RSS

Me peame rääkima Ruudist….ja sõjaväest. või tegelikult mitte midagi ei pea….lihtsalt…hea meel on.

22 sept.

kui ma veetsin lapsepõlves mõned suved vähemalt 2/3 ajast spordilaagrites, kus me elasime kaheksakesi sellistes, no ütleme…. 15 ruutmeetristes puidust onnides, siis sodisin iga vahetuse alguses seinale 3×7 päevase tabeli ja tõmbasin enne magama jäämist tohutu kergendusega möödunud päevale rasvase risti peale……huh, läbi see üks. kusjuures, ma ei olnud ainuke (kas ma siis oleks julgenudki?), neid exceleid seal seintel leidus ikka natuke rohkem.

ma ei armastanud spordilaagreid, selle ja selle pärast, aga muuhulgas kindlasti ka tolle päevast-päeva-pead-jalad-koos-elamise pärast, pole oma ruumi ja nurka, see oli nagu…. tõeline katsumus. täna ei teeks ma seda vabatahtlikult eales ja ausalt öeldes ega ma ei mõista , kuidas ma sellega siis hakkama sain.

kui Ruudi läks sõjaväkke, siis ma ilmselt salamisi kõige rohkem pelgasingi neid omi hirme, kuidas tema selle polgu eluga toime tuleb? ma arvan päris tõsiselt, et elada nii ligi aasta, vähemalt kümnekesi ruumis, keegi norskab, keegi klõbistab pastakaga, keegi tinistab kitarri, keegi köhatab, keegi mätsutab, keegi tõmbab iga minuti tagant ninaga, keegi (lisage omal vabal valikul närvidele käivaid tegevusi), minu närvissüsteem ei peaks sellele paari nädalatki vastu. ja see pole liialdus.

et ta füüsilise poolega hakkama saab, selles ma ei kahelnud tema puhul hetkekski, lisaks on tal vajadusel tahtejõudu, sitkust ja iseloomu, ma tean, ta on ääretult vähenõudlik ja leplik (isegi liiga) ning too sõjaväe värk on teda tegelikult alati tõmmanud. kuskil gümnaasiumi ajal plaanis/kaalus ta peale kooli lõpetamist isegi Kõrgemasse Sõjakooli minekut. kuid seejuures on ta vähemalt minu arvates ülimalt südamlik ja tundlik, hea, üdini aus ja õiglust otsiv, põhimõtteline, aga välja näitab ja annab vähe, ei taha iseendaga teistele vähimatki tüli tekitada, elab asju läbi enda sees. ja just seda ma tema sõjaväkke mineku puhul kartsin, et kuidas ta sellest lähtuvalt sõjaväes toimuvale vastu paneb, hakkama saab.

viimased paar nädalavahetust pole neid enam koju lubatud, istuvad baasis kinni (Jõhvis), koroona. Ruudi ütleb, et see on isegi lihtsam, aeg läheb kiiremini, nädalavahetuse sutsakad koju pigem hakivad ja teevad närviliseks. kõike, kuhu nende loetud tundide jooksul tahaks jõuda, mida kõike teha, ei jõua ilmaski, väljamagamisest rääkimata.
et pigem siis juba nii.

laupäeva õhtul kirjutasime messengeris ja ta väljendas selliseid mõtteid/tundeid:

….ma olen siin paljudes pettunud… ausalt…. iga hetk, kui saavad, lasevad lõdvaks…pole ju nii raske harja lükata…või rivis 10 min seista….või veekanistreid võtta, kui teised ei taha…

….kaitseväes on siuke….krooniline šlangiit (laiskuse otsene väljendus)…paljud laisklevadki selle läbi…tahaks ka vahel, aga ma ei suuda…mul on halb, kui näen, et jäetakse tegemata….

…aga mul on lõbus, igatahes….ausalt öeldes üks parimaid aegu, mis mul olnud on…saan püsse ragistada ja trenni teha ja muud siukest….+ siin on toredad inimesed….

et mis mu emasüda muud selle peale ikka oskab teha, kui ühe suure tundelise jonksu …. ja rõõmustada: kõik on hästi, ta saab hakkama.

ja jumalukene, kui meheliku ja ilusa figuuri ta veel lisaks nende paari kuuga boonusena endale välja on sõdinud.

Uhkusega,
Ruudi ema

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 22, 2020 toll Uncategorized

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: