RSS

Arhiiv kuude lõikes: märts 2021

singing in the rain

lonkisin täna poest koju, kapuuts peas, kott üle õla, wc-paberi pakk näpu otsas kõlkumas. nägin välja nagu vana inimene, kel pole enam üle jäävat jõudu ega energiat, et mõelda, kui kena ta välja näeb, endaga on niigi palju tegemist ja peaasi, et mõnusalt soe. peent vihma sadas vastu nägu, õhk lõhnas ja ma poleks tahtnud ennast teist korda peeglist vaadata, aga tundsin end seevastu väga elus. vihm ja pilvealune on kindlasti rohkem minu element, kui päike.

seda väikest asja tahtsingi öelda.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; märts 30, 2021 toll Uncategorized

 

sündis ära.

+1

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; märts 29, 2021 toll Uncategorized

 

uudised

vaatasin igaõhtuseid uudiseid ja seal rääkis naine, kelle nimi oli Pipi-Liis. ma arvaks, et ta võis olla nii 30+, aga ikka veel Pipi. kui ma praegu niimoodi puusalt tulistaks, siis pakuks esimese hooga, et kui mul selline nimi oleks, siis ma ilmselt täisealiseks saades oleks selle esimese poole eesnimest palunud kustutada, aga ju siis tal pole nimega minevikus negatiivseid kogemusi ette tulnud, et ta seda endiselt kannab. ja siis mul tekkis küsimus, et huvitav, kuidas sel ajal üldse lubati sellist nime panna. ja kui ma praegu tahaks endale näiteks Muumitroll nimeks panna, kas ma saaks? ilmselt vist mitte. puhas diskrimineerimine. ja siis ma kujutasin ette neid vanemaid, kes vaatavad teineteisele otsa ja panevad lapsele nimeks Pipi. kah veits kriipi.

 
6 kommentaari

Kirjutas &emdash; märts 28, 2021 toll Uncategorized

 

juhitamatult

Minu Esimene Prantsusmaa, 20. saj täitsa lõpus

eile pesin aknad puhtaks. täna käin ja kraaksatan iga kord, kui Pääsu aknalauale istuma, vahel mängima läheb või siis vastu rõduaknaid toetab. palun mulle see üks päev puhtaid aknaid ja siis ma juba lubangi, et loobun jälle elu tühiste asjade vastu võitlemast.

õhtul võtsin filmide kõrvale klaasi punast veini. ma viimasel ajal harva veini tarbin, see ei isuta, teeb uimaseks ja paneb pea valutama. aga vahel kohe tuleb selline tunne, et nüüd on see õige hetk ja sobib.

jäin vaatama filmi Mere ääres, kus Brad Pitt ja Angeline Jolie mängisid abielupaari. mulle tundub, et kui päriselus koos elanud või siis abielus paar mängib mängult abielupaari, siis saab tulemus olla ainult hulka tummisem ning parem, need kaks inimest tunnetavad teineteist hästi ning on hoopis vabamad ja julgemad seda tegema.
Angelina Jolie´d üldiselt vist kiidetakse ja peetakse heaks näitlejannaks, ega ma täpselt ei tea ka, samas mina pole tast seni midagi arvanud, ei head ega halba. aga eile mängis ta jube hästi, terve selle aja vasardas mul peas taustaks, et küll ta on ikka hea, nii kuradima hea. lisaks veel muidugi võrratu-võrratu Prantsusmaa.
huvitav ja hästi tehtud film oli, aeglaselt voogav, aga muudkui keris oma hillitsetuses ja äärmises väljapeetuses vinti juurde, mulle väga meeldis.

täna jällegi on Hermione isa sünnipäev, koguni suur juubel. Troonipärija peres on aga ametlik kuupäev, millal neile peaks beebi sündima. ma nii väga loodan, et seda ei juhtu. sest kogu see tänane päev on minu jaoks justkui raskuse ja kurjuse sümbol. kui keegi siinkohal minu arvamust küsiks, siis ma väga paluks, et beebi selle päeva vahel jätaks.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; märts 27, 2021 toll Uncategorized

 

ma ei teagi, mis see on

istun alasti arvuti ees ja vaatan Delfit … ja siis kõik need inimesed ja näod, kes mulle sealt suures plaanis vastu vaatavad … istun kangekaelselt edasi … korrutan endale mõttes, et ole nüüd mõistlik….aga lõpuks lähen ja panen endale ikka pluusi selga ja alukad jalga… terve mõistus ja närvid ei kanna siiski välja.

veits ebanormaalne.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; märts 26, 2021 toll Uncategorized

 

kunagi ei tea, mis millekski hea on. tuletage endale seda ikka ja jälle meelde, kui ei mõista, miks minuga nii juhtus.

Alles mõned päevad tagasi siin hädaldasin, et mis ma teen, mis ma teen, aga eile hüppas ta mulle niimoodi vastu lõualuud, et täna on ka veel paras enesetapp närimist vajavate toiduainete söömine. jumal tänatud, et ma selle suure poti täie suppi keetsin.

nüüd on hea luristada. kusjuures, boonusena, siis borš läheb seistes ainult paremaks.
saab see siis juhus olla:)

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; märts 25, 2021 toll Uncategorized

 

väikesest poisist kasvab mees. ja kasvabki muide. nii uskumatult, kui see ka ei kõla.

see on üks mu esimesi mälestusi, kui Troonipärija oli aasta ja neli kuud vana ning sündis ta väike vend ja ma läksin esimest korda üksi kahe lapsega õue. beebi magas suures kärus ja Troonipärija vupsas pea esimese asjana läbi ühe lähedalasuva heki taga oleva katkise aiavõrgu ja kadunud ta oligi. mina seisin, kohe nutma hakkamas, täiesti abitult ning nõutult teisel pool ning mõtlesin, et ma ei saa hakkama, see polegi lihtsalt võimalik, korraga kahe väikese lapsega. seisin seal ja mul polnud õrna aimugi, et mis saama hakkab ja kuidas edasi….

vaatan seda klippi ja mulle meenuvad selle jooksul kümned ja kümned ja kümned hetked tema/nende lapsepõlvest.

mõistusega saan täna aru küll, et see on see sama pisike masuurikas mu/me minevikust. mäletan, et vahel mõtlesin, et nad ei saa iial suureks ning veel praegugi on kuidagi uskumatu selle väikese poisi ja kollases jakis mehe vahele võrdusmärki tõmmata. need poisid ongi nüüd mehed.
mis valemiga meil see töö üldse nii palju hästi õnnestus?

muidugi ma olen uhke, aga konkreetsel juhul eriti uhke veel selle üle, et ta leiab aega ja tahtmist oma oskusi/teadmisi ka lastele ja noortele edasi anda.

 
6 kommentaari

Kirjutas &emdash; märts 24, 2021 toll Uncategorized

 

viskun tuleriidale

Kui Zevakin ja Sildaru panevad pidu, siis on see otse loomulikult suur rumalus ja lollus, aga ma suures plaanis suudan neile selle andeks anda, üksnes nende noorusest tulenevalt.

aga kui tänasel päeval.

lendab lõunamaale perega soojamaareisile Marimell, allkirjaks õhtu lõpuks kahetseme me ainult seda, mis jäi tegemata ning vaevalt koju jõudnud, leiab uue pildi alt juba uue allkirja kas see on normaalne, et ma juba mõtlen kuhu järgmiseks reisida?, siis paneb see mind jõuetusest ja ahastusest lihtsalt pead vastu seina taguma, nii suhtub ja küsib inimene, kelle needsamad meditsiinitöötajad, kes nüüd omakorda inimestelt mõistmist ja abi paluvad, lausa anuvad, alles mõned kuud tagasi kindlast surmast päästsid.

Grete Klein jagab Instas palja pepu pilti Hispaaniast ja Ekspressis poseerivad reisipiltidel Rain ja Margit, kes aina rõhutavad, et lennukid ja hotellid on pooltühjad, rannas pole üldse inimesi näha, reisil käik on sama ohtlik, nagu oleks Tallinnas Selverist läbi astunud.

andmata endale aru, et see tühjus ja ohutus on üksnes selle tagajärg, et suurem osa inimesi püsivad vastutustundlikult, päriselt vastutustundlikult, kodus. aga just need reisisellid pilluvad oma sõnumites loosungeid:
Kas soovitame reisida? Jah, kui seda teha vastutustundlikult!

blogipostituse sabas kutsutakse inimesi enda õigustamiseks veel üles stiilis, mulle tundub, et väga paljud hetkel reisivad, siis palun andke kommentaarides teada, millal ja kus te viimati puhkasite/reisisite. Saab ka täitsa anonüümselt. Mul on endal palju sõpru/tuttavaid, kes on ära käinud ja alles hiljem öelnud..

ning keegi muuhulgas kommenteerib Superlux oli!! Reisida saab ka vastutustundlikult ja hetkel tulnud igal pool mujal olevat turvalisem kui Eestis.

ma lihtsalt ei suuda, nüüd, kus ulla-ulla, on Eestist saanud ohtlik koroonapesa, siis on muidugi eriti vastutustundlik suhtumine vastutustundlikult koroona eest mujale pakku minna. sest no kõrini ju sellest jamast ja sooja tahaks!

nad on suunamudijad, just neil on tuhandeid ja tuhandeid jälgijaid.

ning kõige krooniks sõidavad erinevates Eesti linnades kokku sajad ja ehk isegi tuhanded autod uhkelt ja vastutustundlikult, kõik ju omades autodes, Eesti lippude lehvides “Vabaduse sõitu”.

ma tunnen, kuidas see mu hinge lihtsalt tuhandeks tükiks rebib, aga mul ei jää muud üle, kui seda kõike pealt vaadata.

ära loe ega võta hinge! saa juba üle!, kõlab kõrvus.
justkui see pea liiva alla peitmine süsi muudaks.

Olev Subbi rääkis oma portreefilmis, et tema sulges Siberis silmad kõikidele koledustele ning nägi kõike seda, mis on ilus, tähendusrikas ja märkamist väärt.

praegused kõikvõimalikud piirangud on minu jaoks puhas nohu selle hoomamatu rumaluse, hoolimatuse, isekuse, egoismi kõrval, mille koroonakriis nii ilustamata ning halastamatult on ilmsiks toonud. mina isiklikult tegelen juba kuid sellega, et leida lahendus, kuidas see koledus endast niimoodi mööda kanaliseerida, et see mind võimalikult vähem emotsionaalses plaanis rivist välja lüüa suudaks, aga ma ei oska. see läheb mulle hinge ja mõjutab igapäevaelu kordades ja kordades enam, kui ma sooviks.

ma päris ausalt otsin juba pikemat aega lahendust, kuidas selle koleda teadmisega, mis kriisis pinnale ujus, ühel päeval edasi elada? kust leida uuesti see lootus ja usk, mu senine ilus naiivsus, et vajadusel me saame ühiskonnana siiski hakkama?

palun aidake mul Koroona koledustele silmad sulgeda ja andke mulle õlekõrsi, mis on ses ilusat, tähendusrikast ja märkamist väärt.

ma tunnen, et kõik need vastutustundlikud vabastajad pole mu hingel trampimist mitte sentigi väärt, ma tahan neist oma peas ja meeltes lahti saada, aga nad oma jõulisuses aina rullivad ja rullivad ja saavad must lõpuks ikkagi jagu. minu arvates on see puhas kuritegu, aga nemad ainult irvitavad!

 
6 kommentaari

Kirjutas &emdash; märts 23, 2021 toll Uncategorized

 

nutulaul

ma viimasel ajal nutan meeleliigutusest hästi sageli. vaatan nt Lahutus Eesti moodi ja pisarad tulevad silma. Ääremaad vaadates olen nüüd juba kõik viimased reeded filmi lõpus lohutamatult nutnud. ja kui Harry seal intervjuus oma vanaemast rääkis, siis läksid silmad märjaks. nüüd veel see Üle Atlandi sari, no täitsa lõpp, viimane osa oli ju totaalne Kuninga kõne. mis te arvate, kas ma nutsin?

ja siis iga jumala kord, kui Giovanni tuleb, siis ma löristan esimesel öösel lõpuks korraks nutta. mitte, et ma kurb oleks, aga vastupidi, siis kui mul on ilus ja hea. ise pisardan ja samal ajal siis Giovannile aina korrutan, et ma tunnen end tõeliselt tobedalt, et tema tuleb ja mina siis nutan, et mida ta küll mõelda võib, aga Giovanni on selle koha pealt õnneks väga mõistlik, kuulab mu vaikselt ära ja hoiab seepeale veel tugevamini, ütleb, et ei pane kuidagi pahaks ega vaata viltu, et mõistab. ma ei tea, kas see ka kõik nii on ja kas ta mehena ikka mõistab, ma muidugi tahan uskuda, aga vaatamata sellele on siis ikkagi väga hea.

ilmselgelt on need nädala(te) jooksul sisse kogunenud pinged, aga nutmine on tegelikult vabastav, tohutu kergendus, emotsionaalne kiirabi ja minu puhul tegelikult suur privileeg. pigem on alati olnud vastupidi, et tahaks nutta, aga nuttu ei tule. kohe probleem.

peale nutmist on tunne, nagu peale vihma.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; märts 22, 2021 toll Uncategorized

 

esimese maailma peavaludest

eile mõtlesin, et keedan natuke borši. kokku tuli suur poti täis borši, pisut seljankat ja lihtsalt punast nimetut suppi. täna vaatan seda suurt potti rõdul ja mõtlen, et kuidas edasi, peaks vist supiköögi mõneks päevaks avama.

kui minu käest küsida, mis oli minu möödunud aasta uus kogemus, siis kogu see koroona ja maskid nii ehk naa, aga see mu päris isiklik eelmise aasta mida ma pole varem kogenud oleks hoopis see, kuidas majandada toidutegemisel kahe plikaga. Kuna Ruudi läks sõjaväkke ja Giovanni elab meiega graafiku alusel, siis 300 gr hakklihast jagub meil nädala sees kolme peale vähemalt kaheks, aga mõnel juhul ka kolmeks päevaks.

minu jaoks on see totaalselt uus lähenemine ja on vajanud oodatust palju enam sisse töötamist, harjumist ning katsetusi. selle koha pealt täiesti uus ,seni kogematu elukorraldus. võib tunduda küll, et voilaa, milline vabanemine, aga tegelikult on päris peavalu, kui soovid, et midagi raisku ei läheks. arvestades veel suhtumist, kus pakendid ajas mitte ei kahane, vaid aina kasvavad.

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; märts 21, 2021 toll Uncategorized