RSS

Arhiiv kuude lõikes: juuli 2021

ah, heietan siin täitsa niisama. raputage soola peale, kui liiga läägeks kisub

sain personaliosakonnalt meili, mis sisaldas muuhulgas lausekatket ...et siis koos naasta kontorisse tööle. nägin selle peale kohe järgneval ööl tööga seotud õudusunenägu, kus mind suures plaanis lahti lasti. ma poleks uskunud, et need sõnad mulle nii rängalt mõjuvad, aga tuleb välja, et ma lihtsalt enam ei kujuta ette, et peaksin kõik viis pikka tööpäeva taas kord kontoris veetma. kummaline on öelda, aga too koroona-aasta on mulle kätte mänginud mu unistuste argipäeva, ma pean sellega silmas just töö- ja pereelu ühildamist. ok, ma muidugi ei kujuta ette, mis luxekspress võinuks veel olla, kui mu kodukontoris olles oleks ka lapsed kes koolis, kes aias käinud, aga seda olekski juba ilmselt liiga palju ette kujutada.
olen sellegagi, mis välja joonistus, äärmiselt rahul. seega, ma ikka siiralt loodan, et mul õnnestub ehk siiski nüüd ka edaspidi endale miski 2 kodus/3 kontoris graafik välja kaubelda. koroona ju iseenesest õnneks tõestas, et kodukontoris olles ei saagi maailm looderdamise ja lodevuse läbi otsa. töö saab isegi siis tehtud, kui kellegi pilk sul kogu aeg turjal ei tantsi.

tulin hommikul ujumast, vesi on jätkuvalt imeline, kõrge ja puhas ja puhastav, istusin peale seda oma punase kohvitassiga häärberi ees trepil ja tundsin tohutut tänutunnet. loomulikult, alati võiks ju olla veel paremini, aga hetkel on ka juba piisav-lollilt hea. pole enam sääraseid põdemisi, valu, tõmblemist ja hingepiinu. mahudki nägema ja märkama kõike seda ilu ja hästi olemist, mis su ümber tegelikult on. väiksed asjad ja rõõmud on elus tagasi, miskid konfliktid ja suhted ei suuda seda enam nii märkimisväärselt vähendada ega tuhmistada …..elu oleks niimoodi justnagu palju rohkem. ja lihtsalt ilus on, nii ilus ja rahulik, isegi kõige tavalisemas argipäevas.

lihtsalt imeline aasta ja imeline suvi. muidugi, et segane, raputav, loksutav, väsitav ja mida kõike, aga on pildi minu jaoks nii palju selgemaks ja puhtamaks löönud. ma olen ühtpidi väsinud, aga samas pole tundnud kaua aega end nii välja puhanuna.

eile õhtul tegin Toscana kollaseid pilte. kätte on jõudnud taas kord too soojade ning küpsete värvidega õhtute ning päikeseloojanguga suve etapp. istud künka otsa sätitud puupingil, vahid merele ja ümberringi ja ikka on tunne, et ei suuda seda ümbritsevat tervikut korraga, just korraga, nagu tahaks, ühes tükis sisse ahmida.

ma otsin juba mitu aastat oma suvehäärberile nime. tahaks leida selle õige, et see siis häärberiesisele seinale kinnitada. kuulutan siinkohal välja nime avaliku konkursi, viitiste, siis pakkuge, sest äkki, kuigi mul puudub usk, et keegi teine saaks ses osas kümnesse tabada. olen siin olnud titest saati, kõik mu lapsed on siin suved üles kasvanud. ja nagu Troonipärija nii talle omases väljenduses viimane kord siin olles põrutas, et alati, kui ma siin olen, siis on mul kõigist muust maailmas toimuvast suht savi, siis umbes-täpselt selles ka minu jaoks selle koha fenomen seisenbki. passiks nagu vanajumala enda selja taga, naiivitarist jaanalind, ehk laenatud sõnadega: kõik mu mured/jamad mannetud:)

äkki see sobikski?
ja no palun väga, kui nüüd keegi veel eales peaks mõistmatult pead vangutama, et miks küll on vaja blogida:)

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; juuli 29, 2021 toll Uncategorized

 

ringkaitse

eile, viimase asjana enne uinumist, õhkasin mõttes kohe südametäiega, et vahel võiks keegi minu selja taha ka tulla ja mind kaitsta. ja voilaa, hommikul ei uskunud silmi, universum võttis mind kuulda. mul pole isegi sõnu, kui üllatunud ja samaaegselt tänulik ma olen.

mina muide esimese asjana oleks tahtnud tollele anonüümsele tulistada, et mine õige persse, mida ma muidugi poleks teinud. kuigi seda ilmselt oodatigi, sest siis oleks saanud ju kahjurõõmsalt noogutada, et palun väga, ikkagi ülbe ja üleolev.
järgmiseks oleks tahtnud vastata, et vastuse oma küsimusele leiad Saurus nr 1 alt.

nii viisakas ning mõistev, kui universum, ma poleks ilmselt jaksanud eales olla.
seda enam. nii hea tunne. keegi ulatas käe ja oli toeks.

kummaline olukord siin täna, merevesi on tunde järgi samas kraadis, kui õhk. ainult märg.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuli 28, 2021 toll Uncategorized

 

kuidas blogisaurused kokku said


https://www.facebook.com/1190508263/videos/10224514730274345/

kuigi võin ennast ka ilmselgelt (nii vanuselt kui staažilt) saurusblogijaks pidada, siis laivis ma kohaletulnud blogijaid siiski näinud polnud. seega, kuigi justnagu vanad tuttavad, kelle eludest ja tegemistest tead tegelikult ju üksjagu ja kohe kindlasti märksa enam, kui neist, kellega igapäevasel nt tööalaselt kokku puutud, siis väike ärevus oli Pärnu poole sõites ikkagi sees täitsa keeramas.

aga oli põnev ja huvitav, kui need piltidel nähtud inimesed ühtäkki ka liigutavad ning häält teevad. lisaks on neil ka päris nimed, mis mu enda jaoks üllatavalt probleemseks osutus. mõneti kummaline on reaalses elus pöörduda kellegi poole Ritsik või Pupsik, samas kui õige nimega kutsumine polnud sugugi kergem ning vajas ka üksjagu teadlikkust ning kõlas seejuures kuidagi hästi võõralt ja vägistatult. samas, ka endal oli harjumatu, kui keegi mind väljaspool blogimaastikku Soodomaks kutsub. mõneti nagu alasti oleks ühtäkki nagu tänavale astunud.

kui Ritsik juba ütles mõned head sõnad jahisõidu kohta (mis oligi lausa imeline, sest päike ja puri ja briis ja otsatu vabadusetunne) ja Kaamos lisas põnevust pantvangidraamaga, siis mina lähen inimeste kallale. ok, kui kokkulepe, siis kokkulepe (kui ja kas oli), nimesid nimetamata.

Saurus nr 1:
ainuke kohalolnud/tulnud inimene, kellest mul puudus enne igasugune teadmine. kuigi, tõsi, ma vist siiski korra olen selle lehe ka kunagi avanud, sest päisepilt tuli nüüd mulle tuttav ette, aga see oli ka kogu mu varasem kokkupuude nimetet blogijaga. kui nüüd suures plaanis ta kokku võtta (kui hirmutav ja inetu, kas pole), siis kohe kindlasti keskmisest esoteerilisem olemine ja väljanägemine:) selline tunnetatav teadlik paks rahu ning kõigi ja kõige üksipulgi lahti harutamine ja mõtestamine. väga põhjani välja. minu jaoks natuke palju, mul lihtsalt ei jagu nii palju aega ja kannatust:) ma tegelikult isegi ei pea vajalikuks olla nii hea inimene, et kõikvõimalikes olukordades aina teist põske kõigele ja kõigile ette keerata. olen ses osas ikka märksa triviaalsem ja enesekesksem. ehk nagu Ritsik ütles, et vahel ongi inimeste käitumine lihtsalt nõme ja pahatahtlik. seega, mis iganes põhjus või käitumine parasjagu kellegi sõnade või tegude taga ka ei peituks, siis pole mitte mingisugust õigustust teis(te)le seeläbi haiget teha. ehk siis ikka ja jälle too armastusega tõde, millest mina oma elus lähtun. ennast peab ka armastama ja mõttetult ennast tampida ja lõhkuda lubata pole vähimatki mõtet.

Saurus nr 2:
kõik, kes teda näinud, seletavad nagu ühest suust, et ta on nii armas ja kena. võib-olla olen nüüd igav, aga täna ei jää mul midagi muud üle, kui teistega 100% nõustuda, just täpselt seda ta on. ma julgeks isegi lisada, et ilmselt pole ta teab mis fotogeeniline, sest laivis seljatas ta pildid mitmekordselt. tavaliselt kipub see vist olema pigem vastupidi, vähemalt kinnisvarast rääkides, kus pildidel tundub alati kõik palju kenam, kui kohale jõudes:)
päris elus oli ta aga veelgi õrnem ja hapram, kui blogis. suures plaanis kindlasti minu moodi inimnatuur, tagasihoidlikum ja pigem tahaplaanile hoiduv, kui rind ees:)

Saurus nr 3:
kuigi ma tedagi laivis enne näinud polnud, siis julgen väita, et tema elust teadsin ehk siiski pisuke enam, kui see, mis blogist välja tuleb. aga tegelikult on nii, olete minuga nõus, eks?, et mida rohkem tead, seda segasemaks läheb. teadasaamine iseenesest ei too leevendust. ja ausalt öeldes, siis tema osas ma täna täpselt ei oskagi midagi kokku võtta, ma ei saa nagu ise ka aru, mis ma siis täpselt arvan või mõtlen, seega, olen vait, seda enam, et nüüd on tal veel süda ja hing ka sees:)

Saurus nr 4:
temaga oli nüüd selline lugu, et tema on kangesti mu perearsti nägu. eriti siis, kui ta räägib ja mõtleb ja samaaegselt allapoole vaatab ja siis ühel hetkel aeglaselt ja rahulikult silmad tõstab. natuke keeruline olukord, tuleb nentida:)
blogist kujutasin teda ette ilmselt ette veidi …äkilisemana?…tulisemana?….tegelikkuses on ta olemiselt ja suhtlemiselt ääretult tasakaalukas, läbimõeldud ja kaalutletud, täna ma ei kujuta isegi ette, et ta võiks mõnes olukorras ka emotsionaalselt lahmida või ennast kaotada. kuigi, seejuures kindlasti mitte tuim ega flegma, ärge valesti aru saage, ma siiski üldse ei imestaks, kui mõnes olukorras võiks ka pilgud ja nooled lennata, aga päris kindlasti ei kaotaks ta ka siis oma väärikust.
väga meeldiv.

Saurus nr 5
inimene, kelle bloginimi ja elukutse on mulle hästi teada, aga blogi ennast lugenud pole. ehk mõned korrad ja pisteliselt. samas, blogisabades on ta mulle oma ellussuhtumise ja sõnavõttudega hästi ja vägagi meeldivalt meelde jäänud
tema oli kindlasti minu jaoks ürituse üllataja. millegipärast kujutasin teda ette sellise suure, tugeva ja kindlakäelise Lindana, tegelikkuses aga väike, imearmas, sõbralik, soe ja väga kena naiselik naisterahvas. kahjuks istus ta järelüritusel minust piisavalt kaugel, ehk nagu Ritsik hiljem nentis, et selline see pika laua formaat juba kord on, teda oleks tahtnud tasahilju rohkem ja lähemalt kuulda, tajuda, sotti saada ja arvamust kujundada:)

Saurus nr 6:
tema puhul oli vast tegu inimesega, kelle blogi päris inimeseks olemisega minu jaoks ehk kõige enam kattus. ütleme siis nii, et väga selgesõnaline ja arusaadav väljenduviis, praktilise ja jalad maas maailmavaatega, küllatki terav ja kriitiline, kellele vastuastumine nõuab minusuguselt ehk teatavat julgust:) samas ikkagi heas mõttes täiskasvanu, kes ka sinu arvamuse ära kuulab ega seepeale solvunult nina püsti minema marsi. või vähemalt julgeks ma tänase põhjal nii väita.
ma lisaks ka siinkohal, et kohe kindlasti hea ja vaba(stav) seltskonna inimene, kelle seltsis ei pea vist küll keegi kunagi piinlikku vaikust pelgama.

Saurus nr 7
Saurus, kelle nimetähti ma blogisabades küll tean, aga ei midagi rohkemat. polnud mul silme ees ei ta pilti ega ka elu.
temaga läks nüüd küll nii, et jäin juttu ajama täiesti puhtalt lehelt, seda naljakam oli koju jõudes ka blogipostitustest kiiruga silmad üle libistada. ütleme siis nii, et seal pinna all tundub olevat palju enam, kui suhteliselt põgusast vestlusest arvata oleksin osanud. aga järele lugemiseks ja põhjalikuma arvamuse kujundamiseks peaks vististi aega varuma.
aga meeldiv, sõbralik, heas vormis, säravate silmadega, väga elus inimene kohe kindlasti. järelüritusel jäi samuti pika laua teise otsa, ehk siis natuke poolikuks:)

tervitustega Suvekuningriigist,
Soodoma

 
15 kommentaari

Kirjutas &emdash; juuli 27, 2021 toll Uncategorized

 

Täna oli rohkem see beebi päev

jäime tunni eest Päskiniga kahekesi. tegin talle pannakaid ja viskasin pikali. ma jään endale siiski kindlaks: vanaema amet on hulka kergem, kui ema oma.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuli 21, 2021 toll Uncategorized

 

täna ja homme olen vanaema

Ja kes see on on?
Vanaema Kertu.

kuna ma pole olnud teatavasti just see kõige usinam vanaema, siis on mul seda endiselt pisut kummaline kuulda. mitte et mul oleks midagi vanemaks olemise vastu, aga see kombinatsioon nimega on veel kuidagi tavatu ning harjumatu.

noored tulid paariks päevaks Suvekuningriiki.
nüüd on vaikus majas. öö on ootamatult pime ja kuu taevas tumekollane ning pontsakas. võtsin ühe Tallinna kommi ja loen veel enne und pisuke raamatut. vanaemad ju teevad nii?

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; juuli 20, 2021 toll Uncategorized

 

poisslaste vanematele omal vastutusel. mina olen hoiatanud ja vastutust siinkohal ei võta.

Me oleme siin Suvekuningriigis eilsest nagu asumisel, mitte hingegi pole kuskil näha. ja kuigi täna on mul selline paras peavalupäev ja Hermione astus mesilasele otsa ning Pääsu ogalikule, siis tegime täna hommikul ikkagi ühe taaskasutuse tuuri ja olgu jumal siinkohal tänatud, et leidub inimesi, kes ei vaja enam asju, mida meil kambaga hädasti tarvis läheb.

ma sain endale lõpuks kohvikannusoojendaja ja veel muud kasulikku siia ja sinna. ja kui ma kogu selle kraami hiljem verandale maha laon, siis mõtlen ikka ja jälle, et mida kuradit ma ikka veel vahel midagi kalli raha eest päris poest ostan. kui ma vaid viitsiksin rohkem selle kellegi vana hulgas ringi tuuseldada, siis leiaksin tegelikult endale kokkuvõttes võileivahinna eest oluliselt enam ägedat ja täpselt seda enda oma.

eile Pääsu muide selgitas mulle siin tarbimisega kaasnevaid maailmavalusidasju, et kui sa e-poest midagi ostad, siis võib sageli juhtuda, et kui sa selle kätte saad, siis see ei meeldigi sulle. ja lastega võib samuti vahel juhtuda, et kui sa ta kätte saad, siis emale ei meeldigi. et ootad tüdrukut, aga saad hoopis koleda poisi.

mul jäi üle ainult õhku ahmida, et kuidas ma need lapsed küll nii targaks olen suutnud kasvatada. ma ikka ei jõua ära imestada ja imetleda seda laste seostamis- ja analüüsivõimet!

All Star on rääkinud!

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuli 19, 2021 toll Uncategorized

 

mina magan, sina pesed täna nõud

kui ma hommikul häärberi ukse lahti teen, lööb mulle vastu tuul ja soolane merelõhn. kell on midagi üheksa ja kopikas ja õues on 21,7 soojakraadi. eestimaa suvi on mõneks päevaks tagasi? ranna peal on üks minust vanem naisterahvas, ütlen talle tere hommikust ja ta ehmatab. ma vabandan ja ütlen talle, et ma juba pelgasin, et nii läheb. vesi on täna nii mõnus, ütleb tema. tal on väga ilus soe naeratus ja valged hambad. mhmh, seda on juba kaugele näha, vastan mina. see väikevestlus, mida ka mina olen ajaga omamoodi armastama hakanud. vesi on tõesti üle pika aja väga selge ja väga puhas ning teda on palju, näed ja tunned ja lased lainetel endale näkku pritsida, aga ikka on uskumatu, sest selline on jõudnud juba meelest minna. nagu väike ime. panen täna hommikul isegi pea vee alla. ei tea kohe, mida ära teha, tahaks veel ja veel rohkem. umbes selline tunne valdab, et vaata, kuidas ma sukeldun, nagu Pääsu nüüd kilkab, peale seda, kui ta selle mõned päevad tagasi ära õppis. lihtsalt ahmid ega raatsi väja tulla, sest nii hea on.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuli 18, 2021 toll Uncategorized

 

vihma käest kuumuse alla

ma ütlesin talle juba mitu nädalat tagasi, et soovin, et ta hoiaks järgmisel laupäeval last, et läheksin ühele üritusele. ma ei tea, ehk tuleb aastas kolm korda kokku, kui mul selline käik ette tuleb. ta on vait, ei sõnakeski, aga sellega olen harjunud. eeldan, et ta on sellega siis arvestanud, aga kindel olla tegelikult kunagi ei saa. kui ma sellest eelmisel nädalavahetusel ise uuesti juttu teen, tegelikult isegi veel ühe muu teemaga seoses, siis vastab ta aa, õige, ma ei tea, võib-olla ma pean komandeeringuse sõitma. nagu millal sa mulle sellest siis ise teada oleks andnud? vähemalt, et võib-olla? ma olen enam kui kindel, et ta saaks seda asja sättida, aga jah. mis ma siis nüüd teen, hakkan karjuma? nutma? paluma? nojah, anna siis palun esimesel võimalusel teada, kui sa ei saa, ma pean siis hakkama vaatama, kuidas mina saan, sa ju tead, et mul pole lapsehoidmise osas just erilisi valikuid.

eile õhtul, pisut enne kümmet õhtul tuleb ta sisse ja suleb kohe kõik mu risti-rästi lahtised uksed,aknad. ma enam ei suuda. me kõik tuleme endi kodunt, aga … ma ei suuda. suvi on, ja ma tahangi võtta seda suve kogu kupatusega. pealegi, loe, kõik professorid kirjutavad ka, et nii laseb kuuma sisse. appikene, kell on juba peaaegu öö ja ma ei või aknaid avada. lõunamaades hoitakse ka aknaid just hommikuti ja õhtuti lahti, kui päike on juba madalal, jõuan ma enda kaitseks veel ühe argumendi öelda. ja pealegi, ma vajan õhku, minu poolest olgu või palav, aga ma vajan õhku, ma olen oma kodus, mõistad?

kui ma oma kodus ei tohi ka olla see, kes ma olen, siis kus üldse?

selle peale võtab ta oma asjad ja ütleb, et ma ei taha sel juhul siin olla, kui sa aru ei saa. enne väljumist viskab veel üle õla, et anna siis teada, kui sul on vaja, et hoida.

järgmise laupäeva osas pole ta endiselt midagi öelnud/vastanud.

ma enam ei tea kokku lugedagi, kui palju seda minema jalutamist juba tänaseks päevaks ette on tulnud.
kus ainult üks suur teadmatus ja arusaamatus jääbki temast koridori hõljuma. selle kõige rohkem ühe minuti jooksul lendavad õhku kõik kokkulepped ja mul pole õhkõrna teadmist ega aimu, millal, kuidas, mis tingimustel, kas üldse ja millega ma siis arvestada saan.

ma ei saa ainuüksi selleski aru, kuidas üldse on võimalik nii asju lahendada.

ja kui kõigest ei peagi aru saama, siis mida ma pean teada andma? meil on ju juba kokkulepped.
kas seda, kui ma olen nõus kinniste uste ja akendega elama? mis hoidmise alla klassifitseerub?

nüüd ma siin istun ja. kes tahab võib minuga põrandaid edasi pesta.
pean esmalt end kokku võtma ja nuputama, kuidas see järgmine laupäev välja mängida.

mul on aina enam tunne, et talle lihtsalt ei meeldigi, et mul võiks kuskil tore olla. et võiksin ehk koguni rahul ja natukeni õnnelik moodi end tunda.

ma ei tea-ma ei tea- ma ei tea, aga kindlasti on see sitaks narts tunne kohe kindlasti. see selline üksikvanema mõrum pool.
seda enam, et sellest on nii-nii palju kordi juba temaga juttu olnud. et kas poleks võimalik kuidagi teisiti, jättes teisele samuti vähemalt killuke väärikust.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuli 17, 2021 toll Uncategorized

 

emme, teeme neid naljakaid nägusid

ma tõesti imetlen praegu teid kõiki, kes te jaksate/viitsite/hoolite/ mõelda …ma ei tea…ühiskondlikel, suhte-, päevajakajalistel teemadel. minu lagi on hetkel ainult see hetk.
täiesti kella-, päeva- ja süütundevaba kulgemine.
ma pole end ammu nii tasakaalus tundnud.

kell hakkab saama midagi südaöö.
imeline vabadus. hinges ja ajas.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuli 16, 2021 toll Uncategorized

 

miks ei tohi vanast peast lapsi saada

käin siin praegu selle kuumaga päeva jooksul 7+x korda meres ujumas. kui siin oleks nagu Tõrvanina, kõrge puhta vee ja liivase põhjaga mererand, siis oleks see puhas õnnistus. aga kuna siin see päris nii pole, siis teeksin seda nii (7+x)/3 või siis koguni jagatud neljaga.
aga see ujumine on täna veel lihtsalt mu valiku vältimatu paratamatus.

ühesõnaga, kui ma nüüd laseks mõtte lendama, siis ilmselt loeksin ma selle asemel hoopis raamatut. nii piiratud fantaasiaga olengi.

aga eks sel ole muidugi ka oma plusspooled. kui toda pisikest tüütut pudinat poleks, siis oleks mul see raamat juba kolm korda läbi. ja, jee ma viitsiks selliste ilmadega end muidu üldse horisontaalist püsti ajada ja liigutada.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuli 15, 2021 toll Uncategorized