RSS

Arhiiv kuude lõikes: veebruar 2021

Muumimaailmas

minu muumimaailm

ostsin raamatu, nüüd loen ja kirun, nii et vähe pole, jubedalt närvidele käib. kunagi raamatupoes lõin kuskilt lahti, järelikult see lõik siis kõnetas, aga ära ei ostnud, kõhklesin, seejärel kadus raamat lettidelt, ilmselt see tegi asja omakorda säravamaks ja põnevamaks, kättesaamatu ju, ja kui ma seda siis nüüd ühtäkki suvalise kaubanduskeskuse riiulil märkasin, panin raamatu otsejoones korvi ilma, et oleksin sinna sisse rohkem pilku heitnud. aga no kohutavalt närvidele käib, säärane sarjast Kuldsed lood või Alkeemik, kus ma tunnen, nagu keegi pistaks mu ninapidi otse mu enese pissiloiku, stiilis kas saad nüüd aru?. rääkimata Treieri sõnakasutusest ja lauseehitusest, konarlik ja rabe, lisaks ennast tähtsustav noot, mis oleks nagu ma ise:). ning kõige tipuks too iga mõistuloo lõpus olev Head ärkamist!, ma ei tea, mis mul sellega on, aga see ajab mu lihtsalt hulluks, ehk just sellepärast, et ma tean, et see jälle tuleb, alati tuleb, tilgub pähe, tilk tilga haaval, vääramatu jõuga, mis ühest hetkest muutub täiesti väljakannatamatuks.

loen ja kirun ja kahetsen, et oleksin selle asemel saanud hoopis ühe uue muumitassi omanikuks. nimelt on mul plaan neist ühel päeval hakata külalistele kohvi või teed pakkuma. mitte, et mul külalisi käiks, aga lihtsalt, ilus mõte ja unistus, pilt silme ees, iseenesest. olen viimasel poolaastal end tasapisi ja kuidagi täiesti märkamatult aina enam Tove Janssoni loomingusse kinni mässinud ning sellest üdini lummatud. kui lapsena ma pelgasin Muumitrolle, ainuüksi raamatut oli ebamugav käes hoida, ilmselt peamiselt just selle rõhuva vaikuse tõttu, mis raamatu kohal heljus ning võib-olla ka natuke värvitute illustratsioonide pärast, mis hirmutavat üldmuljet veelgi süvendasid, see mõjus nagu õudusfilm või surnuaed, kummaline, kas pole, siis praegu olen ta erinevaid raamatuid aina juurde ostnud ning sisse õhanud ja ära ei tüdi ega küll ei saa, tahaks aina veel ja veel, aga lihtsalt pole enam uusi jäänud.

kuskilt otsast võrdleksin ta loomingut isegi Kurt Vonnegutiga, palju omanäolisi ja kummalisi suhteid ning karaktereid, keda/mida jälgitakse ja kirjeldatakse emotsioone kõrvale jättes, ilma tigeduse, halvakspanu ja hinnanguid andmata. samal ajal ka mitte otseselt mõista püüdes ning takka kiites, lihtsalt sellised nad on ja nii on. ainuke suur erinevus kahe kirjaniku vahel ongi nende endi elulugudes. Kui Tove Jansson oli seda kõike ka omaenese elus, siis Kurt Vonneguti elulugu lugedes ma ikka pettusin, ütleks kohe, räigelt, sest mees, kes raamatutes oli nii rahulik ja mõistev, oli oma elus suures plaanis nii vastikult närviline ning isekalt enesekeskne.

Tove Jansson on mu arvates suurepärane, kui mitte maailma parim, une-eelne lugemine. nii soe, rahulik, rahustav, positiivne, südamik, toetav, leplik, alandlik, hinnangute vaba, aga seejuures mitte kuidagi selgrootu, ohver ega allaandja.

ta oli mässaja, aga mitte iialgi kuulutaja või ässitaja, mõjutas oma aja väärtushinnanguid ja hoiakuid, aga ei olnud lipukandja, vaid oma valikute vaikne ja ometi vankumatu järgija.

kirjutab elulooraamat. ja kui elulooraamatule lisada film, mida mõned kuud tagasi kinos vaatamas käisin ning lastele ja hiljem ka juba täiskasvanutele kirjapandud lood, siis hakkab see kõik elama ning sellest saab üks suur Tove maailm ja tervik. need on omavahel kõik nii läbi põimunud, sa hakkad tasapisi /ära/märkama ja nägema neid samu eluloost pärit väiksemaid ja suuremaid detaile, episoode, juhtumisi, mõtteid, inimesi, seda nii Muumides, kui ka täiskasvanutele mõeldud raamatutes, mis on nii äge äratundmine. seesama väike suurte akendega majake seal kaljusel pinnal, see torm, see kajakas ja need linnud. inimesed. kohad. reisid. hirmud. hingehaavad. no kohe kõik-kõik on kõigis olemas.

põhimõtteliselt ju need samad Kuldsed lood ja /m/ärkamised elust enesest, aga mitte eales pole tunnet, et sind seeläbi kuidagi suunata või õpetada tahetaks. see läbinisti armastav ja seejuures ise märkamatuks jääv oskus niimoodi elu ja mõtteid, suhtumisi, edasi anda on kahjuks nii vähestel.

elulooraamatut olen ma tänaseks juba vähemalt kolm korda lugenud ja arvatavasti ei jää need korrad viimaseks. kui teile tundub elus mõnikord, et kõik kisub viltu vedama ning pind kipub vägisi jalge alt kaduma, siis mina soovitaks soojalt just mõni tema raamat sel hetkel voodi kõrvale võtta. väga tervendav, mõjub nagu üks soe kallistus ja pikk pai.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; veebruar 9, 2021 toll Uncategorized

 

argipäevad

….sa ütled, et mis vahet seal on kas peab last hommikul lasteaeda viima või mitte ja ma mõtlen, et suures plaanis tõesti mitte, see pole raketiteadus, pelgalt üks ärategemist vajav asi paljude teiste hulgas mu argipäevas, võtab umbkaudu tunnike mu hommikust, seda enam praegu, kus teen tööd kodukontoris ja lasteaiast edasi kesklinna poole uhama ei pea. mõtled küll, aga kui sa siis ühel hommikul võtad kätte ja viid lapse minu eest ise lasteaeda, ajad ta üles, hoiad ta tuju, keedad talle sooja tee, kammid ja sätid juuksed, diskuteerid veel kord selga minevate riiete üle, sest väike naine ikkagi, mis sest, et eile õhtul sai need juba kenasti voodiäärele valmis vaadatud-valitud, mis vahel, tõsi, läheb lihtsamalt, sest on loomulikult kergemaid ja raskemaid hommikuid, meil kõigil, pakid ta siis lõpuks sisse, vaidled veel pisut kaasavõetava koti üle ja kõige selle juures hoiad ikka ta tuju ning minu osa on sel hommikul ainult ukse pealt lehvitada, tšau-bakaaa, näeme lõunal, siis saab briljantselt aru, milline kolossaalne vahe sel ikkagi on, mul on päriselt tunne, nagu mul oleks pooleldi puhkepäev, see tundub ilmselt liialdus seni, kuni sa ise pole järele proovinud….

armastusega,
K

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; veebruar 8, 2021 toll Uncategorized

 

kuida see väike eesti siin jälle ehitama hakkas

no ma mõtlesin, et kohe varsti peaks tulumaksu tagasi saama, et teeks siis peagi saabuva Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul ka oma pisikesele eestile kingituse. kevadel, koroona ajal, sai siin suures toas ja esikus tapeeti uuendatud/vahetatud, aga liistud jäid sel hetkel raha puudusel ära. seega mõtlesin ja vaagisin, et mida siis täpselt ja lõpuks otsustasin ikkagi sellele asjale punkti panna, kuigi vahetada ja uuendada oleks siin loomulikult enamgi. kui te nüüd arvate, et ühest poest saab kõik korraga, siis loomulikult mitte. kohapeal oli alles kuus põranda- ja neli nurgaliistu, puudu jäi 5 põranda- ja lahtine kogus nurgaliiste. Ja kuna ka seal teises kaupluses on neid põrandaliiste järele ainult loetud arv, siis sõitis Giovanni hetkel linna teise otsa neile järele, sest ma tõesti ei söanda seda edasi lükata, mõistate ju isegi, et kui neid seal nädala pärast enam ei ole, siis ma ei jõuaks end ära nüpeldada.
ja kui juba kulutamiseks läks, siis tõin eile poest lõpuks ära ka oma kauaigatsetud loodi, saab Ruudi toas ühel hetkel tapeedi panemisega jätkata. sest kui mul tekib ikka nädala keskel, üksi olles, suur tuhin seda panema hakata, siis on loodist palju abi.

mis tähendab, et eilne päev kulus siis suures laastus ehitamisele. Giovanni saagis ja puuris ja paigaldas, mina peitsisin nurgaliiste. tasapisi, kiiret pole, jõuga ei ponnista, ikka nii, et õhtuks okse maik kummalgi suus poleks. egas töö pole jänes, kes eest ära silkaks.

aga noh, otsast pihta peab hakkama, muidu läheb nii nagu ikka kipub minema, et ajutine-igavene.

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; veebruar 7, 2021 toll Uncategorized

 

rääkides noortest

Meil on hetkel üsna tasakaalus kollektiiv, st on mehi ja naisi, päris noori ja pisut vanemaid ja siis kõige enam inimesi vanuses 35-55. mis on iseenesest põnev ja samal ajal annab ka minu arvate taoline tasakaalus kooslus kõige paremaid tulemusi. noored annavad tuld ja vanemad hoiavad neid mõõdukalt tagasi ja eks ta umbes nii peabki elus, ka üldisemalt, käima, et asi toimiks ja liiguks. või mis teie arvate?

aga. viimasel veebikoosolekul ma järsku tajusin, et ma olen vist vana. ütleme nii, et tubli kolmveerandi vanus sellest 11-st seltskonnast , kes meil tol hetkel kaasatud oli , jääb vahemikku 26-35. et siis vähemalt 15 aastat minust nooremad. nad on kohe päris tõesti tublid, terased, targad, nutikad, asjalikud, intelligentsed, meeldivad kolleegid, inimesed, aga ….. suures plaanis, või ütleme siis, et kõik, mis ei puuduta puhtalt tööd, on mul igav. et kuidas seda siis paremini lahti seletada, et ma saan nendega vabalt ja möödaminnes hakkama ja on ju isegi nagu tore, aga ma ei jääks ka millestki ilma, kui ma selle asemel kodus raamatut loeks või telekat vaataks, ehk pigem on see siiski kokkuvõttes väsitav, kui vaheldus. ma julgeks pakkuda, et ainult ühega neist pakuks mul inimesena pinget ka muidu, ma mõtlen siis väljaspool tööaega, suhelda. küll aga on mul enamasti kordades huvitavam endavanuste ning endast kuni 15 -20 aastat vanemate inimeste seltskonnas. nüüd juba mitu kuud kontorist eemal olles hakkasin mõtlema, et tahaksin kontorisse käima peaasjalikult nende pärast, et tunnen tegelikult puudust just nendega suhtlemisest. muidu võiksin vabalt kodukontorisse ilmselt tööle jäädagi. mis pani mind mõtlema, et kas minust 15+ aastat vanematel inimestel minuga ka niimoodi, südamepõhjas, igav on? loomulikult ei saa, ja ma ei tahagi, siinkohal üldistada, aga kas suures plaanis see ehk ongi normaljok, lihtsalt nii see peabki elus käima, olema, see on asjade loomulik kulg?

miks see ikkagi nii on? ja miks mul sel juhul endas nii ebameeldivad süümekad tekivad, nagu peaksin ennast kuidagi paremaks?

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; veebruar 5, 2021 toll Uncategorized

 

aina kodusemaks kisub

Maalehe horoskoop lubas mulle aasta alguses muuhulgas, et tegelen sel aastal palju oma lastega. alati, kui horoskoop mulle sellist asja ennustab, siis ma mõtlen, et ohoooo, kah nüüd uudis, see peaks mul juba horoskoobis püsi-klausel olema.

umbes samamoodi nagu praegused koroonaga seotud piirangud, mis on olnud suures plaanis mu elu viimased kolmkümmend aastat. seega, mis piirangud, tavaline argipäev:)

eile õhtul veidi enne südaööd, kui olin just unne suikumas, piiksus mu telefon, kolm korda järjest. mis te arvate, kas ma sain seepeale, kui telefon vastu ööd närviliselt piiksub, rahulikult magama jääda? loomulikult mitte, ikka peab veenduma, et ega kellegi lähedasega miskit hädaolukorda ole.

hm, Resident, kellega me nüüs siis nii pool aastat vaikinud oleme. ma ei usu esmalt oma silmi. äkki on pidune, käib esimese hooga peast läbi:) aga saan teada, et meil on meeletult kommi, magusat ja šoksi, mida me kunagi ise ära süüa ei jõua. et kas me ei tahaks osa ära viia ja ühtlasi ka nende tutikale, sel sügisel ostetud kodule, silm peale visata.

sõnum ise on täpselt sama muuhulgas nagu see, milles Troonipärija mõni aeg tagasi mulle teatas, et ah, lähen lasen endale väikse opi teha.

hm, aga kas tõesti juba erialaga seotud kaasnähe, hästi ei suuda uskuda, kas selleks veel liiga vara pole, mõtlen seepeale. kuna uni kohe enam tulla ei taha, siis püüan meenutada ka võimalikke muid tähtpäevi, aga justnagu midagi poleks. aga noh, mis meil iseenesest magusa vastu saab olla, siin majapidamises?
ja jään magama.

et siis hakka või horoskoopi uskuma, esmalt see Hermioone koduõpe, nüüd täiesti ootamatult ja tühjalt kohalt vastu ööd selline valge lipp, Pääsust rääkimata, kes on juba nii ehk naa mu täiskohaga satelliit.

Hermioone muidugi kilkas selle ootamatu uudise peale, Pääsu põrnitses, nagu ikka, veidi kahtlustavalt ja altkulmu, aga oli siiski nõus, kuna isegi Ruudi arvas seekord, et tahab kaasa tulla ja mis tal kribul siis muud üldse üle jääbki.

umbes tunni pärast hakkame sättima, pakime seltskonna kokku ja sõlmime magusarahu.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; veebruar 4, 2021 toll Uncategorized

 

elu ringmäng

naabrimaja lesbidel on köögilaual tulbid. needsamad, mida ma juba mõnda aega poes piidlen, nii ilusad ja värsked, aga hoian end veel tagasi …. vara veel, natuke vara meel. ma salamisi muidugi unistan, et Giovanni meid nendega üllataks, mulle meeldiks, aga egas mul pole ka mingi teema ühel heal päeval, sel õigel, kui enam kohe üldse ilma ei saa, see tulbikimp ise endale ümmargusele lauale vaasi tuua.

küünalde aeg sai ümber. umbes jaanuari teisel nädalal väsivad nad alati ära. jäävad tärkavale valgusele alla. siis tulevad tulbid. uue hingamise küünlad. nagu küünaldest pimedal perioodil, saab nüüd õige pea tulpidest mu eelarve hooajaline püsikulu.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; veebruar 3, 2021 toll Uncategorized

 

kodused lood

Reamees Ruudi (või noh, mis reamees ta enam, nüüd juba puha pagunitega ja neli alluvat lisaks), tuli nädalaks koju käima. Hermiine on samuti sel nädalal koduõppel, neil nädal-nädal graafik. ja siis Pääsu hetkel poole kohaga, kuni tervis lasteaias vastu peab. seega, meid on üle pika aja kohe päris palju koos.

Troonipärija on otsustanud nüüd vist igasugu operatsioonid ja haigused omal nahal läbi proovida, kuu peale pimesoole oppi korjas ta siis oma vutimansast ka koroona ühes. loodab, et ehk naine ja laps kodus jäävad siiski terveks, sest juba lähiajal on neil perre uut beebit oodata, aga eks mõne päeva jooksul selgu.

Resindendi elukaaslane läks jaanuarist tööle. läbis päris ametlikult mitu vooru ja osutus valituks. töö meeldib ja ise on rahul. see on jällegi väga tore.

mina teen jätkuvalt tööd ja peale tööd siis ostan-müün-vahetan. ema leidis mul enda kodust suurte poiste kahed väiksed Rossignoli suusasaapad, millest ma ühed maha müüsin ja selle asemel endale magamistuppa pisikese klambriga punase öölambi parseldasin. Pääsule ja endale ostsin kasutatud vanakooli iluuisud, nimelt on mul kindel plaan veel sel kuul merejääle neid proovima jõuda. Hermioonele pole veel leidnud, tal on suurem jalg ja ja seda numbrit liigub ilmselt vähe. lisaks olen langenud raudvoodite lõksu, ostsin Ruudi tuppa ka ühe kasutatud variandi, mida saab kokku lükata ning vajadusel ka laiemaks lahti tõmmata. selline praktiline, nagu Giovanni ütles, ainuke siin majapidamises, kes minuga raudvoodite osas ühes paadis on. Ruudi nägu vajus küll väga ära, kui ta oma uut voodit nägi, sest mulle nagu raudvoodid üldse ei meeldi, magan nüüd nagu puuris, teatas ta hapu näoaga, aga jäi siiski täiskasvanuks. samas, egas ma raudvoodit talle ju kaasavaraks pakugi, seda ostes vaatasin ikka kaugemale ette. ühel päeval, kui ta oma elu peale läheb, jääb see plikadele. kes samuti raudvooditest just vaimustuses pole, aga no, natuke peavad nad minuga ka leppima.

suureks saavad, siis ostku endale mis iganes voodid, võtku endal kass ja koer, käigu palja peaga, söögu oma toas, ärgu üldse magagu, kui ei soovi ja voila, elagu kõik täpselt nii nagu ise soovivad.

aga kasutatud asjade ostmises ning müümises on miski täiesti seletamatu võlu ja hingerahu. või oleks õigem öelda hingepuhtus. nagu oleks kohe midagi head teinud või nii.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; veebruar 1, 2021 toll Uncategorized