lihtsalt on ilmselt. mu parasiitsõnad

Vaatasin kell 4:52 telefonist kella ja nägin seejuures, et ta on saatnud mulle sõbrakutse.

jah, tõsi, ma tookord ikkagi ka magasin temaga, ja see on vististi ju see kõige olulisem märksõna armukeseks tembeldamisel või mitte tembeldamisel, aga ma endiselt ei pea teda ainuüksi selle määratluse kohaselt enda armukeseks, sest ta oli ja on minu jaoks midagi palju rohkemat.

ta on mu päästja. ja kuigi see kõlab niimoodi must-valgelt ilmselgelt liiga paatoslikult ja ülepakutult, siis oli ta see viimane ja määrava tähtsusega piisk, kes aitas mul end Hermiine isast lahti rebida. puhas issanda õnnistus, et ta juhtus, ja ma olen talle nende kolme ja poole patuse ja ilusa päeva eest ilmselt elu lõpuni lõputult tänulik.

ma nüüd ei teagi mida teha, see on iseenesest tore ja mulle see ju koguni meeldib, aga ma vist kardan selle nupule vajutamise juures kõige enam, et Facebook võiks olla ise midagi toimetanud ja mulle selle kutse saatnud. see on ju võimalik? mis annab selget tunnistust, et ilmselgelt pole ma juhtunu suhtes siis ka nii ükskõikne ning too seik on mulle elus siiski ka nii palju oluline, et ma ei ma tahaks olla tema sõbralistis lihtsalt keegi masina apsakas. mitte, et ma tahaks olla nüüd ka keegi jumal-teab-kes, aga apsakas kohe kindlasti mitte.

aga mis siis, kui see polnud masin, siis arvestades kõike olnut ma tean, et midagi peab lahti olema. ja nüüd ma siin siis istun, süda lööb ikka oma tavapärased 76 lööki minutis, nagu ei midagi erilist, aga magama ka enam ei jää.

sest miks ta just nüüd pildile ilmus? ma küsin endalt ikka ja jälle, kas elus on tegelikult üldse juhuslikkust?

kurat võtaks, pidin ma seda kella vaatama.

aa, ja muide, kas te eilset Plekktrummi nägite? too mees, keskkonnaantropoloog, ta nägi ju välja nagu Vana Toomas Raekoja torni tipust. ja kuigi selle saate formaadiga see sõna vist nüüd päris hästi kokku ei käi, siis too eilne vestlus oli.
lihtsalt.
nii. paganama. põnev!

ja muidugi ma tean, et ühel hetkel ma teen seda, ma ainult pisut venitan veel enne hetke, sest….
kui aga juhtumisi kuulis t e m a nime,
libises valgus üle ta näo.

mida iganes siis, aga ma lähen nüüd pesema,
ilusat uut algavat päeva teilegi!

 

vähenõudlikkusest ja õnnelik olemisest

Ostsin endale pisut enne sünnipäeva Montonist ühe ruudulise sügisese seeliku. miskine eelmise hooaja, või mis iganes, allahinnatud riideese, 10 euroga tõin koju ära. tänaseks on sellest kujunenud mu totaalne lemmik, must kõrge kaelusega polo juures, nüüd käin juba kolm nädalat igal pool nagu koolivormis, ära ei tüdine, ikka veel hullult meeldib. üks peavalu vähem, kestaks see vaid kauem, mitu poolest või mitu aastat jutti:)

ühel päeval helistas mulle keegi müüginaine, pakkus miskeid, oli vist aaloega, kosmeetikatooteid, et uued ja puha ja ehk soovite proovida. vastasin talle, et kahjuks sattus täiesti vale inimese otsa, ma pole teps mitte kreemi inimene. tema vastu, et aga egas siis ainult kreemid, et on ka šampoone ja palsameid ja midagi veel, et äkki ikka proovite ja soovite? ja siis ma talle selle peale vastasin, et teate, nii hea ja vabastav, kui elus on ka selliseid kohti, mille juures ei pea pead vaevama, ja sealjuures veel meeldib ja oled rahul. milleks siis oma elu keerulisemaks elada?

ilmselt arvas ta, et on mõne hullumeelse otsa sattunud, igal juhul lõpetas ta selle peale kiirelt kõne.

aga kui elu on niigi tegemisi, mõtteid ja mõtlemist, valikuid, vangerdusi ja paukuvaid uksi täis, siis on sellised kohad ju puhas õnn ja luksus, puhkus, energia ning aja sääst, või ma olen millestki väga valesti aru saanud?

 

sajaga tagasi. argipäevas.

Läksime reede õhtul Giovanni tülli, nagu tikust lahvatas. kiiresti, tuliselt ja põhimõtteliselt. kui mind täna midagi pöördesse ajab, siis see, kui keegi kolmas teab paremini, kuidas ma mõtlema ja end tundma peaksin. kümme minutit hiljem haaras ta oma koti ja lahkus sõnatult (maailma kõige nõmedam käitumine). nagu viimastel aegadel/aastatel tavaks. kui kord juba uks lahti tehtud, siis käib see aina kergemalt. ja mis võiks olla muretum ja lihtsam, kui lihtsalt välja astuda ja ära kaduda.
voila.

mina võtsin ööga 800 gr alla (peale koroonat on mida võtta ka) ja tapetseerisin pool Ruudi tuba. see näitab, et läks hinge ja käis sügavalt läbi. muidu hakkan vastupidi, sööma, ja kaal tuleb. aga praegu on isu endiselt suur null. kunagi ammu sai veiniga ka end juurde lohutatud, nüüd kulub sellistel rahututel päevadel pigem üks pudel õlut.

aga tipp on kindlasti ületatud, seda ma tean. mida kõike ma tunnen ja olen, aga ma ei kuku enam päris kõhuli.
homme saan tööle. ma mõtlen, et praegu on juba isegi hästi, kui rasked ja keerulised olid sellised emotsionaalsed laksud veel väikse lapsega kodus, päris nelja seina vahel, kinni olles.

aga see pidev teadmatus, et ei saa kunagi kindel olla, kas homsed kokkulepped peavad, see on lihtsalt nii otsatult-mõttetult kurnav ning väsitav

 

ma nüüd lisan siia eelnenule veel kuldse ning makroonise kokkuvõtva punkti enne, kui argipäeva tagasi plärtsatan

 

oo, see patune edevus

Troonipärija võttis naise. Abiellumises on jõud, nii öeldakse kogu maailmale, et me oleme nüüd üks.

Killukesi sest kaunist kesksuvisest päevast.
Krõõt Tarkmeel Photography + natuke fotoseina ja 1 mu oma erakogust:)

Minu lemmikud on siin, loomulikult oli see lõplik valik paras peavalu.
Kõik peale Ruudi on siin-seal peal ja olemas. Ruudi jõudis paar päeva enne sõjaväkke minna. klassika, üks on alati puudu.

 

siis, kui puuksutamisest saab privileeg

Kui kaks inimest alles kohtuvad, siis troonib puuks kindlasti piinlikumate asjade top 3 nimistus. aga ajaga asjad muutuvad ja ühel hetkel jõuavad need üldjuhul sinnamaani, et kui see vahel siiski juhtub, siis ei peagi enam piinlikkusest päris maa alla vajuma. no ma mõtlen, et see on sel pisut kohmetul hetkel isegi selline sutsu vandeseltslaslik ja ühtekuuluvuse moment, nagu ses mõttes, et kui Urve Uusberg ütles, et kellegi valu jagamine on tegelikult privileeg, siis kellegagi puuksu jagamine ju mõnes mõttes samuti, sind saab usaldada:)

no igal juhul, eile õhtul selline olukord Legosid kokku pannes me kodus meie kolme vahel aset leidis.

mõni aeg hiljem küsis teine, kas mina võiksin nüüd ka puuksu teha?

Muidugi, ole lahke, ma võin kõrvad ka kinni panna, kui sa nii end paremini tunned, lubas esimene lahkelt.

Mitte kõrvad, vaid nina pead kinni panema, teatas seepeale meist kolmest see kõige terasem.

 

Maa saab taevani

Mul on kahju. Sulle on ikka elus palju kanda antud.

Aitäh, sellega harjub.

Kõlab ehmatavalt pragmaatiliselt. aga ilmselt on sul õigus.

Ta oli üle viie aasta selle diagnoosiga. Õpid olema leplik saatuse vastu.

 

Aitame

Lisaks igakuisele 10 eur püsiannetusele, annetan iga kuu kuni 15 eur ulatuses veel meedias abi küsivatele hädasolijatele.

enamasti küll erinevate haiguste ja terviserikkega sündinud suurtele ja väikestele inimestele, aga teinekord ka neile, kes on mõnes õnnetuses oma elamise kaotanud. või siis tublidele ja toimekatele inimese(te)le (perekonnale), kes on mingil põhjusel elu hammasrataste vahele jäänud või kuidagi muudmoodi raskustesse sattunud.

täna näiteks saatsin eurod teele väikesele Pavelile.

sest väikest Annabeli ikka nägite paar õhtut tagasi Ringvaates?

 

Argipäeva õhtud

Hermiine, tee palun uks lahti!
Ma ei saa….
Mks sa siis ei saa?
Ta kiusab mind.
Kuidas ta sind siis kiusab?
Ta näitab keelt.
No aga ära vaata teda siis.
Ma ei saa….
Kuidas sa ei sa?, keera talle selg.
Ma ei saa….

 

mängud tulega

kontoris lendavad pilgud ja nooled, õhus on armuafääri algeid. mina isiklikult pole nende vahele jäänud ja midagi pealt näinud, eks ma viibin muidugi keskmisest vähem kohal ka, küll aga olen siit-sealt möödaminnes kuulnud, täna juba piisavalt palju, et uskuma hakata. sest inimesed vahetavad omavahel ühemõttelisi pilke, viskavad õhku lausejuppe ning sosistavad nurga taga siis, kui nad arvavad, et keegi kolmas neid ei kuule, kas ainult mulle tundub nii?

ma kuulen ja kuulan ning mõtlen ainult, et milline õnn, et see pole mina, milline õnn, see on lihtsalt ebareaalne, milline kergendus- ja vabadusetunne mind täna seda mõeldes seejuures valdab, sest jumal, kuidas ma enam ei viitsiks. ma ju ometi tean, kui palju segadust ja pisaraid ja jama sellest kõigest lõpuks võib tulla ja maha jääda. ning kui lugu peakski leegina üles lahvatama, siis juba eos on üks osapool ilmselgelt haavatavamas seisus ning tema võimalus haiget saada ja oma senine elu segi paisata on otsatult suurem, kui tol teisel.

aga see on fakt, pelgalt fakt, mõistate? ja issand hoia, kui vanana ma end niimoodi mõeldes tunnen.

mis tähendab, et tahaksin ainult võtta tal korra käest ja öelda…ma ei teagi…. öeldagi lihtsalt, et hoia ennast!….sest ma ei saa midagi teha, aga ma ei näe seda ka kui suurt viga.

ja kui te nüüd arvate, et see on üksnes eneseõigustus, stiilis no mida muud tema öelda saabki, siis kohe kindlasti mitte. kindlasti mitte.