RSS

urrin

19 jaan.

ma olen juba päris mõnda aega mõistnud, et ma näen ja tajun asju kuidagi teistmoodi, kui paljud teised ja kui ma siis vahel lõpuks söandan (end jubedamalt kokku võttes) avaldada ka oma arvamust, siis saan selliseid arusaamatuid pilke. keegi justnagu otseselt midagi vastu ka ei ütle või maha ei tee, ise tunnen end seepeale umbes nagu lollike Ivan ja sealt edasi minnes jäetakse mind lihtsalt kõrvale kuidagi nagu by default.
endale mulle tundub, et nende jutt ja mõtted tunduvad sageli ainult sellepärast targemad ning tõsiseltvõetavamad, kuna nad räägivad lihtsalt palju ja tähtsalt ning enesekindlamalt, kui mina. ja üsna tihti takerduvad nad minu arvates üldse detailidesse. sageli on jube igav ka.

ühesõnaga, ma ei saa aru, miks see nii on ja miks mulle nii tundub. endale mulle ei tundu mu arvamused sellele vaatamata rumalamad, kas see on siis suurusehullustus? või on asi ikkagi esitluses? liiga erinev enamusest? jätan üleoleva mulje? olen lihtsalt oma arvamustega ebamugav?

kuidas saadakse tõsiseltvõetavaks?

 
8 kommentaari

Kirjutas &emdash; jaanuar 19, 2021 toll Uncategorized

 

8 responses to “urrin

  1. Ruta

    jaanuar 19, 2021 at 1:16 p.l.

    Äkki Sa oled aus? Ja ütled (liiga?) otse mida mõtled? Või näed mingit tahku mida teised mitte ja nad ei oska kohaneda? Ebamugavus?

     
  2. IndigoaalaneI

    jaanuar 19, 2021 at 2:30 p.l.

    Huvitav, kui meiesugused, kellele tundub, et me oleme teistsugused omavahel kokku panna, kas meie siis tunneks ühel lainel olevatena?
    Kui ma lähtun su blogipildist, siis vist ikkagi mitte. Me oleme erinevad teistest, aga mitte omavahel sarnased?
    Kui, siis, üks asi on meil küll sarnane. Lateraalne mõtlemine ( khm, kõlab ju seksikalt, eks?:)), ehk erinevalt väga paljudest teistest inimestest, me näeme asju kõrvalt. Ma arvan, et suur osa inimestes, ei juurdle iial selle küsimuse üle, mis sa kirja panid.

     
  3. kellakagu

    jaanuar 19, 2021 at 3:14 p.l.

    Ja, täna ma juba arvan, et ma mõistan, mida sa peas silmas, kui ütled, “kõrvaltpilk” või “kõrvalt nägemine”, mida kõigil tõesti pole, ulla-ulla, kui kaua mul võttis elus aega, et see välja raalida:)
    Aga kas see pole mitte juba teine konks teistmoodi olemises? Mulle tundub, et see pole seotud suhtumise või arvamusega. no ok, olenevalt teemast, võib-olla mõnes kohas on ka, aga mu meelest mitte alati.

    p.s ja ma pole kindel, kas ma olengi sust nii palju erinev, kui sa arvad. Ma arvan, et me üllatuks/üllataks paljud, kui teineteisega reaalelus kohtuks. Aga võib-olla mulle ainult tundub nii.

     
  4. Manjana

    jaanuar 19, 2021 at 5:17 p.l.

    Äkki need on valed inimesed, kellega sa suhtled? Kõik inimesed on imelikud, aga tuleb leida need, kellele su imelikkus sobib, see ongi sõpruse mõte, et saada kinnitust, ma pole üksi imelik.
    Aga esitlus mängib mittesobivatega suheldes olulist rolli: aeglane ja enesekindel kõneviis lubab igasuguseid lolluseid suust välja ajada 😀

     
  5. Mann

    jaanuar 20, 2021 at 1:40 p.l.

    Issand, sellised olukorrad ja mõtted täpselt nagu minu kohta, otsast lõpuni.
    Valdkonna spetsina näiteks, ütled tähtsate juhtide nõupidamisel sekka midagi asjakohast, tuled (sada korda enne kaaludes, kas ikka tasub) välja enda meelest igai pädeva ettepanekuga (vastuseks suurele ringile esitatud küsimusele, ei topi end kuhugi küsimata) – vaadatakse üle, mööda. Vaikus. Ahah. Ettepanekuid ei olegi.
    Ilmselt olen õppinud selle peale end mitte avaldama, nähtamatu ja hääletuna.
    Kõige kummalisem on endale seda seletada või vabandusi otsida. Tundun ma tõesti ülbe, üleolev, ebamugav, veidrik ja sellised mõtted. Aga ei, pole minu probleem, mõtlen sellistel puhkudel.
    Tarkade klubi ei pane seda tühist vahejuhtumit ilmselt kunagi tähelegi. Müstika. 🙂

     
  6. kellakagu

    jaanuar 20, 2021 at 5:20 p.l.

    Ma mõtlen, et üks variant on veel: aja jooksul tekkinud/külge jäänud imidž. Ehk, kui oled suures plaanis enamasti tagasihoidlik ja vait, siis saadki märgi külge, nohik ja pisut veider, kes pole kuigi tõsiseltvõetav ega …edumeelne/edukas?
    Sest edukad ja tõsiseltvõetavad on silmatorkavad ja silmapaistvad. Neid on näha ja kuulda. Järelikult: võetakse ka arvamust reservatsiooniga.
    Olen seda ka mõelnud.

    To Manjana: No need, kellega ma vabatahtlikult suhtlen, keda “valin”, nendega probleeme iseenesest polegi. Nemad kuulavad mind ja kuulevad mind:)
    Aga jääb ju nt töökollektiiv ja nt lapsevanemad koolis ja lasteaias ja-ja, ühesõnaga need, kes tulevad paketiga kaasa:) ja neid inimesi on märksa enam.

     
  7. Frieda

    jaanuar 25, 2021 at 10:41 e.l.

    Veel üks selline siin.
    Miks see nii on, ei ole ma veel välja mõelnud. Enda kuuldava(ma)ks ja nähtava(ma)ks tegemiseks võidelnud ka mitte.

     
  8. naissaar

    märts 10, 2021 at 6:54 p.l.

    Kommenteerin jälle vana postitust 🙂 Mul on pidevalt sama jama. Selle vahega, et olen elu jooksul omandanud julguse oma arvamus alati välja öelda. Ja teen seda kõvahäälselt ja silmatorkavalt. AGA sellest pole alati kasu, sest ma teen seda ikkagi kuidagi valesti, nii et inimestel on tõrge seda vastu võtta. Asi on vist selles, kuidas ma seda teen… Ja mind ka hullult segab, kui keerutatakse ja poindini ei jõutagi, aga ma tahaks otse ja et ükskakskolm ja tehtud.
    Ootan ja ootan et lõpuks omandaksin ka oskuse öelda nii, et kohe kuulataks ja võetaks arvesse ilma liigse vahu ja solvumiseta 🙂 Sest lõpuks ju kuuldakse ja võetakse arvesse ka ning esitatakse lausa enda mõttenagi.

     

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: