RSS

vihma käest kuumuse alla

17 juuli

ma ütlesin talle juba mitu nädalat tagasi, et soovin, et ta hoiaks järgmisel laupäeval last, et läheksin ühele üritusele. ma ei tea, ehk tuleb aastas kolm korda kokku, kui mul selline käik ette tuleb. ta on vait, ei sõnakeski, aga sellega olen harjunud. eeldan, et ta on sellega siis arvestanud, aga kindel olla tegelikult kunagi ei saa. kui ma sellest eelmisel nädalavahetusel ise uuesti juttu teen, tegelikult isegi veel ühe muu teemaga seoses, siis vastab ta aa, õige, ma ei tea, võib-olla ma pean komandeeringuse sõitma. nagu millal sa mulle sellest siis ise teada oleks andnud? vähemalt, et võib-olla? ma olen enam kui kindel, et ta saaks seda asja sättida, aga jah. mis ma siis nüüd teen, hakkan karjuma? nutma? paluma? nojah, anna siis palun esimesel võimalusel teada, kui sa ei saa, ma pean siis hakkama vaatama, kuidas mina saan, sa ju tead, et mul pole lapsehoidmise osas just erilisi valikuid.

eile õhtul, pisut enne kümmet õhtul tuleb ta sisse ja suleb kohe kõik mu risti-rästi lahtised uksed,aknad. ma enam ei suuda. me kõik tuleme endi kodunt, aga … ma ei suuda. suvi on, ja ma tahangi võtta seda suve kogu kupatusega. pealegi, loe, kõik professorid kirjutavad ka, et nii laseb kuuma sisse. appikene, kell on juba peaaegu öö ja ma ei või aknaid avada. lõunamaades hoitakse ka aknaid just hommikuti ja õhtuti lahti, kui päike on juba madalal, jõuan ma enda kaitseks veel ühe argumendi öelda. ja pealegi, ma vajan õhku, minu poolest olgu või palav, aga ma vajan õhku, ma olen oma kodus, mõistad?

kui ma oma kodus ei tohi ka olla see, kes ma olen, siis kus üldse?

selle peale võtab ta oma asjad ja ütleb, et ma ei taha sel juhul siin olla, kui sa aru ei saa. enne väljumist viskab veel üle õla, et anna siis teada, kui sul on vaja, et hoida.

järgmise laupäeva osas pole ta endiselt midagi öelnud/vastanud.

ma enam ei tea kokku lugedagi, kui palju seda minema jalutamist juba tänaseks päevaks ette on tulnud.
kus ainult üks suur teadmatus ja arusaamatus jääbki temast koridori hõljuma. selle kõige rohkem ühe minuti jooksul lendavad õhku kõik kokkulepped ja mul pole õhkõrna teadmist ega aimu, millal, kuidas, mis tingimustel, kas üldse ja millega ma siis arvestada saan.

ma ei saa ainuüksi selleski aru, kuidas üldse on võimalik nii asju lahendada.

ja kui kõigest ei peagi aru saama, siis mida ma pean teada andma? meil on ju juba kokkulepped.
kas seda, kui ma olen nõus kinniste uste ja akendega elama? mis hoidmise alla klassifitseerub?

nüüd ma siin istun ja. kes tahab võib minuga põrandaid edasi pesta.
pean esmalt end kokku võtma ja nuputama, kuidas see järgmine laupäev välja mängida.

mul on aina enam tunne, et talle lihtsalt ei meeldigi, et mul võiks kuskil tore olla. et võiksin ehk koguni rahul ja natukeni õnnelik moodi end tunda.

ma ei tea-ma ei tea- ma ei tea, aga kindlasti on see sitaks narts tunne kohe kindlasti. see selline üksikvanema mõrum pool.
seda enam, et sellest on nii-nii palju kordi juba temaga juttu olnud. et kas poleks võimalik kuidagi teisiti, jättes teisele samuti vähemalt killuke väärikust.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuli 17, 2021 toll Uncategorized

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: