RSS

Arhiiv kuude lõikes: aprill 2021

– 100 gr

värvid enne…..
ja pärast …..:)

no vat, teie siin oma kaalujuttudega. mõtlesin täna blogistada hoopis isadest ja tütardest, aga ikka tulen jälle oma peavalude ja kaaluprobleemidega.

mõtlesin, et eelmist kommentaariumit pikemaks ei venita, panen siis juba siia.

loomulikult poleks ilmselt dieete vaja, kui kogu muu elu aina korras oleks. paraku, millal see muu elu ikka iga kandi pealt parlanksis oleks, ainult need ulmelised perioodid, kui just parasjagu armunud oled ja siis tekib mul ka tegelikult küsimus, et kas armunud olekut saab nimetada päris korras faasiks:)?

ehk, kui Ritsik palus oma blogis kirja panna 3 soovi kuldkalakesele, siis mina lähenesin sel kohal ilmselt märksa proosalisemalt, kui paljud teised. loomulikult, kui mul oleks raha, siis võiks ju kogu maailma korda teha ja kõigile tervist jagada ja mida kõike, aga see on siiski ulme.

maailma ma muuta nii ehk naa ei suuda ega saa, seega pean kohanduma ja muutma iseennast, võtma ette täpselt nii palju, milleks end võimeliseks pean ning mis minust sõltub ja mis mind seejuures ses olukorras õnnelikumaks võiks teha. sest kui mina olen rahulolevam, siis teoorias peaks seeläbi ju paremini minema vähemalt osaliselt ka minu lähedastel ja ka mind ümbritsevatel inimestel.

seega, mõnikord ma tõesti ka lasen sellistes küsimustes mõtte täiega uitama, või unistan, kuidas soovite, aga üldiselt püüan laheduste otsimisel siiski terad sõkaldest eraldada, pea selge ja jalad kindlalt maas hoida.

nagu Liis ütles, siis elu käib nagu ta käib, vahel stabiilsem, siis jällegi stressis ja segipaisatud. hakkama tuleb saada täpselt nende kaartidega, mis sul parasjagu käes on.

mul pole praegu kindlasti kaugeltki maailma lõpp, mul on siiski säilinud töökoht ja palk, kodus töötamise võimalus, lapsed on terved, endal ka eluvaim sees. kõikvõimlikud piirangud on mulle suhteliselt lihtsad taluda, aga ometi tunnen, et olen korralikus madalseisus. nii kaua olen elanud juba küll, et aru saada, kui pinnal või põhjas ma parasjagu omadega olen. millest minusugune hetkel lausa karjuvat puudust tunneb on täielik vaikus, mis on mulle vähemalt sama eluliselt oluline, nagu hingamine. ma lähen lõpuks totaalselt liimist lahti, kui ma ei saa päeva jooksul vähemalt poolt tundigi täielikku vaikust, st aega, kus keegi ei võiks mulle mõne teema või probleemiga peale lennata ega sisse sõita. ja olgem ausad, praegune aeg seda kindlasti ei soosi, jällegi täiesti minust sõltumatult muide:) võid ju tahta, aga kui lasteaiad, koolid kinni ja tööle ei pääse, siis ….. nii ongi….ja saa hakkama. aga kui parasjagu valitsebki näiline vaikus, kus üks magab ühes toas lõunaund ja teine oma toas näiteks õpib, siis ma ei tea kunagi, mis hetkel keegi neist, nagu pudrukuul jälle mõnest toas välja lendab. ja kui te nüüd ütlete, et kehtesta ennast, siis isegi…..kui ma neil keelaks pool tundi oma tuppa siseneda, et ema nüüd puhkab või taastub…..mida ma muide siiski vahel ka kasutan…..siis ma ju kuulen….ma ju kuulen ikkagi….. kogu seda elu ja möllu. ja see pole see päris see vaikus, eks ole.

seega, mulle on siin sügisest juurde tiksunud nii 3,5 kg, mis pole taas kord kaugeltki maailma lõpp, aga minu jaoks ei tähenda kehakaal nii palju riideid ja väljanägemist, kui oma mina kaotamist. olen sellest vist ka kunagi varem kirjutanud, et nt 3-4 kg kasvades kaob ka mu kõnnak, minu olemine, minu hoog ja kergus, see mina, kes ma olen harjunud olema. ma tunnen, et lisakilod muudavad mu tädiks, ma ei oska seda muud moodi ja paremini seletada:)

magusa vähendamine minu toidusedelist toob loodetavasti muuhulgas väikestki kasu ka mu kolesterooli numbritele, mis viimased aastad on püsinud vastavalt 5,3 ja 6,9, ühesõnaga on need päris kõrged ja arvestatavalt üle normi. ehk saan selle läbi ka selge pildi, kas magusast loobumine annab ses osas mingit efekti.

mu päevamenüü näeb hetkel välja midagi niisugust:

hommikupuder kaerahelvestest ja võiga
lõunaks suurem keedetud peet, mõned supilusikatäied kodujuustu, segatud väikse lusikatäie hapukoorega, väike keedetud kartul ja sinna juurde ka pisike kodus valmistatud kotlet. kui on. või siis nt tükike ahjus küpsetatud punast kala. kindlasti teen varsti ka tatraputru, mida ma väga armastan. rohelised oad ja porgandid ja muu. ühesõnaga, siin erinevaid variante on ja hätta ma kindlasti ei jää.
õhtul kruusitäis keefiri poole banaani, veidikese meloni ja ühe kuivatatud viigimarjaga, teelusikatäis mett ka sisse segatud.

millalgi veel üks kiitsakas võileib salatilehe, singi ja tomatiga, võileib ehk siis kuivikleib, tänks Bianka meelde tuletamast. need on ülimaitsvad.

ja vahepeal, kui näksida soovin, siis melon ja kuivatatud viigimarjad ja ploomid, mandlid. sedasi tunde järgi ja mõõdukalt.

pluss muidugi vesi, mis mulle endiselt sisse ei lähe. ilmselt pean ikka minema Värska veepudeli peale, seda on kuidagi lihtsam ära hallata.

sellele lisaks võtsin kätte ja hakkasin Pääsuga korrapäraselt õues käima, hommikuti kuni paar tundi, olenevalt ilmast ja õhtul siis ka, kas siis ainult mu omaenese tavaline 45 mintsane jalutuskäik. või nüüd, kus õhtud valgemad ja ilmad soojemaks lähevad veel ka Pääsuga peale seda õhtul väike õuering otsa.

paistab, ma lähenen vabalt ja loominguliselt ja ennast kuulates. minu meelest jällegi õnnestuvad paljud asjad paremini just siis, kui neid teha süütundevabalt ning hea tujuga, mitte hambad ristis. mu arust on see õnneliku elu juures vähemalt sama tähtis kui uni või toitumine või liikumine. kui juba midagi teed, siis tunne sellest rõõmu. ja uskuge mind, isegi kartulikoorimisest ning nõudepesust võib seda leida, kui nurgad õigeks rihid.
järele proovitud.

 
6 kommentaari

Kirjutas &emdash; aprill 14, 2021 toll Uncategorized

 

minu elu esimene dieet

Päris ausalt, siis on mul sellest tasahilju selga hiilivast koroonapolstrist juba pisuke kopp ees. riideid, mis selga lähevad, jääb aina vähemaks ja neid on võrreldes teiste naistega mul kindlasti niigi keskmisest kõvasti vähem. seega.

tänu õe jutule tekkis mõte, et nii, kas ma saan ka elus millegagi hakkama ja otsustasin, et neljakümneks päevaks maha nisujahutooted, magus ja alkohol. esimese ja kolmandaga mul ilmselt väga suuri võõrutusprobleeme ei teki. pealegi, ma ei lubanud iseendale juba eos olla äärmuslik, säilitagem ikka minimaalne inimlikkus, ehk kui mul ikka väga-väga mõnel õhtul peaks kellakümnepitskonjaki isu peale tulema, siis luban seda endale. no nisujahutooted, sellega saan kindlasti hakkama, isegi ei näe põhjust, et peaksin endale nende loetud päevade jooksul ses kohas miskeid erandeid lubama. aga vat magus, see on mulle väljakutse. ainuüksi eile, juba dieedi esimesel päeval, pidin põhimõtteliselt mööda seinu üles ronima, sest no ….ma vist muust päev läbi ei mõelnudki. ainult käsi automaatselt tõusis ja avas, kui siis jälle meenus … ja ainult ohkasin. lõpuks pistsin suure hädaga ühe Giovanni toodud energiabatoonikese nahka, mida ma muidu kohe üldse ei armasta….ja maitses kohe nii hästi, et uskumatu:)

täna on magusa osas juba pisut parem, nii hull polegi, kuigi, mida õhtu poole, seda enam hakkan nagu loom puuris edasi-tagasi kõndima. aga ma tunnen, et saan siiski hakkama.

mõtlesin siis, et mis ma teen, mis ma teen ja ostsin banaani ja melonit, et need koos meega keefiri sisse toppida, tundus kohe päris isuäratav, et nagu natuke magusa asendus või nii. ja siis tuli Pääsu, kes siiani meloni peale ainult põlglikult nina on kirtsutanud ja vitsutas terve mu pool melonit endale sisse. ilmselt ma ei jäta ja lähen täna õhtul uuele meloni ringile.

aga ma kohe ütlen, et ühest asjast ma siiski ei loobu. kui ma seda väikest rõõmu ei saa, siis ma ilmselt suren. kohvi teelusikatäie suhkru, piima ja pisukese vahukoorega. kaks korda päevas. punkt.

täna hommikul olin 400 gr raskem:) ilmselt mu keha sai šoki ja hakkas juba olemasolevaid kommi- ja magusavarusid kuskile vasakule koguma. aga ma arvan, et küll ta lõpuks paratamatusega lepib ja minuga koostööd tegema hakkab. kunagi üks tippjuht ütles mulle, et inimestele tuleb alati anda aega mõttega harjuda ja siis nad enamasti tulevad kaasa. loodetavasti kehtib see ka minu füüsilise keha kohta, ehk on lihtsalt selline tagurlik ja trotslik, nagu ma isegi.

lõpetuseks annan teada, et pole elus varem mitte kordagi dieeti pidanud, seega, ma väga hästi ei tea, millele näpu olen andnud, aga peale esimest päeva ma veel kindlasti kohe alla ei anna. ikka veel usun, mis sest, et kaalukaotuse asemel juurde tuleb:)

40 päeva pärast räägime.

 
10 kommentaari

Kirjutas &emdash; aprill 13, 2021 toll Uncategorized

 

vasakule ära

Ma ei tea, kas sellest eelmisel nädalal päevi väldanud pidevast peavalust, aga mu emotsionaalne seisund on hetkel kummaliselt ebastabiilne ja paigast ära. eile kukkusin, mürtsti, totaalsesse musta auku, terve päev lihtsalt ajas nutma. nutsin ka ja olin lohutamatu. mitte sõjakas ega mässumeelne, vaid lihtsalt vait ja ära. ainult ootasin, et õhtu juba tuleks ja see lärmakas, kriiskav päev otsa saaks.

põgenesin nurga tuppa, suures osas lihtsalt lebasin teki alla ja vahtisin lage, ehk üritasin seal vaikselt teistele mitte oma raskemeelsuses ja hangumises ette jääda. täiesti mõttetu ja kasutu tunne oli, ainult üks suur hunnik haledust ja lisaraskust. lõpuks võtsin oma 3 tilka Diazepami, no lihtsalt ei jaksanud, nii raske oli olla ja mattis. see pani vähemalt veidikeseks magama ja pärast seda sain ühel hetkel ikkagi liikuma. tore kaaslane ma endiselt polnud, aga vähemalt mitte ka koormaks.

täna enam nii hull pole, aga hästi löss ja läbiklopitud tunne on endiselt.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; aprill 12, 2021 toll Uncategorized

 

sitamagnet

Esmaspäevast hakkas mul pea non-stop valutama, kohe sedasi plaksust hommikul ja nii õhtuni välja. surus ja pigistas, nagu tangide vahel, iiveldas vahelduva eduga, silmadel oli ebamugav ja need olid valgusele tundlikud. peavalu oli ääretult ebameeldiv ja ebamugav, ühtlane, kuidagi siiski talutav ja üle elatav, aga jube piinav ja vastik, võtsin päeva jooksul mõned tabletid, aga need valu ära ei võtnud. mitte midagi ei muutunud ka eile, seepärast võtsin keset päeva ühendust perearstikeskusega ja täna hommikul käisin verd andmas. täna on ehk suts parem, kannatab ikka veidi enam liigutada ja liikuda, aga kaugeltki mitte hea, pea nii, nagu kahel eelneval päeval, lausa ei valuta, aga ikka tuikab ja pitsitab, kohati vähem, siis jälle enam, on uimane ja paks ja ühesõnaga – kindlasti mitte kõige tugevam tunne.

lapsed ja muud kohustused sinna otsa.

ma tean, et vähemalt peale paari sünnitust on mul veri väga paksuks läinud, teiste kordade kohta ma ei tea. ise pole ma kunagi küsinud ega uurinud, neil kahel juhul on seda mulle lihtsalt öeldud. neil kordadel sain ka päris korralikud vereülekanded, seega ei mina tea, kas sellest või siis hoopiski hormoonid, mis sel ajal pidavat mässama ja segaduses olema. ühel puhul süstiti isegi mõned päevad miskit ravimit kõhtu, väidetavalt tromboosioht.

seega, hakkas väike hirm. et mine tea.
peaks ikka ehk kontrollima.

 
14 kommentaari

Kirjutas &emdash; aprill 7, 2021 toll Uncategorized

 

päevajüriliselt

Titanicu peal leidus ka “mehi”, kes rätiku pähe sidusid, seeliku selga tõmbasid ja pilk maas, päästepaati ronisid.

selles suhtes, ei midagi uut siin päikese all.
ajalugu kordub.

 
13 kommentaari

Kirjutas &emdash; aprill 6, 2021 toll Uncategorized

 

libastumistest

Esiteks, ma olen täna liiga palju blogimaailmas kolistanud ja mässanud ja oma arvamuseavaldustes ülemäära hoogu sattunud. ma olen endale seetõttu praeguseks päris vastik ja …. kohutavalt väsinud.

teiseks valutab mul hommikust saati pea, ikka päris arvestatavalt kohe. mingil põhjusel ei mõju sellele täna ka tabletid. ilmselt on ka see mulle vunki ja kuraasi juurde lisanud.

mis pole muidugi vabandus. aga õnneks on mul hetkel piisavalt paha, et vähemalt mitte täies ulatuses suuta sellele mõelda ja selle pärast põdeda nii, nagu mul tavaliselt kombeks on.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; aprill 5, 2021 toll Uncategorized

 

Pätt

sain oma ühiskonda panustava doosi kätte, tänan küsimast, ma ei karda süsti, aga võin vabalt minestada võõrast ja ma siiski ütleks pisut ärevast ja närvilisest õhkkonnast, ikkagi mingi tundmatu covid ja mine-tea-mis-vaktsiin. suur üldmuljelt tume ja ma ütleks sünge ruum, kus väljendatakse näilist muretust, aga miskid pilgud ja ilmed ja pisut ülevoolav suhtlemismaneer siiski reedab. inimesed ei tunne end just üleliia kindlalt. õnneks suudan end täna teatavate nippidega juba rahustada ja kontrollida, et mitte siiski kokku kukkuda, kuigi korraks isegi tekkis see tunne, et nüüd vist ikkagi. kus isegi õde viskas mulle pilgu, mida ma juba tean ja tunnen, et kas vajub ära või siiski mitte?

aga suures plaanis ainult kiidusõnad, kõik oli mu arust tip-top ja kähku organiseeritud. maksimumpunktid. vähemalt kohapealsed.

öösel ei palavikutanud ega värisenud. küll aga valutas järgmiseks hommikuks pea, väss ja haiglane oli olla, uimane, õige veits iiveldas ja isu oli null. umbes poolest päevast algas lihasvalu. selline nagu gripi korral. palavikutunne oli, aga palavikku ennast endiselt mitte.

täna hommikul valutas ikka kergelt pea. ikka uimane ja pilves. kilo olin kergem. lõuna ajal käisin tunnike jalutamas ja siis klaaris ära. õhtul pidin juba end söömisel tagasi hoidma.

ma ei tea. rääkigu mis nad tahavad, aga ma ikka tunnen, et tegin õiget asja. enda ja teiste heaks.
minu poolest võib see olla ka kingitus meedikutele. mind ja lapsi on nad elus palju aidanud.

 
14 kommentaari

Kirjutas &emdash; aprill 4, 2021 toll Uncategorized

 

Medicum tembutas

ja mina läksin sellega kaasa, lipsasin siinkohal kõige nooremana lati alt läbi ja täna kell 15.27 saan oma sutsu. valisin aja puhtalt sutsaja nime järgi, mis on sama, kui Hermionel. wish me luck, sest tegelikult tahaks ma täna õhtul kangesti krimkat vaadata, mitte kõrges palavikus voodis väriseda. aga eks tuleb vastu võtta see sabake, mis antakse.

eile saabus ka mu FB kasutatud raamatude grupist ostetud raamat: Doris Lessing, Kuldne märkmeraamat. niipea, kui ma kile ja paberi lahti lõikasin, lõi mulle vastu tohutu suitsupahvak. viskasin raamatu kohe rõdule tuulduma, aga ma ei kujuta ette, kaua see aega võtab, et see hais ära kaob. ausõna, mu sõrmedele jäi ka selle kolmekümne sekundiga lõhn nii palju külge, et tormasin peale seda ühe jutiga vannituppa ohtra seebiga käsi pesema. täna, ja ma arvan, et ka veel lähipäevil, ma teda veel kindlasti tuppa lubada ei saa, see on ikka täitsa õudne kohe. ma millegipärast oma järjekordses naiivsuses vist arvasin, et tänapäeval inimesed niimoodi ruumis sees ei tossa, kõik tundub täna ju nii tervislik ja sorteeritud ja desinfitseeritud ja mida kõike, aga nüüd siis nii.

õnneks tuli eile postkasti ka Maalehe krimisarja esimene raamat. kui kapipealne otsa saab, siis on vähemalt uus võtta.

 
4 kommentaari

Kirjutas &emdash; aprill 2, 2021 toll Uncategorized

 

Sold

noored panid oma lapsele nime ja niipea, kui ma seda nime kuulsin ja nägin, siis kõlas mu peas: Aatomik. see oli mu varase lapsepõlve lemmik raamat, mis sai täiesti kapsaks lehitsetud ning loetud ja kuigi ma pole üldse kindel, kas tänapäeva lapsed sellest raamatust võiksid vaimustuda, siis sellele vaatamata sukeldusin suures nostalgias koheselt internetti, sest huvituvad nad siis või mitte, aga mul peab see kodus olema. mu lootus raamat leida kadus aga suht esimestel minutitel. mõningates kohtades müüdi küll sama lugu, aga mingis hilisemas versioonis ja väljalaske aastas, aga mina tahtsin just seda oma, kollase kaane ja tuttava pildiga.
kui olin juba lootust kaotamas, siis voilaa, üks siiski Tartus oli, vajutasin selle kähku oma ostukorvi ja nüüd ootan, millal see kohale jõuab. loomulikult on mul kuri ja isekas plaan seda ka Pääsule näidata, sest no puhas klassika, kuidas me omi lapsepõlve lemmikuid ja täitumata unistusi täiskasvanutena nagu muuseas oma lastele pähe üritame määrida, äkki läheb õnneks. aga eks siis paista, mis nägu ta teeb. lootust ju on, et ehk voolab ta soontes natuke ka minu verd, aga mu kõhutunne ütleb, et ilmselt mitte siiski nii palju, kui ajad muutunud on.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; aprill 1, 2021 toll Uncategorized