RSS

11

24 sept.

Hermiine sai möödunud pühapäeval 11 ja kui tavaliselt hüüatatakse sellises kohas, et ja ongi juba 11, siis jah, 11 on juba päris kenake number tõesti, aga päris nii lupsti ja märkamatult, nagu ehk mõne teisega, see aeg temaga ja tema puhul ka nüüd lennanud pole.

õnneks ta nüüd juba magab ööd läbi ja ehk nii viimased kolm-neli aastat ei ärka ka enam igal hommikul hiljemalt kell seitse. makaronidele on lisandunud juba päris arvestatavalt teisigi söödavaid toiduaineid, juuksed paneb ta täna juba lausa vabatahtlikult patsi ning kõik riided ei peagi enam olema päris puuvillasest ja mitu numbrit suuremad, et ta neid kannaks ja ebamugavusest paigale ei hanguks.

samas, koerte ja igasuguste muude suuremate ja väiksemate elukate teema kogub aina tuure juurde. ma ei kujutagi ette, millega see ühel päeval lõpeb, aga enam ma ennast sellega ei vaeva, läheb nagu läheb, elu on täis üllatusi. eriti tema puhul.

kõikvõimalikelt välistelt parameetritelt käib ta tänaseks minust juba päris kõrge kaarega üle, nii pikkus, kaal, kui ka jalanumber. võin pea pakule panna, et umbes poole aasta pärast lööb ta mind isegi juba pesuosakonnas.

ta on minust oluliselt osavam suhtleja, saavutab vajadusel võõrastega kergesti kontakti ning valdab minust märgatavalt paremini small-talki. võib su võimalusel surnuks jutustada, eriti keeruline on see hommikuti, siis, kui mina tahaks täielikku vaikust.

aga noh, õnneks on ta juba tõesti vähemalt 11, mis tähendab, et natukeseks ajaks ta ikka teeb ka nii, nagu ma palun.

tal on imeilusad juuksed. paljudel tüdrukutel/naistel on pikad juuksed, aga tema omad torkavad silma, neid märgatakse, need pole üksnes pikad juuksed, vaid need mängivad.

aga muidu on ta nagu üks noor inimene ikka, vist, ma arvan, ikka see telefon ja tic-toc ja kuuluvustunne ning muu säärane. ning loomulikult meie lõputud vestlused asjade, suhete, tujude teemadel või näiteks see, et miks ma talle täitsa põhimõtteliselt USAst ühe suunamudija pusa ei telli, mis meile kokku 64 eur maksma läheks. ma ikka üritan talle selgeks teha, kuidas need asjad töötavad, mis tema ja meie kõigiga tehakse, et mu käsi lihtsalt ei tõuse sellega kaasa minema, aga jah, usutavasti on meil veel pikk tee minna. ma julgen arvata, et ei valeta, kui ütlen, et räägime sellistel teemadel tunde, aga lõpuks ta ikkagi pigem lepib, kui mõistab. aga ehk see ongi selles vanuses normaalne, ma ei tea, poistega mul igal juhul sääraseid probleeme ja jutuajamisi ei eksisteerinud, aga 11-aastast plikat pole mul ju varem kodus olnud.

ta võib kohati olla nii lõputult helge, aga teisel hetkel juba kõige võimatumalt vastikum puberteet maailmas üldse.

igal juhul tema on. kogu aeg väga olemas. kuskil. ega lase ennast naljalt unustada. ta annab, aga sama palju ja kindlakäeliselt ka võtab.
ma täpsemini ei oskagi oma tunnet väljendada.

anyway. palju õnne, Hermiine, pusime aga edasi! tibusid loetakse sügisel!

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 24, 2020 toll Uncategorized

 

2 responses to “11

  1. epp

    september 24, 2020 at 5:24 p.l.

    Mulle nii väga meeldib, kuidas sa oma lastest kirjutad – mitte niivõrd kui_lastest_, vaid kui_inimestest_.

     
  2. kellakagu

    september 25, 2020 at 9:15 e.l.

    Aitäh sulle, aga ise pole muidugi rahul, oskamatuse ja tasakaalu ja meelerahu ja ajapuuduse ja jumal teab kõik, mille taha, aga lahjaks ta jääb, ikka nagu midagi olulist puudu:)

     

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: