RSS

Arhiiv kuude lõikes: jaanuar 2021

6 aastat

… ja tead, kui ta siis tol õhtul rääkis, et kullerkupuga koos elab üks liik kärbseid, kohe perekond kärbseid, kullerkupukärbsed, nad elavad täiesti intiimses suhtes kullerkupuga, tolmendavad teda, söövad seemneid, raske ilmaga, vihmaga lähevad kullerkupu sisse magama*, siis tead mis, ma tunnen selle kärbsega sarnasust, ma olen nagu sinu kärbes, ma toitun sinust, ma tolmendan sind ja kui mul on külm või hirm, siis ma tahan sinu lähedale ja kaissu…mõistad…vahel, kui sa siin trikitad ja kaod, siis mul on nii tühi ja kurb ja valus, nii raske on olla, neil hetkedel ma mõtlen, ma tahaks sust vabaks saada, olla näiteks….porikärbes, ma tahaks olla su suhtes täiesti ükskõikne, et sa ei saaks mulle haiget teha, sest mul on tunne, et minu karikas on ääreni täis, ajab üle ääregi, et ma lihtsalt enam ei jaksa kannatada piiskagi hingevalu, ma tahaks, aga olen ikka nagu see kullerkupukärbes, mis tähendab, et sa lähed mulle ikka veel väga palju korda, kui see mind sugugi ükskõikseks ei jäta, võta või jäta, aga nii on, mis ma siin ikka keerutan ….

Armastusega,
K

*Plekktrumm

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; jaanuar 31, 2021 toll Uncategorized

 

mina olengi see, kes armastab jõululaule ja pimedust

Mina olengi see imelik, kes armastab jõululaule ning võib neid kuulata jõulukuul nõrkemiseni. ma armastan sügist, selle värve, ladistavat vihma, tuult ja tormi ja pimedat aega, ma ei tüdi pimedusest millegipärast karvavõrdki. ma armastan, kui lumi on maas, siis hing puhkaks justkui koos loodusega. ma armastan, kui inimesed abielluvad, minu jaoks pole abiellumine kaugeltki ainult paber. mulle meeldib saada ja teha teistele jõulude ajal kingitusi. ja ma ei kuulu üldse nende leeri, kes arusaamatult pead vangutavad ja kuulutavad, et milleks peab kingitusi tegema just jõulude ajal, kingin, millal tahan. ma armastan glasuuritud piparkooke ja verivorsti, aga mitte jaanipäeval. ma armastan Vabariigi sünnipäeva, mis sest, et siis on isegi leib sini-must-valge. armastan muide ka oma sünnipäeva. armastan ilutulestikku, selle sära, mänglevust ja kõrgust, see on nii võimas ja pidulik. ja üle mõistuse armastan ma seda paari-kolme nädalat, mis kohe-kohe ukse taga, kõige ilusam ja puhtam aeg aastas ever. armastan, kui õhk ja valgus on nii läbipaistev ja värske, nagu allikavesi. nii õrn ja habras nagu lumekristallidest jääkirme. kui linnud hakkavad laulma hoopis uutmoodi ja õhtuvalgus on nagu uus hingamine. armastan meeletult seda karget puhtust.

ja ma tunnen end alati imelikult, kui inimesed ootavad kannatamatult suve. räägivad, et nad on tülgastumiseni tüdinud jõululauludest. et pimedus on nii väsitav ja rõhuv. et kingitused on vaid lastele. et kodus on igav ja see õige ning päris elu on siis, kui saab peole, reisima ja restorani.

ja ma olen vait. aga mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma kõike seda vaikides armastan.

 
4 kommentaari

Kirjutas &emdash; jaanuar 29, 2021 toll Uncategorized

 

kaardistan

Kui ma hakkan ülemäära tihti saama meile, mis algavad või lõpevad sarnases sõnastuses nagu
No, no worries 🙂
Thank you for being there!
Not at all, you always are very polite..
Glad to help!
siis tänaseks olen puhtalt kogemuste ja mõistuse baasil õppinud, et olen oma emotsionaalses seisundis ilmselt jõudnud kollasesse või koguni otsapidi juba punasesse stsenaariumisse, kus ma järelikult suhtlen ja reageerin inimestele teatud viisil, kuna ma ise kuulen, näen ja loen teiste sõnadest ja olekust välja, et käin inimestele närvidele, nad pole minuga rahul, annavad peenelt mõista ja teevad vihjeid mu saamatuse kohta, et ma ei saa oma tööga hakkama, minust tahetakse lahti saada ning olen muuhulgas oma käitumises ja väljendustes rabe, primitiivne, küündimatu, ebaviisakas, tüütu, toores ja nii edasi.

neil hetkedel ma kinnitan endale, et tead ju küll, sa suure tõenäosusega ainult ise näed ja kuuled nii, aga ikka jääb sisse too kahtluseuss, et suure tõenäosega küll, aga päris kindel sa ju pole, äkki seekord ikka ongi nii.

ja siis ma olen hakanud arvama, et ilmselt on maailmas üksjagu inimesi, kes ei tunne ega mõtle eales nii. kas see on võimalik?

 
5 kommentaari

Kirjutas &emdash; jaanuar 27, 2021 toll Uncategorized

 

suitsen

bestikad

täna on olnud jälle üks sedasorti pöörane (töö)päev, et kell on 17:21 ja ma pole jõudnud alustadagi selle tööga, millega plaanisin täna hommikust peale tegelema hakata. sada muud asja on vahele sõitnud.

üldse olen sisenenud faasi, kus viskan südamerahuga keldrivõtmed koos prügikotiga õues olevasse suurde prügikonteinerisse. ja siis õngitsen neid sealt kõhuli üle kasti ääre, pead pidi prügis, nagu üks õige asotsiaal kunagi. milline vaatepilt, milline vaatepilt, aga kätte sain.

Päskini viisin ka täna üle mitme kuu pooleks päevaks aeda. sellest tahaks ka kirjutada, sest see teeb mulle sitaks haiget ja tekitab trotsi ja viha ja jõuetust ja mida kõike, tunnete virrvarr, aga jah, ma niimoodi puusalt ei oska ega saa. sest liiga sügaval südames ilmselt. aga Päskin muidugi tahtis vägisi oma seeliku päeval koju tagasi tuua, et no võisime ju pisut nalja teha, kui sa nii väga tahtsid, aga ma sundisin teda seelikut siiski kohapeale maha jätma.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; jaanuar 25, 2021 toll Uncategorized

 

naabrivalve

Mu vastasmajas elab kolmandal korrusel üks noor pere. ma näen hetkel samuti üle arvutiekraani seda meest külmkapi kallal toimetamas. teate ju küll seda kortermajade rõõmu, kus oma vastasmaja elanikele, kel aknad täpselt sinu omade vastas juhtuvad olema, kaasa elad. väsitav ja pealesunnitud, aga pääsu ka pole, kui just kogu aeg pimendatud kodus olla ei taha.

ma pakun, et see paar on kuskil 30 pluss. neil on kaks last, suurem on plika, ehk selline 8-9-aastane. ja väiksem on poiss, kindlasti Pääsust noorem, nii umbes kahe-kolme tuuris. pigem läheneb kolmele. naine on imearmas, blond, sale, aknast vaadates väga armas ja naiselik, aga kindlasti mitte tibi. seevastu mees on end käest lasknud, ja see kohutavalt häirib mind. paksuks võib ilmselt ka minna ka ilusamini või koledamini, kuidas siis öeldagi: korpulentselt ja laialivalguval-lodevalt. see mees on seda teinud ilmselgelt inetult, ta on selline täissöönud, hea elu peal noor mees. ilmselt on ta erialalt pintsaklipslane, sest õhtuti, ajal, mil tavaliselt tullakse töölt, näen teda vahel triiksärgis ja ülikonnas. ja teate ju küll, kui inetu näeb välja ülikond paksu inimese seljas, pigem siis juba teksad, sada korda etem.

ausalt öeldes, ma ei teagi, mida selle paratamatusega pihta hakata, tegelikult ma ei taha seda kõike näha, üldse mitte. aga ma ei ole endiselt oma valikutes vaba, pean arvestama lastega, mis ei lase mul ainult endast lähtuvaid vangerdusi elus ette võtta. tahaks siinkohal öelda veel ette võtta, ikka veel tahaks öelda veel, aga teinekord jällegi mõtlen, et seda veel ei pruugi enam kunagi tulla. ei saagi elus oma veel jõuab.

vahel ikka mõtlen ja mängin, isegi põgenen sinna, et kuidas ja kus ma elaks, kui ei peaks lastega arvestama. pisike pliidiga toake ja mulgikapsad:), aga sellest olete ilmselt juba kuulnud.

ja võib-olla on ta kõigele lisaks väga tore mees. seda enam ei peaks ma teda pildi pealt nägema.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; jaanuar 24, 2021 toll Uncategorized

 

– – –

Täna mul on ebanormaalselt hea olla. kuskilt ei valuta ja jõudu ja energiat on ka rohkem. no peaaegu juba nagu päris.
olen nautinud tänase päeva igat tundi.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; jaanuar 22, 2021 toll Uncategorized

 

– – –

olen muutunud taas kord tundlikumaks ja teravamaks. tavaline asi, kui kõike saab ümber liiga palju ja mulle jääb vähe ruumi, null vaikust ning hakkan väsima.
kui ma ei jaksa enam mõistlik olla, kõike ja kõiki aina mõista.

mulle jäävad ainult ööd ja nendeks pole mul ka enam pooltki seda jõudu, mis kunagi varem.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; jaanuar 21, 2021 toll Uncategorized

 

koroona rahutus ehk varsti kolm kuud 24/7 kodurežiimis

Kas see polnud mitte Vahtramäe Emil, keda pahanduste eest puukuuri kinni pandi ja seal tema siis nikerdas selliseid imevahvaid puukujukesi? ma nagu mäletan lapsepõlvest mingeid hetki mingist filmist ja tagantjärele arvan/järeldan, et tegu võinuks olla just selle teosega, aga egas ma ju kindlalt tea, ainult oletan. igal juhul, Pääsu läheb pahanduste eest magamistuppa ja seal tema siis asjatab ja toimetab, vahetab kleite ja riideid, veab tasahilju hiilides järele pooled oma mänguasjad, muuhulgas nihutab öökappe ja oma voodit ning sätib oma postreid ja pilte teise seina, vastavalt siis sellele, mis pidi ta oma voodi parasjagu paigutanud on.

kui alguses läheb suure uksepauguga magamistuppa pahanduse eest just tema, siis hiljem ei tohi karistuseks sinna pikalt siseneda jällegi mina, seniks kuni ta seal iseennast ja ruumi disainib.

ühel hetkel, kui uks avaneb, peab sisenema karkudega, sest muidu hästi ei mahu. ja siis tuleb millalgi mängu muidugi Filifjonka.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; jaanuar 20, 2021 toll Uncategorized

 

urrin

ma olen juba päris mõnda aega mõistnud, et ma näen ja tajun asju kuidagi teistmoodi, kui paljud teised ja kui ma siis vahel lõpuks söandan (end jubedamalt kokku võttes) avaldada ka oma arvamust, siis saan selliseid arusaamatuid pilke. keegi justnagu otseselt midagi vastu ka ei ütle või maha ei tee, ise tunnen end seepeale umbes nagu lollike Ivan ja sealt edasi minnes jäetakse mind lihtsalt kõrvale kuidagi nagu by default.
endale mulle tundub, et nende jutt ja mõtted tunduvad sageli ainult sellepärast targemad ning tõsiseltvõetavamad, kuna nad räägivad lihtsalt palju ja tähtsalt ning enesekindlamalt, kui mina. ja üsna tihti takerduvad nad minu arvates üldse detailidesse. sageli on jube igav ka.

ühesõnaga, ma ei saa aru, miks see nii on ja miks mulle nii tundub. endale mulle ei tundu mu arvamused sellele vaatamata rumalamad, kas see on siis suurusehullustus? või on asi ikkagi esitluses? liiga erinev enamusest? jätan üleoleva mulje? olen lihtsalt oma arvamustega ebamugav?

kuidas saadakse tõsiseltvõetavaks?

 
8 kommentaari

Kirjutas &emdash; jaanuar 19, 2021 toll Uncategorized

 

rõvetsen

Lugesin Edasist järgmist:

Jaapanis on umbes 3700 abieluealist meest sõlminud kooselu 16-aastase Hatsune Mikuga. Neiu ei maksa palju, umbes 2500 eurot kuus. Enne kui jõuate pahandada, siis koju saab seadme, millest kuvatakse tuppa 3D-neiu. Mehed on rahul. Vererõhk varasemast madalam, uni rahulikum, elus on taastunud pikem vaade. Rahul on ka seadmeid arendav ja rentiv ettevõte.
Robotist kaaslane on tore ka seetõttu, et ta on kannatlik, ei pahanda, ei oma tujusid, teeb ja püüab pakkuda alati midagi toredat, ei unusta olulisi kokkuleppeid ega peta. Hatsume Miku oskab lisaks laulda ja tal on ilusad sinised juuksed. Pakkumine ületab üksilduses Jaapani mehe ootusi ja nad kipuvad abielluma.

Üksildus üksilduseks, mis kasvab koos sotsiaalse oskamatuse, empaatia ja kaastunde puudumisega, sotsiaalne ebatõhusus, märksõnad, mis on tegelikult selle artikli põhiteemad. aga minul tekkis seejuures hoopis küsimus, et miks on sellele neiule antud vanus? ja veel 16?
mis sõnumi see meile siis annab? et võimalusel on paljud (kui mitte kõik) mehed oma hinges pedofiilid? Et ainult ühiskondlik taunimine, hukkamõist ja seadused kontrollivad olukorda, muidu nad paneks kõik võimalusel 16-aastasi?

ja teistpidi kuidagi vastuoluline, ühest küljest võitleme pedofiilidega ja teisest küljest müüme täitsa seaduslikult 16-aastasi tüdrukuid.

olen rõve jah, aga ise nad selle neiule antud vanusega panevad mind seda küsima ning rõvetsema.

 
8 kommentaari

Kirjutas &emdash; jaanuar 18, 2021 toll Uncategorized