RSS

Arhiiv kuude lõikes: september 2020

Nagu võlujooki oleks joonud

Võtsin reedeks linnateatripileti, Mineku eel. täiesti hetkeemotsiooni pealt, tuli meelde, et keegi kuskil mõned päevad tagasi rääkis Linnateatrist ja piletitest. kaks üksikut piletit viimases reas olid vabad, millest ühe endale maha kustutasin. ja ma ei valeta, kui ütlen, et mu pea hakkab erutusest ringi käima pelgalt mõttest, et võiksin teatrisse minna.

ma täpselt veel ei tea, et kuidas ma täpselt sinna siis saan, sest Giovanni on taas kord töölähetuses ja kes Pääsut hoiab, ikka see sama jutt. aga ma lihtsalt ei saanud teisiti.

laupäeval saime Giovanniga vaba pealelõuna ja õhtu, käisime muuhulgas üle valgusaastate koos kinos, Keelatud armastus. No see oli täiesti kuul pähe film, uskumatu lugu, istusin enam-vähem terve filmi näpud kõrvas ja piilusin ühe poolavatud silmaga ekraani, kogu aeg mõtlesid, et no siit küll enam hullemaks ja piinlikumaks minna ei saa, aga sai, sai, lihtsalt kohe nii otsatult piinlikuks, ja olenemata kõigest, hammas läks täiega verele. kui jumalik ja puhastav tunne see ikka on, kui miski su nii emotsionaalset läbi raputab.

 
4 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 8, 2020 toll Uncategorized

 

Veejahil*

Ilmselgelt on minu lemmik vesi vihmavesi. paduvihma ajal mööda tänavaid tormavad ja hüplevad vihmaveejoad ning heitlikud vihmapiisad ja veenired aknaklaasil.

võin seda ikka uuesti ja uuesti imetleda, pildistada, filmida, mis sest, et ühesugune, aga siiski alati nii erinev. korraga nii nukker ja nii lõputult ilus.

*Tegelinski Fotojaht

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 6, 2020 toll Uncategorized

 

Pahhh

Ta ajas sõrad vastu ja ta põhimõtteliselt tõmmati jõuga uksest sisse, ma tahan, et emme mulle tagant aknast lehvitaks, ma tahan, et emme mulle tagant aknast lehvitaks, ma tahan, et emme mulle tagant aknast lehvitaks.

jumal, see on niiiiiiii valus, see lihtsalt kisub ja rebib kõik mu seest. andke mulle jalakäijad andeks, kui mu auto peale seda mitte ei sõida, vaid hüppab tümaka tümpsudes linna ja töö poole. nii, et mu kuulmekiled ähvardavad lõhkeda. see on ainuke võimalus mul sealt edasi minna.

mul ei ole vaja soojamaareise, moodsat rotangmööblit, pastelseid seinavärve, musta raamiga klaase, kalleid päikeseprille, uusi kleite, kingi, ehteid. ma tahaks olla rikas ainult ja ainult, et saaksin lastele võimaldada vajadusel head lapsehoidjat, et nad saaksid käia ujumistrennis, klaveritunnis, balletitunnis, võimlemas ja vahel ka minuga kohvikus.

ma ei usu enam ammu eemaletõukamisse, kui vajalikku iseseisvumise ja elus hakkama saamise meetodi. mina kiikusin lasteaias pooleteise-aastaselt tuima näoga päevad läbi puuhobusega ning Giovanni viidi aeda üleüldse aastaselt, esmaspäevast reedeni, vahepeal koju ei toodudki, nii kuus aasta, kuni koolini välja. täiesti perses, ma ütlen.

ma tean üsna mitut inimest, kes pole lasteaias käinudki ja ma ei näe, et nad meist kuidagi kehvemini elus hakkama saanud või läbi löönud oleksid. pigem vastupidi. kui ma oleks olnud oodatud laps, kui minu kodus oleks olnud armastust, seda päris armastust, siis ma usun, et nii mõnigi vale käik ja valik oleks jäänud tegemata.

ma ei tahaks raha eest midagi rohkemat, kui seda, et mu lastest kasvaks tervemad, stabiilsemad ja õnnelikumad inimesed, kui ma ise. see on tõesti ainuke asi, mida ma soovin, aga mulle tundub, et ma pole suutnud seda neile anda.. mis sest, et ma olen püüdnud. ja lisaks terve elu ka tööd teinud.

ma pole suutnud neid selle maailma eest piisavalt kaitsta. ja see teeb mulle haiget iga jumala päev, kui see mulle näkku karjub.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 3, 2020 toll Uncategorized

 

läks lahti

tööl on mõnda ega juba paras tulekahju, kõik on möödaminnes jooksusammule üle läinud. närvid on inimestel pingul, plahvatusi esineb siin ja seal. Soome plikad on juba läbi põlenud, otsaga haiguslehel. eestlane on sitkem, sellest olen ka juba aru saanud.

Hermiinele panin eile õpikutele värvilisi pabereid ümber, au ja kiitus mulle, see on mulle iga-aastane Suur Väljakutse, aga eile läks ootamatult ladusalt.

Pääsu läheb juba teist hommikut lasteaeda, nagu esimest korda elus, nutab nii ahastavalt ja südantlõhestavalt, et …no kui ta veel nädalakese nii peaks jätkama, siis ei pea minu närvid sellele vastu.

ma küsin endalt ikka ja jälle, et no mida kuradit ma valesti olen teinud, et mu laped ei taha lasteaias käia? miks nad selle koha mulle nii raskeks teevad?

mõtlesin, et teen täna äkki Kass Arturi kooki. tahaks õunakooki teha, aga hapusid õunu oleks selleks vaja, neid mul pole.

ja sügis on ilus.

Giovanni saatis sõnumi, Tere. Jah. Tulen. vastus ju iseenesest positiivne, aga mind hirmutab säärane sõnumite ametlikkus. ma ei oota loomulikult mingeid suuri tundeid, ülevoolavust, aga siiski? ….midagi tuttavat ehk, seda inimest, keda mina tunnen? killukest soojust?

äh, mis ma siin ikka, ärge palun saage ainult valesti aru. tegelikult on kõik päris hästi, ma olen täna kohe naljakalt õnnelik.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 2, 2020 toll Uncategorized

 

meie isa, kes sa oled taevas

täna pidin endale päeva kestel vähemalt kümme, kui mitte enam, korda ütlema, et hinga rahulikult, hinga rahulikult. nagu absoluutne kannatlikkuse ja enesekasvatuse eri. hommikust saati.

aga positiivsema poole pealt, siis õemees saatis mulle eile suure pudeli väga head õhtukellakümnepits konjakit. ja seda päeval, kus ma just mõtlesin, et pean endale uue hankima, sest õhtuks oli olemasolevasse jäänud veel viimane tilgake.
ilmselt on jumal siiski olemas, kui ta mu soove kuulda võttis.

ole sa tänatud nende päevade eest!

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 1, 2020 toll Uncategorized