RSS

..temaga võisin ma olla mina ise. ta mõistis rohkem kui keegi teine, mis tähendab oma nahas lõksus olla..

10 okt.

Ma ostsin selle raamatu Kumust suhteliselt vahetult enne, kui ma Giovanniga tuttavaks sain. tunnistan, et ma ei teadnud neist kahest siis veel mitte midagi, nagu puhas leht, aga piisas pilgust raamatule ning paarist lõigust siit ja sealt, kui ma teadsin päris kindlalt, et see võiks mulle ja minuga sobida.

kui me Giovanniga kokku elama hakkasime, siis ta luges seda mulle õhtuti enne und ette. ma ütleks, et algus oli koguni ilus ja helge, aga mida edasi, seda raskemaks ja rõhuvamaks see muutus. ma isegi ei mäleta, kas me siis üldse raamatuga päris lõpuni jõudsimegi, sest ühel hetkel ma mäletan selgelt, kui mõtlesin ja tundsin, et kõik, enam ei jaksa, ilmselt siis vist mitte.

samal kevadel käisime kahekesi Soomes Mapplethorpe´i suurt fotonäitust vaatamas. jah, ükskõikseks ei jäta see kunst ilmselt kedagi. mees, kes armastas lilli, mehi, peeniseid ja ühte naist.

eile siis, me kohtumise hetkest peaaegu kuus aastat hiljem, nägime ETV2-st ka filmi ära. tähendab, olgem täpsed, Giovanni ütles, et tema on seda juba kunagi näinud, mina nägin tõesti esmakordselt.

lihtsalt haruldaselt sarnased näitlejad päris inimestele. kuigi päris Mapplethorpe oli mu arust ikkagi suts kenam, kui filmi oma. filmi üleshitus oli samuti täpselt sama, nagu raamatus, aina süngemaks ja raskemini talutavaks. jah, tõsi, nagu heade lugude ja filmidega sageli juhtub, et kuigi väga hästi tehtud ja mängitud, siis filmi seedimine ja sellest taastumine võtab hiljem arvestatavalt aega. tohutu andekus, põlemine, kirg ning enesehävitus, aga see kombo on emotsionaalselt sageli liiga suur amps korraga. hiljem kõht valutab ja peas pressib nagu tangidega. ei saa kuidagi filmi peast ära ja kõik see kokku mõjub veel mitu päeva jutti
ja tagantjärele mõeldses oleks tegemist olnud justkui must-valge filmiga, väga kontrastne, mida see ju tegelikkuses polnud. aga ma poleks ka ses päris kindel, kui poleks olnud ühte lillekimpu, kus oli kahvatuid värve ning lisaks ka üks naisetrahva kleit, mis oli päris kindlasti punane. aga tõesti ka mitte palju rohkem, isegi pingutades ei löö rohkem värve silme ette. ilmselt oli see muidui taotuslik ja läbimõeldud, nagu ta fotokunst, ja ilmselt ka ta elu suures plaanis, kasutada riietumises ja taustakujunduses nii vähe värve, et üldmulje jääks must-valge.

kui paaridel on sageli see mingi salapärane meie laul, siis täna hommikul köögis kohvi võttes ma ühtäkki tabasin, et see ongi Giovanniga ju siis see meie oma. mingist täiesti juhuslikust ostust sai niit, mis me eludest ikka ja jälle kuidagi märkamatult läbi jookseb.

ütlesin seda ka Giovannile, ta ei vastanud. aga ma tean ja tundsin, et see tema vaikimine tähendas sel kohal ehk mõneti ka üllatust, kuid samas siiski ka nõustumist.

 
1 Kommentaar

Kirjutas &emdash; oktoober 10, 2020 toll Uncategorized

 

One response to “..temaga võisin ma olla mina ise. ta mõistis rohkem kui keegi teine, mis tähendab oma nahas lõksus olla..

  1. Mummo

    oktoober 11, 2020 at 7:10 e.l.

    jah. ilus.väga ilus. et just see see meie on.
    raamatust ei teadnud. näitusel käisin. nüüd tean raamatust ka, aitähh. näituse põhjal ütleksin, et minu. hakkan raamatut otsima.

     

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: