mis ime, et enam-vähem kõik, mida ma sel majatuuril kuulsin, tuli mulle uudisena. piinlik võib see olla, aga välistab igal juhul kindlasti igasuguse võimaliku igavuse momendi.

teisel majatuuril sadas mu ellu nagu välk selgest taevast, papüürus-lõikhein. mõelda vaid, sellest saab teha materjali, millele kirjutada. kõiksugused kõrrelised on üleüldse mu suured lemmikud, seega ma päris hästi ei mõista, et kuidas ma ta alles nüüd ära märkasin.

peale loodusmaja jõudsime seekord pubisse, millest olen tänaseks päevaks ilmselgelt välja ja üle kasvanud. pole mu lemmikud ammu enam ei pubide toiduvalik ega ka see ruumis valitsev pimedus. eriti suvisel ajal. pimedal ajal on see oluliselt vastuvõetavam ja kergem.

edasi lisandus programmi suvepealinnale sobivalt kuurortmood. kõige esimene kuhi, kui ma nüüd õigesti mäletan, oli aastast 1850. Alex küll ütles, et kleidid on hästi säilinud, mida nad tegelikult kindlasti on ka, aga ka hästi säilinuna mõjusid need mulle nagu kummitused. väsinud, pleekinud, närtsinud, surnud. mind rususid, eriti kui nii palju ja väiksel pinnal kõrvuti. kohe kehaliselt tundsin, kuidas mu õlad ja hing nende raskuse all aina enam längu vajusid. ja ärme parem räägigi selle aja peakatetest, mis olid kohutavaid kunstlilli täis topitud. mõjus suures plaanis nagu surnuaed.

õnneks läks pilt alates 1930 aastast palju kenamaks ja kergemaks. väljapaneku põhjal võiksin kokku võtta, et just 1930-ndad, 1940-ndad ja siis 1970-ndad olid need mu lemmikud. mõne kleidi võiks ja tahaks vabalt praegugi selga tõmmata.

aga mu kindel esikoht läheb 1920-aastatest pärinevale peenvillasele ujumiskostüümile, mis oli nagu nii üüber äge, et see röövis mul nüüd ilmselt elu lõpuni võimaluse endale seda õiget supeluskostüümi leida.

ja umbes-täpselt siis see kõik juba läbi saigi. sedasi jooksu pealt.

lepib kokku, et inimesi ma see kord ei torgi.

kui muudest tähelepanekutest, siis seda ka, et hingelt saurus olin ma ilmselt juba 20-aastaselt.

ning muidugi see pidev kiire. hästi segavalt ja hakkivalt mõjub, kui kell sellistel puhkudel kuklasse hingab. sest kelladel on see loll omadus, et nad mõõdavad aega. mis ei luba end üritusel unustada ega kaasa kanda.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; august 1, 2021 toll Uncategorized

 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: