RSS

Arhiiv kuude lõikes: jaanuar 2021

salakeel

kas ta ütles just huijama?
ja tema arvas seepeale, et see on värvikas.

suur poliitiline maalritöö.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; jaanuar 14, 2021 toll Uncategorized

 

jumal tänatud, jumal tänatud. lõpuks ometi.

Ilves pakub täna Twitteris kõigile tasuta torti. või on need Muumimamma tassikoogid?
Jumal teab, jumal tänatud!

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; jaanuar 13, 2021 toll Uncategorized

 

automaatpiloot on peale läinud

Mina mõrvasin meie kuuse sel korral juba esmaspäeval. kui sul on korralikud töövahendid, nagu Fiskarsi kiin, siis võttis see täpselt paar minutit. kui niigi palju. mul on viimasel ajal tahtmine, et mu ümber oleks võimalikult vähe asju ja tühi ruum. ilmselt vastuhakk ümbritsevale tohuvabohule ja kaosele.
lisaks kõigele, alates sellest hetkest, kui olin Pääsule lugenud juttu Kuusk käib koolis (Tont ja Facebook, Kivirähk), võttis kogu see kuuse lugu üldse minu jaoks sootuks uue pöörde. et siis jah, saate nüüd isegi aru, kui mõjutatav ja keeruline ma ise enda jaoks olen, ning mida nõrgemas emotsionaalses seisundis, seda rohkem sellised asjad mind veel morjendavad ja süümekaid tekitavad. täitsa ulme, aga nii on. muide, Pääsu paistab olevat samasugune, sest peale seda lugu hakkas ka tema kuusele sootuks teise pilguga vaatama.

aga kummaline jõul ja kummaline kuusk olid sel aastal, sellised värvitud ja lõhnatud. nagu ka Ritsik oma blogis mainis, polnud kuusel sel aastal kuuse lõhna. ja polnudki. isegi siis ei polnud/tulnud, kui oksad tsahh-tsahh maha võtsin.

täna tundub olevat õues valgem, lambid aknalaul ühel hetkel kaotasid oma jõu ja kahvatusid.

isa kunagi detsembri alguses helistas ja küsis muuhulgas, et kuidas siis olemine on, nii kümne palli skaalal. tol hetkel pakkusin, et nii 7/8 kümnest. täna on see vajunud kuhugi olematusse, annaksin nii 2/3 punni maksimumist. ma õnneks (veel) ikka toimin ja toimetan hädapärase, aga ma ei taha üldse rääkida. kohe üldse mitte.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; jaanuar 8, 2021 toll Uncategorized

 

hullumaja puhvet

täna, kui me kell 9.14 silmad lahti lõime ja ma pilgu igaks juhuks kohe oma meilboksi heitsin, leidsin sealt meili, mille peale ma nagu nõelatud püsti hüppasin ja arvuti taha tormasin. kui see tulekahju umbes kolmveerand tundi hiljem kustutatud sai, valutas mu pea nii jubedalt, et lisaks valule ka iiveldas, vererõhk oli arvestatavalt üleval ning kui ma seepeale rohud kiiruga sisse võtsin ning pikali viskasin, ise siiralt lootes, et ehk need jõuavad enne siiski mõjuma hakata, kui öökima hakkan, siis umbes poole tunni pärast helises uus tulekahju. õnneks-õnneks olid rohud selleks hetkeks ikkagi nii palju mõju avaldanud, et suutsin vähemalt uuesti end arvuti taha ajada ning järgmine hetk, kui kella vaatasin, lähenes see juba kahele. Pääsu oli vahepeal endale uued riided selga ajanud, ise hommikusööki söönud, mõni komm ja üks jäätis ning ühest hetkest ka mu telefon. te võite nüüd mõelda ja mõelda, mida tahate, aga vahel lihtsalt on elu selline, lihtsalt on ja kõik, seda enam, et praegu pole see teps mitte tavaline ja mina ei mõtle, sest millestki peab elama ka. ning lõppude lõpuks on praegu kõige olulisem säilitada töö. seega, null põdemist ja enesesüüdistust.
kui ühel hetkel aega ja elu rohkem, küll siis jõuab järgmiste jamadest tingitud jamadega tegeleda.

seejärel tegime kiire sõidu Hermiine töövihikute järgi ja tagasi tulles tegin jälle tööd. järgmine hetk oli kell juba pool kuus.
endiselt mitte mõelda.

eile õhtul otsustasin endale lõpuks siiski ka pulgad lubada ninna toppida, sest no kolm päeva oleks nagu keegi rinna peal istunud, mattis mis kole ja no nii paganama raske ja ebameeldiv oli olla, et lihtsalt anna olla. mõtlesin juba, et nii, tänan väga, see ka veel lisaks. nooremapoolne vene rahvusest näitsik, kes minuga toimetas oli no tõsiselt, kohe ääretult meeldiv ja üllatavalt rahulik, ilmselt ma vist pelgasin, et neil võiks juba närvid tänaseks väga läbi olla, aga ei midagi. toimetas väga kindlakäeliselt, aga oli seejuures kuidagi nii hooliv ja…õrn. ajas küll pulgad palju sügavamale ninna, kui esimesel korral minuga tehti, aga olen talle siiski väga tänulik. positiivsele kogemusele järgnes vähemalt negatiivne vastus. ja väidan endiselt, et too protseduur on suures plaanis nohu. vähemalt nende kõrval, mida mina olen oma elus läbi teinud ja üle elanud.

selline jama jama otsa päev tuli siis taas kord kokku. õieti, poleks teist nagu olnudki. ja ausalt öeldes ei erine see eelmistest just märkimisväärselt. sellise tambiga on alanud see aasta, et nagu, jah.
ja ma ei mõtle.

nüüd on Potter ja ühel hetkel saab voodisse. oh, ma tean seda tunnet, kui siis lõpuks teki peale tõmbad ja jalad välja sirutad.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; jaanuar 7, 2021 toll Uncategorized

 

2021, muinasjutuline algus igatahes

No ma mõtlesin, et lubatakse ikka veel veidike hingata ja kummi venitada, aga läks kohe sellise laulu ja tramburaiga lahti see tööaasta, et ma tõesti ei jõua ära imestada. Kõll-kõll-kõll-kõll!

Aga alanud aastast, siis ma praegu loen Kröits´i, ehk siis Ristikivi elulugu, ja vaat seal tema meenutab, aastal siis nii 1926 või ehk 27, kui ta oli nii 14-aastane poisike, et luges/vaatas ajalehte ning õhtu elamuseks saavad pildid ühest Vana-Tallinna keldriruumist. Need on madalad, tüsedad sambad, ja võimsad kaared, mida vaatan nagu võlutult. Pole midagi ilusamat sellest keskaegsest saalist võlvitud laega ja sammastega. Sel laupäevaõhtul ma ei mõtle midagi, ainult vaatan pilte ja naudin, senitundmatu imeline värin kuski südame ümbruses. Veel enne magamaminekut võtan lehe uuesti kätte ja vaatan. Kui ma ainult kunagi saaksin näha seda oma silmaga, oma käega katsuda, ise käia ruudulisel kivipõrandal sammaste vahel! Muidugi mitte – parajaks ajaks ununes isegi maja nimi!

sellest pole möödas päris sadat aastatki ja mõelda vaid, kuidas inimkond praegu jalgu trambib, omi jumal teab mis õigusi, õhulosse, asju ja särke-värke kõik taga ajab. selle mälupildi valguses tahakski soovida, et Tulgem mõistusele! ja ärgem unistagem, et saaks juba süsti kätte ja normaalsusesse tagasi, nii vähe aega tagasi unistas keegi, et saaks korra elus 100 kilomeetri taha ruudulisele põrandale sammastega ruumi, aga meie ei tea enam täna, mida õieti tahtagi!

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; jaanuar 4, 2021 toll Uncategorized