MInu suur pahur poiss ilmus ikkagi välja, sama sõnatult nagu ta kadus, sama sõnatult oli ta täna kohal. kuna ta ei tulnud reede õhtul, nagu meil muidu kombeks, siis ega ma enam nagu arvanudki, juba mõtlesin, et no kuidas nüüd jälle edasi. eks see temaga keeruline ole, aga olen aru saanud, et neil hetkedel torkida ka pole mõtet, see teeb ainult hullemaks, et siis on nii nagu on. iseenesesest on mul ju väga hea meel, et niigi läits, et ta ikkagi otsustas tulla, arvata võib, et ega see samm tal ka kerge teha polnud, aga on ta ju tegelikult ainumas inimene, kes mind hetkel Pääsuga aitab.
tema ikkagi tuleb.
praegu vaaritan ahjus lõunasööki ja õhtuks on mul linnaluba. saan sõbrantsiga natukeseks kokku ja hiljem tahan kindlasti Tove Janssoni muuvi ära vaadata.
uh, ma juba tean, kuidas see mulle kindlasti meeldib.
siis tahaksin hommikust õhtuni tööl käia, mõtlemata mitte millelegi muule, arvestada ainult iseendaga, varahommikul esimesena vaiksesse hämarasse kontorisse jõuda, süveneda, pusida, nokkida, et siis sealt viimasena lahkuda. jalutada läbi pimeda tuledes linna, et siis lõpuks bussiga, akna all istudes ning sealt välja vahtides, aeglaselt koju loksuda. tahaksin kõriauguni töö tegemisse uppuda, kõik muud kohustused ja vastutuse kuu peale saata, unustada kogu muu maailma enda ümber ja lihtsalt oma isu oksendamiseni täis töötada.
Vaatasin kell 4:52 telefonist kella ja nägin seejuures, et ta on saatnud mulle sõbrakutse.
jah, tõsi, ma tookord ikkagi ka magasin temaga, ja see on vististi ju see kõige olulisem märksõna armukeseks tembeldamisel või mitte tembeldamisel, aga ma endiselt ei pea teda ainuüksi selle määratluse kohaselt enda armukeseks, sest ta oli ja on minu jaoks midagi palju rohkemat.
ta on mu päästja. ja kuigi see kõlab niimoodi must-valgelt ilmselgelt liiga paatoslikult ja ülepakutult, siis oli ta see viimane ja määrava tähtsusega piisk, kes aitas mul end Hermiine isast lahti rebida. puhas issanda õnnistus, et ta juhtus, ja ma olen talle nende kolme ja poole patuse ja ilusa päeva eest ilmselt elu lõpuni lõputult tänulik.
ma nüüd ei teagi mida teha, see on iseenesest tore ja mulle see ju koguni meeldib, aga ma vist kardan selle nupule vajutamise juures kõige enam, et Facebook võiks olla ise midagi toimetanud ja mulle selle kutse saatnud. see on ju võimalik? mis annab selget tunnistust, et ilmselgelt pole ma juhtunu suhtes siis ka nii ükskõikne ning too seik on mulle elus siiski ka nii palju oluline, et ma ei ma tahaks olla tema sõbralistis lihtsalt keegi masina apsakas. mitte, et ma tahaks olla nüüd ka keegi jumal-teab-kes, aga apsakas kohe kindlasti mitte.
aga mis siis, kui see polnud masin, siis arvestades kõike olnut ma tean, et midagi peab lahti olema. ja nüüd ma siin siis istun, süda lööb ikka oma tavapärased 76 lööki minutis, nagu ei midagi erilist, aga magama ka enam ei jää.
sest miks ta just nüüd pildile ilmus? ma küsin endalt ikka ja jälle, kas elus on tegelikult üldse juhuslikkust?
kurat võtaks, pidin ma seda kella vaatama.
aa, ja muide, kas te eilset Plekktrummi nägite? too mees, keskkonnaantropoloog, ta nägi ju välja nagu Vana Toomas Raekoja torni tipust. ja kuigi selle saate formaadiga see sõna vist nüüd päris hästi kokku ei käi, siis too eilne vestlus oli. lihtsalt. nii. paganama. põnev!
ja muidugi ma tean, et ühel hetkel ma teen seda, ma ainult pisut venitan veel enne hetke, sest…. kui aga juhtumisi kuulis t e m a nime, libises valgus üle ta näo.
mida iganes siis, aga ma lähen nüüd pesema, ilusat uut algavat päeva teilegi!
Ostsin endale pisut enne sünnipäeva Montonist ühe ruudulise sügisese seeliku. miskine eelmise hooaja, või mis iganes, allahinnatud riideese, 10 euroga tõin koju ära. tänaseks on sellest kujunenud mu totaalne lemmik, must kõrge kaelusega polo juures, nüüd käin juba kolm nädalat igal pool nagu koolivormis, ära ei tüdine, ikka veel hullult meeldib. üks peavalu vähem, kestaks see vaid kauem, mitu poolest või mitu aastat jutti:)
ühel päeval helistas mulle keegi müüginaine, pakkus miskeid, oli vist aaloega, kosmeetikatooteid, et uued ja puha ja ehk soovite proovida. vastasin talle, et kahjuks sattus täiesti vale inimese otsa, ma pole teps mitte kreemi inimene. tema vastu, et aga egas siis ainult kreemid, et on ka šampoone ja palsameid ja midagi veel, et äkki ikka proovite ja soovite? ja siis ma talle selle peale vastasin, et teate, nii hea ja vabastav, kui elus on ka selliseid kohti, mille juures ei pea pead vaevama, ja sealjuures veel meeldib ja oled rahul. milleks siis oma elu keerulisemaks elada?
ilmselt arvas ta, et on mõne hullumeelse otsa sattunud, igal juhul lõpetas ta selle peale kiirelt kõne.
aga kui elu on niigi tegemisi, mõtteid ja mõtlemist, valikuid, vangerdusi ja paukuvaid uksi täis, siis on sellised kohad ju puhas õnn ja luksus, puhkus, energia ning aja sääst, või ma olen millestki väga valesti aru saanud?
Läksime reede õhtul Giovanni tülli, nagu tikust lahvatas. kiiresti, tuliselt ja põhimõtteliselt. kui mind täna midagi pöördesse ajab, siis see, kui keegi kolmas teab paremini, kuidas ma mõtlema ja end tundma peaksin. kümme minutit hiljem haaras ta oma koti ja lahkus sõnatult (maailma kõige nõmedam käitumine). nagu viimastel aegadel/aastatel tavaks. kui kord juba uks lahti tehtud, siis käib see aina kergemalt. ja mis võiks olla muretum ja lihtsam, kui lihtsalt välja astuda ja ära kaduda. voila.
mina võtsin ööga 800 gr alla (peale koroonat on mida võtta ka) ja tapetseerisin pool Ruudi tuba. see näitab, et läks hinge ja käis sügavalt läbi. muidu hakkan vastupidi, sööma, ja kaal tuleb. aga praegu on isu endiselt suur null. kunagi ammu sai veiniga ka end juurde lohutatud, nüüd kulub sellistel rahututel päevadel pigem üks pudel õlut.
aga tipp on kindlasti ületatud, seda ma tean. mida kõike ma tunnen ja olen, aga ma ei kuku enam päris kõhuli. homme saan tööle. ma mõtlen, et praegu on juba isegi hästi, kui rasked ja keerulised olid sellised emotsionaalsed laksud veel väikse lapsega kodus, päris nelja seina vahel, kinni olles.
aga see pidev teadmatus, et ei saa kunagi kindel olla, kas homsed kokkulepped peavad, see on lihtsalt nii otsatult-mõttetult kurnav ning väsitav
Troonipärija võttis naise. Abiellumises on jõud, nii öeldakse kogu maailmale, et me oleme nüüd üks.
Killukesi sest kaunist kesksuvisest päevast. Krõõt Tarkmeel Photography + natuke fotoseina ja 1 mu oma erakogust:)
Minu lemmikud on siin, loomulikult oli see lõplik valik paras peavalu. Kõik peale Ruudi on siin-seal peal ja olemas. Ruudi jõudis paar päeva enne sõjaväkke minna. klassika, üks on alati puudu.
Kui kaks inimest alles kohtuvad, siis troonib puuks kindlasti piinlikumate asjade top 3 nimistus. aga ajaga asjad muutuvad ja ühel hetkel jõuavad need üldjuhul sinnamaani, et kui see vahel siiski juhtub, siis ei peagi enam piinlikkusest päris maa alla vajuma. no ma mõtlen, et see on sel pisut kohmetul hetkel isegi selline sutsu vandeseltslaslik ja ühtekuuluvuse moment, nagu ses mõttes, et kui Urve Uusberg ütles, et kellegi valu jagamine on tegelikult privileeg, siis kellegagi puuksu jagamine ju mõnes mõttes samuti, sind saab usaldada:)
no igal juhul, eile õhtul selline olukord Legosid kokku pannes me kodus meie kolme vahel aset leidis.
mõni aeg hiljem küsis teine, kas mina võiksin nüüd ka puuksu teha?
Muidugi, ole lahke, ma võin kõrvad ka kinni panna, kui sa nii end paremini tunned, lubas esimene lahkelt.
Mitte kõrvad, vaid nina pead kinni panema, teatas seepeale meist kolmest see kõige terasem.
You must be logged in to post a comment.