RSS

kasvatusest ja kasvamisest. kell 16.38, köögis

03 okt.

ma nüüd räägin sulle siinkohal midagi, üldsegi mitte lapse ja vanemaga seotult, vaid täitsa täiskasvanute tasandil, no ma vist tahan sellega öelda, et sel pole tegelikult vahet, sama loogika toimib ka täiskasvanute maailmas, kas sa mäletad, kui sa mu ellu tulid, siis sa tahtsid alati, et enne sooja joogi joomist peaks tasse kuuma veel all soojendama, sama taldrikutega enne sooja toidu sööma hakkamist, et taldrikuid tuleb ikka soojendada. see oli mulle täitsa võõras ja uus ning su järjekindlus ja paindumatus ses küsimuses tundusid mulle pisut hüsteeriline ja totakas. ja mäletad, kuidas ma sulle siis ütlesin, et “olgu, kui see sulle nii oluline on, siis tee seda, aga ära minult palun sama nõua”. sa isegi leppisid sellega, ainult ohkasid, jaa, seda sa siiski tegid, kui ma olin lõunat või hommikukohvi jõudnud serveerida otse aknalaualt võetud jahedas kruusis või riiulilt haaratud taldrikul, aga kui sa jõudsid, siis võimalusel sa siiski sõnatult eelsoojendasid neid taldrikuid ja tasse. ja kas tead, et kuigi need su ohked ja hüüatused tunduvad mulle endiselt pisut ülepaisutatult hüsteerilised, siis nüüd, nädala sees, kui sind meiega pole, siis ma soojendan alati kohvitassi enne kohvi joomist, alati, mõistad?, ja vahel harva pistan ka taldriku kuuma vee alla. ma olen mõelnud, et kui sa oleksid mind selleks sundinud, siis vaevalt ma seda teeks, arvata võib, et ma ainult põlgaks seda, aga ajaga ja sundimatult olen sellega hakanud aina enam harjuma ja tead, täna see koguni meeldib mulle, kuigi taldrikute soojendamiseni ma üksinda olles pole siiski veel jõudnud, veel, ma mõtlen.

ja nüüd ma mõtlen, et kui sa soovid, et Pääsu taldriku tühjaks sööks, ja ma vahel sekkun, kuigi ma tegelikult suures plaanis ju pooldan seda, siis sellisel kujul, ühe lausena, tundub see puhas jõudemonstratsioon ja trotsi tekitav. sest mul tuleb meelde mu omaenese lapsepõlv ja need mõned korrad, kus mu söök suus ringi käis ja mul ei lubatud laua tagant tõusta, tahad sa öelda, et sinu elus pole lapsena sellist asja ette tulnud, et sa ei tea, millest ma räägin? ja kas ma siis täna ja praegu näen seda kuidagi teisiti, et see polnud ülekohus, ja mida kõike, mida meiega tehti, või et ma poleks selleta jõudnud elus ise nii kaugele, et eelistan võimalusel täna taldriku tühjaks süüa. ma lihtsalt arvan, et seda ei peaks kunagi nõudma, vaid niimoodi möödaminnes mainima, et “on palju kenam, kui taldrik jääb ilusti peale söömist puhtaks”, või et “mis oleks, kui püüame endale ette tõsta/võtta täpselt nii palju toitu, kui ära süüa jaksame, pigem võtab alguses vähem ja siis juurde, kui isu on”, või siis et “väga ebamugav ja halb tunne on, kui peab toitu prügikasti viskama”. mida iganes, kuidas iganes, mitte eales sundima, sest ma siiralt usun, mõistad, täiesti siiralt, et näita ise eeskuju, selgita möödaminnes ja sõbralikult, usu ise, mida sa räägid ja sa näed tulemust palju kiiremini ja valutumalt, see tuleb märkamatult ühel päeval iseenesest. kui pole sundi ja on arusaadav. ja kui pole mingil põhjusel päris vastumeelne, sest meil kõigil on midagi, mis ei lähe ka lihtsalt parima tahtmise korral alla.

sest kõik tuleb loomulikult, kui me ei taju, et meid sunnitakse, et meil pole valikut. tuleb vaikselt, läbi mõistmise ja mõtestamise, ajaga ja sundimatult, kui me ise asja tuumani jõuame.

kasvatamatult,
K

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; oktoober 3, 2020 toll Uncategorized

 

3 responses to “kasvatusest ja kasvamisest. kell 16.38, köögis

  1. Külli

    oktoober 5, 2020 at 8:47 p.l.

    Jah, jah ja veelkord – jah!!!

     
  2. Rastik

    oktoober 7, 2020 at 10:39 e.l.

    Minu isa, kes suri hiljuti ja oli 82aastane, ütles ikka ja jälle, et kõige vastikum asi on kui inimest sunnitakse sööma…Võiks ju arvata, et sellises vanuses inimene ja need ajad kust tema tuli, et tema põhimõtted on hoopis teised, aga vat ei olnud ja mina mõistsin seda tema lauset väga hästi 🙂 ja olen talle tänulik.

     
  3. kellakagu

    oktoober 7, 2020 at 4:47 p.l.

    äh, see ongi midagi muud, mitte vanus ega ajad ja olud, need on pelgalt soodustavad tegurid ja mustrid. ma saan aru, et meil kõigil on omad ajad ja olud ja mustrid, aga miks mõned sinna kinni jäävad ja teised mittte, see on mu viimaste aastate suurim küsimus:)

     

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: