RSS

Arhiiv kuude lõikes: veebruar 2021

millise tegevuse kõrvalt oleks ilus surra?

Eile, enne und lugesin Eesti Naist, kus Justin Petrone räägib, et värvisin Setumaal akent ja mõtlesin: kui ma täna ära suren, kas see on tõesti viimane asi, mida ma teen – värvin Setumaal akent?

mille peale mina omakorda mõtlesin, et miks see talle küll nii hirmutav mõte on, et mis see elus siis väärtuslikum ja õigem tegevus selleks puhuks oleks? et nagu istud kohvikus, vaatad inimesi ja aknast välja ja siis on kena lõpp? või siis, kui laua taga raamatut kirjutad? basskitarri tinistad? vahemeresalatit valmistad? või hoopiski une pealt, kui sul on kellegagi parasjagu füüsiline lähedus?

kummaline, mu jaoks tundub see just midagi, mille juures võiks südame rahuga surra:)

te ikka olete juba (läbi) mõelnud, et milline see viimasest viimane tegevus siis olla võiks?

 
6 kommentaari

Kirjutas &emdash; veebruar 26, 2021 toll Uncategorized

 

103

Mina olengi see pealiskaudne ja pinnapealne tegelane, kes tundis puudust vastuvõtust. need sätitud inimesed ning kaunid kleidid on justnagu pidupäeva ilutulestik. ei pea ju kommenteerima ja näpuga näitama, kui ei taha (kuigi natuke ju võib ka), aga ma isiklikult olen ses suhtes vist pisut lapsik ,sest mulle kangesti meeldib oma kleitide top´i koostada.
samas, need eilsed intervjuud ordeni saajatega olid samuti väga toredad, mõned neist kohe erakordselt liigutavad, pisara võtsid silma, usutavasi mitte ainult minul.

ja tuleb nõustuda, et president nägi meil tõesti eile silmatorkavalt kena välja, ka mina märkasin, ainult too tema emotsionaalsus pole mulle kunagi hästi sobinud. eriti kõne ajal, sel korral kohe eriti, vahepeal panin koguni silmad kinni, aga häält maha keerata pole ju võimalik:). kõne sisu oli vägagi kenasti paigas ja olemas, nagu alati, aga too väljenduslaad mõjus liiga teatraalselt, vägisi tuli silme ette pilt lapsest, kes püüab ilmekalt luuletust lugeda, selline pisut koomiline, pööritab silmi ja hääl käib püüdlikult üles-alla. aga siiralt, antagu mulle nüüd mu sellekohane kriitika andeks, sest tegelikult olen meie presidendiga ülimalt rahul, tal on suhtumised ja väärtushinnangud kenasti paigas ning süda õige koha peal, ainult jah, see tema pisut veider, rabe ning nurgeline suhtlemismaneer.

kodurindel möödus meil peokorraldus sel aastal ka täitsa teistmoodi. esiteks tõmbasin tuppa lipu üles, lapsed said esimesel hetkel kerge šoki. teiseks ei teinud traditsioonilist uhket pidulauda, tellisime plikadega pitsad ja jõime kollast limonaadi peale, lapsed olid muidugi rahul. tordi ikka meisterdasin, aga see tuli ka rohkem säärane butafoor, nägi pealt parem välja, kui seest maitses, ma ise ei jäänud rahule. samas, ikkagi pidulik ja uhke värk, oli vähemalt laual alguses kena vaadata. ja midagi mul siiski õnnetus ka, too trikoloori värvides õhtušnaps, sel oli küll sisu ja väline kenasti tasakaalus.
viimasel minutil tormasin veel mööda poode ja otsisin toda tundmatut välismaist sinist mürgivägijooki taga ning täpselt sel hetkel, kui olin juba lootust kaotamas ja võtnud oma peas vastu otsuse, et kui nüüd siin ka pole, siis aitab, leidsin otsitud pudeli viimaks tolle viimase poe viimaselt riiulilt, tagantreast. paar pudelit oligi veel alles jäänud, juhhuuuu!

elagu Eesti Vabariik!

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; veebruar 25, 2021 toll Uncategorized

 

Vabariigi kodanikud

Heiskasin kodus ka lipu

Televiisoris…

Kuhu te, tüdrukud, tahaksite Eestimaal minna, kuhu te veel jõudnud pole?
Mina tahaksin Munamäele.
Ma ka Munamäele.
Mina tahaksin Kadrioru lossi.

…..ja samal ajal kodus

Kuhu te, tüdrukud, tahaksite Eestimaal minna, kus te veel käinud pole?
Ma ei teagi…..
Mina tahaksin prügimäele.

jõudu ja jaksu ka kõigile teistele vabariigi kodanikele!
ilusat sünnipäeva!

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; veebruar 24, 2021 toll Uncategorized

 

hambapesuselfi, ja ma ütlen kohe ette ära, et olen juba samm edasi depressioonist, ehk kahtlustan misantroopiat.

võrreldes nendega, kel ei esinenud depressiooni, olid depressiivsed inimesed sotsiaalmeedias aktiivsemad kella seitsmest õhtul kuni keskööni.

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; veebruar 20, 2021 toll Uncategorized

 

suhtenäit

kui sa tõsiselt tahad, siis sa otsid võimalusi, et kuidas saaks, aga mitte vastupidi. on ju nii?

kui kahtled, siis vaata läbi selle, see on hoolimise, armastuse, suhte lakmuspaber.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; veebruar 20, 2021 toll Uncategorized

 

vaikelu kitarri ja loodiga

Eile mõtlesin, et aitab, kaua ma seda siis edasi lükkan. loodi ostsin, aga ise looderdan. ots tuleb lahti teha, siis hakkab juba minema, teada värk.

võtsin kätte ja tapetseerisin selle pika seina lõpuks ära.
nüüd mõnulen, kuradi hea tunne on ikka tubli olla:)

 
5 kommentaari

Kirjutas &emdash; veebruar 19, 2021 toll Uncategorized

 

räägib, ehk hakkab pihta SEE aeg, kus ainult hinge kinni hoiad ja ootad…mis sealt nüüd siis tuleb

Kas suur õde on sulle eeskujuks ka, tahad tema moodi olla?
Ja, on küll eeskujuks, aga ema väga ei taha seda, sest Hermiine on vihane….ja närviline, aga muidu on küll eeskujuks…..

Me saime Hermionega seda veel terve õhtu tagantjärele naerda, mis ma olingi, kuri ja närviline?, ei-ei, ikka vihane ja närviline.

aga noh, egas lapsesuu suures plaanis valeta, ju me oleme siis ikka piisavalt sarnaseid jutuajamisi maha pidanud, et sealt selline kokkuvõte tuli.

sest kui ma nüüd mõtlen, siis olen vist päris tõesti mitu korda Hermionele öelnud midagi sarnast, et see pole ainult see, et sina kuidagi inetult/ebameeldivalt käitud, vaid et siin on veel keegi, kes kogu aeg hoolega kuulab ja jälgib ja märkab ja jäljendab ja õpib ja ma kuidagi ei tahaks, et ta sellist suhtlemismaneeri loomulikuks hakkaks pidama.

ehk siis, too esimene peeglisse vaatamise kuldajastu on alanud. ma julgeks öelda, et teine tuleb veel, umbes siis, kui ülikoolid on läbi ja see päris elu lahti läheb.
selles teises punktis peegeldub vastu juba väljakujunenud, või oleks õigem öelda, välja kukkunud pilt. jah, elu veel ajaga voolib ja teeb omi korrektuure lisaks, aga tahuda saab seda siis juba soovi korral üksnes asjaosaline ise.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; veebruar 18, 2021 toll Uncategorized

 

– – –

Indigoaalane kirjutas oma blogis järgmiselt ning enam paremini ei saa minu mõtet ja suhtumist koroona osas ilmselt vist kokku võttagi:

mind tõeliselt hämmastas, kui mõni aeg tagasi ühes saates maski mitte kandvaid inimesi kaubanduskeskuses rajalt maha võeti ning seejärel nende käest küsiti, et miks te maski ei kanna, kas haigeks ei karda jääda. mille peale need kinnipeetud andsid otse loomulikult meile kõigile teada-tuntud vastuseid stiilis, et ei karda, natuke põen ja kogu lugu või et ah, mis see hullem on, kui gripp. ja mina seda kuuldes kõikse aeg mõtlesin, et miks on küsimus üleüldse esitatud sõnastuses, kas sa ei karda, no johhaidii, keda huvitab, kas tema kardab või mitte. nende piirangute mõte pole ju igaühe isiklik mätas ja heaolu, vaid nimelt tervishoiu ülekoormatuse vältimine ning majanduse toimimas hoidmine.

seega, juba ainuüksi probleemi püstitus on liiga sageli absoluutselt vale.

kui mina oma mätta otsast vaatan, siis kuulen jällegi sageli nt sarnast mõtteavaldust:

jah, kui ma novembri keskpaigast kodukontorisse jäin, siis jätsin koju ka Pääsu. tavaolukorras ma veel mõistaks, kui mulle seepeale eeltoodud väiteid esitakse, aga lähtudes praegusest hetkeolukorrast ning eelpool välja toodud suhtumisest, siis toimisin nii siiralt uskudes, et vähendades kõik ühiselt võimalikke kontakte, aitame seeläbi ühiselt pehmendada/vältida tervishoiu- ning majanduskriisi. muidugi, kui see eraelust tulenevalt ning tööalaselt võimalik on, ma mõistan, et on inimesi, kel pole valikut. loogiline, et see pole mullegi teps mitte mugav, et teen oma elu sellega raskemaks, aga kas peabki olema, kas ei peakski hetkel olema primaarne meie, mitte mina , kas ei peakski olema hetkel meiepoolne panus anda järele omaenese mugavuses ja harjumuspärases, kuid vaatamata sellele tunnen ma täna nii käitudes end hoopiski nagu idioot, ise oled loll, või nagu Indigoaalane suurepäraselt selle taas kord kokku võtab:

ausalt, siis olen inimestes ja ühiskonnas tohutult pettunud. nii kuradi mugavaks on inimene ikkagi muutunud, nii olematuks on kulunud taluvuslävi ja kannatlikkus. kuu aega ei lähe reisile, kohvikusse, peole, jõusaali, spasse, slaalomimäele ja umbes sealt läheb lahti üks kurtmine, et aaaapppiiiii, ma suren, kui nüüd kohe ei saa, rohkem ei jaksa, andke tagasi me normaalsus ja õigused.

kuidas mu hind ihkaks näha just vastupidist, et nimelt rasketel aegadel, perioodidel oleks näha ja tunda, et inimesed hoiaks kokku, toetaks teineteist, et koos pingutades, andes, tagasi tõmmates, milleski loobudes, mitte ainult endale mõeldes too keeruline etapp kergemini üle elada, aga ei. ja see reaalsus, mis mulle praegu vastu irvitab on nii masendavalt lootusetu ning kurb, ütleks koguni, et hirmutav.
pühapäeviti särada on nii petlikult lihtne ja pinnapeale. pühapäev pole sisu, vaid kest.

tõsi ta on, et just keerulisetel aegadel näed, kes on su ümber, kes on su sõbrad, milline on asjade tegelik seis. kui eraelus võib see pilt olla valus, siis enamasti see vähemalt kainestab ning aitab meil soovi korral isiklikus elus ümbritseva osas korrektuure teha. kuid ühiskondlikus plaanis tundub seis märksa trööstitum, kust ja milles näha valgust ja lootust, kui ainuüksi loetud kuud ilma osaliste harjumuspäraste mugavusteta, mis tegelikult ju vaid nohu veel võimaliku tõelise raskuse ees, mõõtmatult suure enesekesksuse ja ükskõiksuse nii eredalt ilmsiks toob?

ma olen otsatult kurb, see pilt on nördima panev ning mõjutab ja surub mu üllatavalt rohkem põlvili, kui oleksin eales arvata osanud. annaks jumal jõudu ja oskust sellega leppida ja kohaneda, sest praegu ma veel ei tea, kuidas selle kriisist välja koorunud uue teadmisega hakkama saada.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; veebruar 17, 2021 toll Uncategorized

 

kõnelused tiigriga

enne kui sa uinud

Ema, kas sa vahel tahaksid ka, et Pääsu oleks juba suurem, küsib Hermione minu käest, kui me vannitaos käsi peseme ja mul on kiire-kiire, sest kell kukub ja ma pean Pääsule lasteaeda järele jõudma enne, kui teised lapsed lõunaunne lähevad.

Eks ma vahel ikka mõtlen, eriti siis, kui olen kas väga väsinud või siis on näiteks mingil hetkel korraga liiga palju üksi minu kanda jäätud….. kõigiga teist olen mõelnud….sinuga ka….. ja tegelikult see teeb mind kurjaks, sest nii ei tohiks….. kui laps on juba olemas, siis ei tohiks….või õigem oleks tegelikult öelda, ei ei peaks niimoodi mõtlema…..tundma…… et issand jumal, saaks ta juba suuremaks…… milleks see laps siis üldse……. ja see teeb mind kohe täitsa kurjaks, kui ma sedasi tunnen ja mõtlen……..sest seda annaks ära hoida, kuna peaasjalikult tuleneb see ikkagi sellest, et olen lihtsalt väsinud…….. ja kuri siis mitte laste, vaid nende isade peale, kes selle koha peal nii palju aidata saaksid. kui nad vaid hooliksid. …..ja see, et lapsed kannatavad kellegi täiskasvanu pärast, teeb kurjaks ja kurvaks samaaegselt.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; veebruar 12, 2021 toll Uncategorized

 

hästi alanud päev

mitte et ma tahaks inimesi tülitada, õieti on see minu jaoks totaalne paanika, proovile panek, aga eile polnud mul teist võimalust. lihtsalt polnud, kui ma tahan enne laupäeva oma autot kasutada
Giovanni oli ka töönädalaks Hiidu komandeeringusse põrutanud, mitte, et ma Giovannit nädala sees rohkem tahaks tülitada, aga ilmselt oleks ma tema ikka enne teisi valinud.

Pääsu oli ilmselt tagumised laetuled põlema pannud, külm öö lisaks ja tulemus käes: aku tühi, mis tühi. egas midagi, julge hunt või siis hoopiski suur paratamatus, aga esiteks ajasin välja oma vastast korteri Bemmi-maasturi mehe, uhke auto küll, aga särtsu mu auto temalt ei saanudki. paarkümmend minutit hiljem seisin värisedes majavanema ukse taga, pisut vingerdas, aga õnneks pani vatid selga, lisamärkusena, siis ta pole kunagi väga sõbraliku moega, kui temaga peab asju ajama, aga õnnelik või õnnetu, ta siiski tuli ja nii kui tema mu autole klemmid külge pani, siis juba minutiga ärkas minu auto ka ellu.

sain pool tundi krõbedas õhtus keksida ja madalat profiili hoida, aga vähemalt edulugu.
hommikul tormasin peaaegu esimese asjana auto manu, hingasin sisse ja välja, väike palve ja voilaa, mu must iludus mängis minuga kenasti kaasa, täna polnud vaja kedagi tülitada.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; veebruar 10, 2021 toll Uncategorized