RSS

kaardistan

27 jaan.

Kui ma hakkan ülemäära tihti saama meile, mis algavad või lõpevad sarnases sõnastuses nagu
No, no worries 🙂
Thank you for being there!
Not at all, you always are very polite..
Glad to help!
siis tänaseks olen puhtalt kogemuste ja mõistuse baasil õppinud, et olen oma emotsionaalses seisundis ilmselt jõudnud kollasesse või koguni otsapidi juba punasesse stsenaariumisse, kus ma järelikult suhtlen ja reageerin inimestele teatud viisil, kuna ma ise kuulen, näen ja loen teiste sõnadest ja olekust välja, et käin inimestele närvidele, nad pole minuga rahul, annavad peenelt mõista ja teevad vihjeid mu saamatuse kohta, et ma ei saa oma tööga hakkama, minust tahetakse lahti saada ning olen muuhulgas oma käitumises ja väljendustes rabe, primitiivne, küündimatu, ebaviisakas, tüütu, toores ja nii edasi.

neil hetkedel ma kinnitan endale, et tead ju küll, sa suure tõenäosusega ainult ise näed ja kuuled nii, aga ikka jääb sisse too kahtluseuss, et suure tõenäosega küll, aga päris kindel sa ju pole, äkki seekord ikka ongi nii.

ja siis ma olen hakanud arvama, et ilmselt on maailmas üksjagu inimesi, kes ei tunne ega mõtle eales nii. kas see on võimalik?

 
5 kommentaari

Kirjutas &emdash; jaanuar 27, 2021 toll Uncategorized

 

5 responses to “kaardistan

  1. _kaur_

    jaanuar 28, 2021 at 10:53 p.l.

    Mismoodi “ei tunne ega mõtle nii”? Ses mõttes, et inimesed üllataval kombel ei pea ennast eba-adekvaatseks? Ei mõtle selle üle, et äkki neid ei hinnata ega armastata?

    Tõenäoliselt ei mõtlegi. Miks peaks? Muidugi vajame me kõik mingil määral kogukonna tunnustust, valideerimist, pai ja patsutust. Aga kogu aeg selle üle mõelda oleks ju suht kurnav?

    Ja enamik inimesi kindlasti ei mõtle seda, et neist tahetaks lahti saada. Mida see annaks…?

     
  2. nodsu

    jaanuar 29, 2021 at 12:17 e.l.

    Mul on seda ebaadekvaatsuse tunnet ja mittemeeldimise v närvidelekäimise eeldust vanuse lisandudes vähemaks jäänud. Nooremalt oli rohkem, ja kindlasti oli üks põhjus see, et siis oli mu kogemusepagasis suurem osakaal sellistel kogemustel, kus mind peetigi seltskonnas imelikuks. Mida vanemaks saan, seda rohkem on võimalust sellist seltsi valida, kellega ma sobin ja pikapeale jõuab see muutus ka emotsionaalselt pärale. Hilinemisega, aga ikkagi – kui väline olukord on parem, muutuvad ka iseenda sisemised vaikeseaded.

     
  3. nodsu

    jaanuar 29, 2021 at 12:19 e.l.

    ja Kaur, “Mida see annaks…?” on asjassepuutumatu küsimus. Sundmõtteid ei mõelda sellepärast, et need midagi annaks, täpselt nagu sa nohu tulles ei tatista sellepärast, et see midagi annaks.

     
  4. kellakagu

    jaanuar 29, 2021 at 6:34 e.l.

    Kulla Kaur, loomulikult see ei annagi midagi, ikka mõttetult palju kulutab ja ainult võtabki. Lihtsalt see on minu elus täna mulle endale märk sellest, et mu emotsionaalne tasakaal on küllaltki paigast ära. ja seda ma kahjuks palju kontrollida ei saa. ilmselt võiks seda võrrelda nt teise äärmusega, kui oled armunud, ja seda sa ometi oma elus oled tundnud, sel perioodil tundub jällegi kõik nii ilus, nii ilus. kõik on nii head, nii head. siis on teistpidi paigast ära.

     
  5. kellakagu

    jaanuar 29, 2021 at 6:39 e.l.

    ja see pole kuidagi seotud selle teise, “imelik” olemisega, see on ikka kogu aeg peal;) aga sellega, nagu notsugi mainis, on vanuse kasvades tõesti märksa lihtsam toime tulla.

     

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: