RSS

Muumimaailmas

09 veebr.
minu muumimaailm

ostsin raamatu, nüüd loen ja kirun, nii et vähe pole, jubedalt närvidele käib. kunagi raamatupoes lõin kuskilt lahti, järelikult see lõik siis kõnetas, aga ära ei ostnud, kõhklesin, seejärel kadus raamat lettidelt, ilmselt see tegi asja omakorda säravamaks ja põnevamaks, kättesaamatu ju, ja kui ma seda siis nüüd ühtäkki suvalise kaubanduskeskuse riiulil märkasin, panin raamatu otsejoones korvi ilma, et oleksin sinna sisse rohkem pilku heitnud. aga no kohutavalt närvidele käib, säärane sarjast Kuldsed lood või Alkeemik, kus ma tunnen, nagu keegi pistaks mu ninapidi otse mu enese pissiloiku, stiilis kas saad nüüd aru?. rääkimata Treieri sõnakasutusest ja lauseehitusest, konarlik ja rabe, lisaks ennast tähtsustav noot, mis oleks nagu ma ise:). ning kõige tipuks too iga mõistuloo lõpus olev Head ärkamist!, ma ei tea, mis mul sellega on, aga see ajab mu lihtsalt hulluks, ehk just sellepärast, et ma tean, et see jälle tuleb, alati tuleb, tilgub pähe, tilk tilga haaval, vääramatu jõuga, mis ühest hetkest muutub täiesti väljakannatamatuks.

loen ja kirun ja kahetsen, et oleksin selle asemel saanud hoopis ühe uue muumitassi omanikuks. nimelt on mul plaan neist ühel päeval hakata külalistele kohvi või teed pakkuma. mitte, et mul külalisi käiks, aga lihtsalt, ilus mõte ja unistus, pilt silme ees, iseenesest. olen viimasel poolaastal end tasapisi ja kuidagi täiesti märkamatult aina enam Tove Janssoni loomingusse kinni mässinud ning sellest üdini lummatud. kui lapsena ma pelgasin Muumitrolle, ainuüksi raamatut oli ebamugav käes hoida, ilmselt peamiselt just selle rõhuva vaikuse tõttu, mis raamatu kohal heljus ning võib-olla ka natuke värvitute illustratsioonide pärast, mis hirmutavat üldmuljet veelgi süvendasid, see mõjus nagu õudusfilm või surnuaed, kummaline, kas pole, siis praegu olen ta erinevaid raamatuid aina juurde ostnud ning sisse õhanud ja ära ei tüdi ega küll ei saa, tahaks aina veel ja veel, aga lihtsalt pole enam uusi jäänud.

kuskilt otsast võrdleksin ta loomingut isegi Kurt Vonnegutiga, palju omanäolisi ja kummalisi suhteid ning karaktereid, keda/mida jälgitakse ja kirjeldatakse emotsioone kõrvale jättes, ilma tigeduse, halvakspanu ja hinnanguid andmata. samal ajal ka mitte otseselt mõista püüdes ning takka kiites, lihtsalt sellised nad on ja nii on. ainuke suur erinevus kahe kirjaniku vahel ongi nende endi elulugudes. Kui Tove Jansson oli seda kõike ka omaenese elus, siis Kurt Vonneguti elulugu lugedes ma ikka pettusin, ütleks kohe, räigelt, sest mees, kes raamatutes oli nii rahulik ja mõistev, oli oma elus suures plaanis nii vastikult närviline ning isekalt enesekeskne.

Tove Jansson on mu arvates suurepärane, kui mitte maailma parim, une-eelne lugemine. nii soe, rahulik, rahustav, positiivne, südamik, toetav, leplik, alandlik, hinnangute vaba, aga seejuures mitte kuidagi selgrootu, ohver ega allaandja.

ta oli mässaja, aga mitte iialgi kuulutaja või ässitaja, mõjutas oma aja väärtushinnanguid ja hoiakuid, aga ei olnud lipukandja, vaid oma valikute vaikne ja ometi vankumatu järgija.

kirjutab elulooraamat. ja kui elulooraamatule lisada film, mida mõned kuud tagasi kinos vaatamas käisin ning lastele ja hiljem ka juba täiskasvanutele kirjapandud lood, siis hakkab see kõik elama ning sellest saab üks suur Tove maailm ja tervik. need on omavahel kõik nii läbi põimunud, sa hakkad tasapisi /ära/märkama ja nägema neid samu eluloost pärit väiksemaid ja suuremaid detaile, episoode, juhtumisi, mõtteid, inimesi, seda nii Muumides, kui ka täiskasvanutele mõeldud raamatutes, mis on nii äge äratundmine. seesama väike suurte akendega majake seal kaljusel pinnal, see torm, see kajakas ja need linnud. inimesed. kohad. reisid. hirmud. hingehaavad. no kohe kõik-kõik on kõigis olemas.

põhimõtteliselt ju need samad Kuldsed lood ja /m/ärkamised elust enesest, aga mitte eales pole tunnet, et sind seeläbi kuidagi suunata või õpetada tahetaks. see läbinisti armastav ja seejuures ise märkamatuks jääv oskus niimoodi elu ja mõtteid, suhtumisi, edasi anda on kahjuks nii vähestel.

elulooraamatut olen ma tänaseks juba vähemalt kolm korda lugenud ja arvatavasti ei jää need korrad viimaseks. kui teile tundub elus mõnikord, et kõik kisub viltu vedama ning pind kipub vägisi jalge alt kaduma, siis mina soovitaks soojalt just mõni tema raamat sel hetkel voodi kõrvale võtta. väga tervendav, mõjub nagu üks soe kallistus ja pikk pai.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; veebruar 9, 2021 toll Uncategorized

 

2 responses to “Muumimaailmas

  1. nodsu

    veebruar 9, 2021 at 2:02 p.l.

    Minu arust on ka Vonneguti kirjutus närvilisem.

     
  2. kellakagu

    veebruar 9, 2021 at 3:25 p.l.

    ilmselt on sul õigus. aga hinnanguvaba siiski.

     

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: