minu dieet. 7 nädalat.

jälle see petlik pärmitaigna-õhupalli periood kuus, kus tunnetuslikult oleksin nagu mitu korda kerkinud/paisunud. peas pitsitab ja kaas on peal.
ootab kannatlikult, kui elu jälle ilusamaks läheb.

+200 gr

mhjah, tuleb rahulikult endal see nädala aega anda. siis olukord jälle normaliseerub. ma tean, aga tüütu on.

muidu on peas ja hingel iga päev liiga palju mõtteid ja emotsioone, et kirjutamiseni jõuda. ja kuna mingil põhjusel maha istumiseks pole ….ma ei teagi täpselt mida…., siis ka need napid sajad grammid ja kalendri stiilis märkmed. taas kord mingi arusaamatu vajadus just nii.
kunstlik kooma, aga südamerütm on siiski olemas.

Pääsu jäi padutatiseks. isa sai aasta vanemaks. esimesed sellesuvised kullerkupud. värskelt praetud haug. saun. jume. ja minu nädalavahetuse ujumisdebüüt. kuradi-kuradi-kuradi-külm-oli.
ilusat suve algust kõigile!

 

lõtk

 

pole vennad, pole, ma tean. aga võiks ju natukenegi rohkem kanda.

paras peavalu päev. nii otseses, kui kaudses mõttes.
aga ma tahaks praegu rusikatega vehkida ja kedagi ropult sõimata, mis kuradi pärast see elu mind niimoodi nörritab. mis ma teinud olen, et mu kannatust ja mõistlikkust sedasi proovile peab panema?
lihtsalt otsatult ebaaus mu arvates. nagu see mulle mingi uudis oleks, elu, nazõvajetsa, aga täna on sellega iseäranis raske leppida. minu arvates pole ma seda lihtsalt ära teeninud ja kõik.

targem ja ennast säästlikum oleks muidugi leppida, aga mis see pelk teadmine mulle annab. ikka mulksub ja muliseb sees. kuidagi ei anna rahu.

 

ja tagasi päevale vaatan

Mis siin siis pakkuda on?
Head veenid.

sellest hetkest, kui silmad avasin. absoluutselt igas vihmapiisas nägin täna ilu.
läksin mängleva kergusega päevast läbi.

saatsin Star FM hommikuprogrammi SMS mängus osalemiseks sõnumi. bingopileti peale mõtlesin samuti, aga ei ostnud. kui palju annab võita.

täiesti ebareaalselt lollilt õnnelikuks olemise päev.

 

kohe-kohe läheb lahti

lõpueksamid.
vastutusrikas ülesanne. ma pole seda varem teinud.
kella kuuest üleval. ei tahaks ju kellegi elu kihva keerata.
kõige rohkem pelgan, et tehnilised vahendid alt veavad. ma ei ole suurem asi nende sõber. hoian hinge ja pöidlaid.
Giovanni võttis Päskin-Miskini päevaks enda hoolde. sõitsid Hiidu. ja Hermionel on täna kontaktkooli päev. ma ei pea vähemalt millelegi muule mõtlema. suurimad tänud.
huh. hingan sügavalt sisse-välja.
ja päike tõuseb. olenemata ja niikuinii.

 

minu dieet, 6 nädalat

ülevaate postitusega läks veidi aega, käisime Päskin-Miškiniga hommikul koos hambaarsti juures. Päskin-Miškin oli väike kangelane:) saime tal ühe hambaaugu plommitud.
trummipõrin ja loomulikult uhked vanemad:)

aga dieedist.
viimasel nädalal -1,2 kg, ehk hommikuse seisuga on kaal 56,7 kg. Kokku siis kadunud 3,5 kg.

ma nüüd ei mäleta, kas ma algselt seatud eesmärgina soovisingi vist, et jõuaks 56,5 kg-ni. põhimõtteliselt see sai täidetud. ilmselt tuli viimasel nädalal rohkem maha ka seetõttu, et psühhiaater kirjutas mulle juurde ühe ravimi, mis tekitab sellist pidevat kerget iiveldust ja söögiisu on vähem. kirjade järgi peaks see kuskil kahe nädala jooksul mööduma, eks siis paista.

aga ma lähen siiski projektiga edasi, kuna algatatud projekti näol pole tegemist kaugeltki nii Suure Kannatusega, kui ma algselt pelgasin. ehk siis pusin edasi oma 55,5 kg poole. sealt veel kilo alla oleks juba nn ulme eesmärk, kutsusin seda vist nii, aga sellele ma praegu veel ei mõtle, ei luba ega välista, vaatan jooksvalt.

aga ma jätkan siiski kergete mööndustega, ehk siis nii äärmuslikult enam piirangutest kinni ei hoia, kui esimesed viis nädalat. liigun edasi möödunud nädala vaimus, et oma rukola-tomatisalati kõrvale võtan endiselt paar-kolm lusikatäit spageti bologneset. ja kui rabarberikooki küpsetan, siis luban endale sellest paar tükki päeva jooksul. õhtul tee kõrvale ka ühe ahjusaia juustuga. kui juhtub.

umbes-täpselt nii.

 

kunst ja kapsad.

hommiku saates oli täna Anu viimaseks külaliseks Rein Raud. oma uue raamatuga, mida tal küll veel täna üle anda polnud. aga homme. iga kord, kui ta ühiskondlikel teemadel sõna võtab, alati kui praegu päevauudiseid vaadata, siis kipub nagu meel minema mustemaks, kui ta oli enne, siis see on mulle selline sõnulseletamatu kergendus, lohutus, paitus. keegi mõtleb täpselt samas suunas, samamoodi. nagu minu peas, ma pole üksi, seda pole üldse nii vähe. minu igapäevased mõtted, mis mind erutavad, ärritavad, muserdavad, maha suruvad. mis tunne peab olema inimestel, kui nad arvavad, et neid valitsevad moraalsed värdjad? aga tema kirjutatud raamatud, millest mul kaks päris oma raamaturiiulilgi olemas, nendele mu hammas ei hakka. ma ei saa aru, ma ei küündi ja see tekitab mus veidikene segadust. kuidas nii? aga ilmselt intelligentsi vahe. ma lepin. kui tunnistan.

Sauter, mõistate? tema viimane vihku. eile viskasin voodi alla, läbi.
minu isiklik masohhismi eriliik. on-on.
ülinapid laused. üksikud sõnad. mõne vähese erandiga. üksteise otsa. 148 lehekülge. veelgi muserdavam, kuigi väga sarnane ta eelmise telliskiviga Sa pead kedagi teenima. sama mees, uus naine. võik kas palju ongi? samasugune suitsukilu. kui ei teaks, et teine, siis arvaks, et ikka sama. ma ikka mõtlen, et kuidas sel mehel nii õnnestub. või õnnetub. aina samase väravasse mängida? reha otsa astuda? ikka ja jälle sama tüpaaž, sama algus, sama lõpp. sisse kodeeritud. vereringes. lasepõlves. kus?
kohutavalt lodevust. vaesust. põlgust. irooniat. lootusetust.
piinlikkust. mis paneb pead kõrvale pöörama.

Läksin kapi juurde, võtsin õlled. Julia tõstis letile poolese Jägermeistri. Pidi otsustama, kas maksan mina. Julia ei öelnud. Mina ei öelnud. Venitasime. Nõrgem sirutab käe raha järele. Julia ootas, maksan? Ootasin, äkki maksab?
“Kokku või eraldi?” küsis tüdruk.
tuttav olukord. Paaris tülitsevad, kumbki ei taha maksta. Kui suur peab olema tüli, et igaüks ise jooki ostaks? Aeg venis.

aga mis kõige hullem, allaandmist. no minu arvates muidugi.

alkohol, alkohol, alkohol. kogu aeg ühes käes üks tops ja teises teine. punane ja valge. õlu, ojadena. kotis ja hõlma all. voodi kõrval ja igal sammul. vähemalt mõttes. ma jäin ainuüksi vihkut lugedes täis. pea käis ringi ja ajas stabiilselt öökima.

pidev äng. teadmatus. ahastus. raskus. vastikus.
topelt koguses naturaalsust. see vist käib meeleheitega kokku. põlemist ja põletamist.
viimases vihkus osaliselt juba justkui sonimine, kõrges palavikus. surma lähedus? hirm?
taotuslik?

kus sina oma positiivset meelt üldse hoiad?

aga kapsast. argitoidud ritta. mis ma siin omakeskis kaasa mõtlesin, et lastega tõuseb toidu äraviskamise tõenäosus kordades. ja et kaane alla lapsed külmkapis tõesti ever-never omal algatusel ei vaata. see on mingi teema. üldjuhul mehed ka mitte. eranditega. Giovanni näiteks.
täna tegin kooki. lihtsat ja kiiret varianti, hapukoor, suhkur, jahu ja rabarber. Troonipärija tõi. alati tänulik, kui keegi toob. rabarberit. õunu. mahla. mustikaid. muud.
kook teeb kodu kodusemaks. alati.

tänane kultuurisoovitus: Ott Lepland ja Tõnis Mägi Leib jahtub.
külmavärinad.

~ inspireeritud Peeter Sauter, Surm Bulgarias. kõik hinnas.

 

polegi sõnu

kui ma teisipäeval autoga tehnilisel ülevaatusel käisin, siis mõtlesin, et kui juba nii ehk naa linna poole sõit, käin läbi ka Järve Selveri Apollost, et LR-s ilmunud Piiter Sauteri Surm Bulgaarias. Kõik hinnas osta. et ehk läheb õnneks. muidugi ei läinud, LR oli seal loetud numbrid ja Sauterit nendel hulgas loomulikult mitte.

täna viisin Päskin-Miškini hommikul lasteaeda. peale seda sõitsin meie mini-mini koduSelverist läbi, et WC-paberit ja pesukaitseid banaane ja krõbileiba osta ja leidsin täiesti ootamatult ajakirjade riiulist otsitud numbri. vahtisin silmad pärani, on see nüüd unes või ilmsi.

umbes nagu maast leitud või midagi.

 

kodused lood

asjalik-toimekas argipäev. positiivses võtmes.

Päskin-Miškin käis nüüd teist hommikupoolikut aias. ma ei julge veel hõisata, aga oleme vistist jõudnud kannatlikult ära oodata selle õige aja, kus ta on valmis, täna ta juba koguni teatas, et homme ma tahan kindlasti lasteaeda minna. ma ilmselt ei suuda teile edasi anda seda kergendust ja head meelt, mida see mulle valmistab. ma ju teadsin, et ühel hetkel see päev kätte jõuab, aga päris kaua ikka võttis aega ja keeruline on olnud. ta parim sõbranna täna kauples, et Päskin-Miškin võiks lasteaeda ka koos temaga lõunaunne ja õhtuni jääda, Päskin-Miškin ääri-veeri uuris mu käest asja ja vaikis tähendusrikkalt. see oli üks sellistest hetkedest, kus on kuulda ja näha, kuidas ta midagi oma peas suure raginaga analüüsib ja mõtleb. hästi armas. ma rääkisin talle, et mina teda ei sunni, seni kuni veel jätkuvalt kodus tööd teen, aga kui ta ühel päeval tunneb, et ta soovib seda ehk proovida, siis see on ok, tema otsus.
vat sellised kenad arengud siis lasteaia rindel.

mina olen sellega seoses nüüd kaks hommikut saanud jutti tööd teha, on ikka teine tera küll ja oluliselt rohkem jõuab. täna oli hommikul veel üks veebikoosolek. ja lõuna ajal käisin ning lasin autole tehnilise ülevaatuse ära teha. õhtupoole küpsetasin rabarberitest, mis õde eile tõi, kohupiima-rabarberikooki. nüüd vaatan, kuhu seda laiali jagada, pool viisin õele karistuseks tagasi. teine pool on veel vaja kellelegi ära sokutada:)
lakkisin varbaküüned. paar pesumasinatäit pesu pesin. ja uusi tolmuimejakotte oleks koju hädasti juurde vaja. üleüldse peaks ühe treti kaubanduskeskusesse ette võtma, Päskin-Miškinil oleks tennasid vaja ja Hermione igatseb miskit pusa, aga no mitte kuidagi kohe ei viitsi.

Hermione pääseb homme lõpuks ometi kooli. ai, kuidas ta siin luges juba päevi. mul on tema üle samuti hea meel.

vat sedasi siis. olen tänase päevaga arusaamatutel põhjustel täiesti enneolematult rahul.

 

minu dieet, 5 nädalat

no nii, no nii, no nii, no niiiii….on vist juba 5 nädalat, eks ole, ma ei viitsi kalendrist üle kontrollima minna, igal juhul tundub, et nagu terve igavik juba.

sel nädalal juhtus selline huvitav asi, et kui Suvekuningriigist reedeks naasin olin tervelt 800 gr raskem, kui nädala alguses. ei saa just öelda, et see tagasilöök mind üldse poleks morjendanud, aga üllatavalt vähe siiski. mul on sest dieedist veidi kopp ees, tõsi, aga see ei tekitanud hetkekski ka säärast mõtet, et aitab jamast, nüüd lähen ja söön selle peale tahvli šokolaadi.

täna hommikuks kaalusin 57,9 kr, ehk -100 gr võrreldes eelmise nädalaga, kokku siis 2,3 kg vähem, normaalne:) mis on selliste asjade käigu juures tegelikult super luks number. ikkagi 57 juba ees, juhuuuu.

tuleb tunnistada, et teinekord on mul ikka tunne küll, et mul on sest krõbileivast nagu totaalselt villand ja nt kodujuust on samuti kaotanud oma ilu. seepärast võtsingi vastu otsuse, et leevendan siin koos koroonapiirangutega ka pisut dieedipiiranguid, st et olen nüüd viimased õhtud tee kõrvale söönud ikka ühe küpsise ja mõnel teisel õhtul isegi ühe tüki šokolaadi. samuti ei hakanud ma pipardama, kui eile teistele pasta bologneset tegin, võtsin endale samuti rukola-tomatisalati kõrvale paar supilusikatäit, maitses nagu jumalik, lihtsalt salatit oli kordades enam kui muud. selline vaheldus, et lase olla.

mul on lihtsalt tunne, et liigse jäikusega ja enda äärmusliku piitsutamisega laseb tulemus end veelgi kauem oodata. lolliks ei saa minna ja seda dieedi asja tuleb ajada ikka hea tundega, mitte päris hambad ristis.

muidugi, kui niimoodi 100 gr kaupa edasi alla tuleb, siis läheb mul tubli 20 nädalat, et soovitud kaalu jõuda, mis tähendab, et dieedist on saamas elustiil:) mis ei tundu enam samuti ulme, huvitaval kombel inimene harjub….kiiremini, kui isegi usuks. midagi siin peas ja kehas toimub ja miski klõps on käinud, ma ei oskagi päris täpselt veel seletada, mis ja täpselt, aga ma tunnen, et midagi mu suhtumises toitumisse on justkui juba arvestatavalt muutunud.

aga võib-olla ma ainult arvan nii, seniks kuni magus ja võikud taas kord täies mahus tavaelus lubatud.
näis.

aga kui ma end praegu peeglist vaatan ja toimetamas tunnetan, siis on pilt ja olemine juba märksa minumad🙂