RSS

Arhiiv kuude lõikes: september 2020

uudishimu

meil on siin üks plika…. kogukas….olgu…. isegi natuke rohkem, kui natuke kogukas….. kes armastab kontsi….. madalamaid…. aga sageli kõrgeid…. teinekord kohe päris kõrgeid….lisaks veel peenikesi ja kõrgeid.

iga jumala kord, kui ma teda nendel vaatan….. siis ma mõtlen…… et millal käib krõps…..ja millest küll tehtud on need väikesed tüdrukud? kontsad….et nad sellisele raskusele päevast päeva siiski vastu panevad.

mitte üldse paha pärast, ega üleolevusest…..sest plika on noor ja väga äge…et siis plikast täiesti sõltumatult…vaatan ja mõtlen…müstika.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 29, 2020 toll Uncategorized

 

värvijahil*

Tegelinski*

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 27, 2020 toll Uncategorized

 

11

Hermiine sai möödunud pühapäeval 11 ja kui tavaliselt hüüatatakse sellises kohas, et ja ongi juba 11, siis jah, 11 on juba päris kenake number tõesti, aga päris nii lupsti ja märkamatult, nagu ehk mõne teisega, see aeg temaga ja tema puhul ka nüüd lennanud pole.

õnneks ta nüüd juba magab ööd läbi ja ehk nii viimased kolm-neli aastat ei ärka ka enam igal hommikul hiljemalt kell seitse. makaronidele on lisandunud juba päris arvestatavalt teisigi söödavaid toiduaineid, juuksed paneb ta täna juba lausa vabatahtlikult patsi ning kõik riided ei peagi enam olema päris puuvillasest ja mitu numbrit suuremad, et ta neid kannaks ja ebamugavusest paigale ei hanguks.

samas, koerte ja igasuguste muude suuremate ja väiksemate elukate teema kogub aina tuure juurde. ma ei kujutagi ette, millega see ühel päeval lõpeb, aga enam ma ennast sellega ei vaeva, läheb nagu läheb, elu on täis üllatusi. eriti tema puhul.

kõikvõimalikelt välistelt parameetritelt käib ta tänaseks minust juba päris kõrge kaarega üle, nii pikkus, kaal, kui ka jalanumber. võin pea pakule panna, et umbes poole aasta pärast lööb ta mind isegi juba pesuosakonnas.

ta on minust oluliselt osavam suhtleja, saavutab vajadusel võõrastega kergesti kontakti ning valdab minust märgatavalt paremini small-talki. võib su võimalusel surnuks jutustada, eriti keeruline on see hommikuti, siis, kui mina tahaks täielikku vaikust.

aga noh, õnneks on ta juba tõesti vähemalt 11, mis tähendab, et natukeseks ajaks ta ikka teeb ka nii, nagu ma palun.

tal on imeilusad juuksed. paljudel tüdrukutel/naistel on pikad juuksed, aga tema omad torkavad silma, neid märgatakse, need pole üksnes pikad juuksed, vaid need mängivad.

aga muidu on ta nagu üks noor inimene ikka, vist, ma arvan, ikka see telefon ja tic-toc ja kuuluvustunne ning muu säärane. ning loomulikult meie lõputud vestlused asjade, suhete, tujude teemadel või näiteks see, et miks ma talle täitsa põhimõtteliselt USAst ühe suunamudija pusa ei telli, mis meile kokku 64 eur maksma läheks. ma ikka üritan talle selgeks teha, kuidas need asjad töötavad, mis tema ja meie kõigiga tehakse, et mu käsi lihtsalt ei tõuse sellega kaasa minema, aga jah, usutavasti on meil veel pikk tee minna. ma julgen arvata, et ei valeta, kui ütlen, et räägime sellistel teemadel tunde, aga lõpuks ta ikkagi pigem lepib, kui mõistab. aga ehk see ongi selles vanuses normaalne, ma ei tea, poistega mul igal juhul sääraseid probleeme ja jutuajamisi ei eksisteerinud, aga 11-aastast plikat pole mul ju varem kodus olnud.

ta võib kohati olla nii lõputult helge, aga teisel hetkel juba kõige võimatumalt vastikum puberteet maailmas üldse.

igal juhul tema on. kogu aeg väga olemas. kuskil. ega lase ennast naljalt unustada. ta annab, aga sama palju ja kindlakäeliselt ka võtab.
ma täpsemini ei oskagi oma tunnet väljendada.

anyway. palju õnne, Hermiine, pusime aga edasi! tibusid loetakse sügisel!

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 24, 2020 toll Uncategorized

 

Me peame rääkima Ruudist….ja sõjaväest. või tegelikult mitte midagi ei pea….lihtsalt…hea meel on.

kui ma veetsin lapsepõlves mõned suved vähemalt 2/3 ajast spordilaagrites, kus me elasime kaheksakesi sellistes, no ütleme…. 15 ruutmeetristes puidust onnides, siis sodisin iga vahetuse alguses seinale 3×7 päevase tabeli ja tõmbasin enne magama jäämist tohutu kergendusega möödunud päevale rasvase risti peale……huh, läbi see üks. kusjuures, ma ei olnud ainuke (kas ma siis oleks julgenudki?), neid exceleid seal seintel leidus ikka natuke rohkem.

ma ei armastanud spordilaagreid, selle ja selle pärast, aga muuhulgas kindlasti ka tolle päevast-päeva-pead-jalad-koos-elamise pärast, pole oma ruumi ja nurka, see oli nagu…. tõeline katsumus. täna ei teeks ma seda vabatahtlikult eales ja ausalt öeldes ega ma ei mõista , kuidas ma sellega siis hakkama sain.

kui Ruudi läks sõjaväkke, siis ma ilmselt salamisi kõige rohkem pelgasingi neid omi hirme, kuidas tema selle polgu eluga toime tuleb? ma arvan päris tõsiselt, et elada nii ligi aasta, vähemalt kümnekesi ruumis, keegi norskab, keegi klõbistab pastakaga, keegi tinistab kitarri, keegi köhatab, keegi mätsutab, keegi tõmbab iga minuti tagant ninaga, keegi (lisage omal vabal valikul närvidele käivaid tegevusi), minu närvissüsteem ei peaks sellele paari nädalatki vastu. ja see pole liialdus.

et ta füüsilise poolega hakkama saab, selles ma ei kahelnud tema puhul hetkekski, lisaks on tal vajadusel tahtejõudu, sitkust ja iseloomu, ma tean, ta on ääretult vähenõudlik ja leplik (isegi liiga) ning too sõjaväe värk on teda tegelikult alati tõmmanud. kuskil gümnaasiumi ajal plaanis/kaalus ta peale kooli lõpetamist isegi Kõrgemasse Sõjakooli minekut. kuid seejuures on ta vähemalt minu arvates ülimalt südamlik ja tundlik, hea, üdini aus ja õiglust otsiv, põhimõtteline, aga välja näitab ja annab vähe, ei taha iseendaga teistele vähimatki tüli tekitada, elab asju läbi enda sees. ja just seda ma tema sõjaväkke mineku puhul kartsin, et kuidas ta sellest lähtuvalt sõjaväes toimuvale vastu paneb, hakkama saab.

viimased paar nädalavahetust pole neid enam koju lubatud, istuvad baasis kinni (Jõhvis), koroona. Ruudi ütleb, et see on isegi lihtsam, aeg läheb kiiremini, nädalavahetuse sutsakad koju pigem hakivad ja teevad närviliseks. kõike, kuhu nende loetud tundide jooksul tahaks jõuda, mida kõike teha, ei jõua ilmaski, väljamagamisest rääkimata.
et pigem siis juba nii.

laupäeva õhtul kirjutasime messengeris ja ta väljendas selliseid mõtteid/tundeid:

….ma olen siin paljudes pettunud… ausalt…. iga hetk, kui saavad, lasevad lõdvaks…pole ju nii raske harja lükata…või rivis 10 min seista….või veekanistreid võtta, kui teised ei taha…

….kaitseväes on siuke….krooniline šlangiit (laiskuse otsene väljendus)…paljud laisklevadki selle läbi…tahaks ka vahel, aga ma ei suuda…mul on halb, kui näen, et jäetakse tegemata….

…aga mul on lõbus, igatahes….ausalt öeldes üks parimaid aegu, mis mul olnud on…saan püsse ragistada ja trenni teha ja muud siukest….+ siin on toredad inimesed….

et mis mu emasüda muud selle peale ikka oskab teha, kui ühe suure tundelise jonksu …. ja rõõmustada: kõik on hästi, ta saab hakkama.

ja jumalukene, kui meheliku ja ilusa figuuri ta veel lisaks nende paari kuuga boonusena endale välja on sõdinud.

Uhkusega,
Ruudi ema

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 22, 2020 toll Uncategorized

 

akude laadimine

Issi, kas sa tuled minuga mängima….
Oota natuke, emme kallistab mind praegu.
Kas sa sealt kunagi lahti ka saad….?

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 19, 2020 toll Uncategorized

 

Tinderist ja koroonast

Olete te vahel teenindajaid hinnanud sellise pilguga/skaalal, et kui teil oleks oma teenindusega tegelev ettevõte, siis kas te võimalusel üritaks just seda teenindajat enda meeskonda meelitada? mina pean küll nentima, et minu arvates on tegelikult väga palju meeldivaid teenindajaid, kelle tegevusega ja käitumisega ma igati rahule jään, aga selliseid Pärleid, keda tahaksin endale noppida, siiski mitte nii tihti. õnneks, sest see teeb mulle mu mängu palju huvitavamaks.

aga eile, kui käisime Hermiinele lõpuks neid riidest maske hankimas (sest eelmisel reedel, kui neid otsima läksin, olid kõik ära ostetud), kohtusin taas kord naisterahvaga, keda püüaksin oma mängus raudselt enda tiimi ära rääkida.

ma isegi mõtlesin, et otsin selle poe miski infomeili ja annan neile teada, et super, super inimene töötab teil seal poes, hoidke teda, kui täna hommikul potsatas mu postkasti küsimus, et kuidas ma poe ja teenindusega rahule jäin. nagu keegi oleks reaalselt mu mõtteid lugenud. võttis päris silmi pööritama.

loomulikult sain siis selle ühe hingetõmbega sinna kirja panna ja mul on nüüd kohe nii hea meel. sest ausõna, see inimene on sündinud teenindajaks ja väärib ära märkimist.

ühesõnaga, tõmbasin ta siis ….vasakule ära….? või kummale poole need väljavalitud käisidki?

p.s no ja loomulikult sai siis juba ka Pääsu oma täpilise maskikese ja Giovannile ostsin üllatuseks ühe. ainuke, kellel nüüd siis maski pole, olengi mina ise, jällegi puhas klassika, kas pole, kellel siis ikka kingi pole peale kingsepa enda?

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 17, 2020 toll Uncategorized

 

väike vahelepõige

Iga päev tuleb ette ikka üht koma teist, mis puudutab või käima tõmbab, rohkem või vähem, tahaks kirjutada, aga ilmselt siiski nii palju rahutust ja ärevust istub alateadvuses, et tule midagi välja. ja ma siis parem ei üritagi, küll ühel hetkel tuleb loodetavasti ka rahulikum hetk ja võib-olla koguni periood.

kiire on. tööl on mul praegu üks aasta kiireim periood. lisaks ühiskonnas olevale määramatusele, tuleb meil tööl lisaks põhitööle pidevalt uuendusi, uusi keskkondi ja palju muud. korraga ja palju ja ebamäärane taustafoon lisaks vajab pidevat teadlikkust ja tööd iseendaga.

praegu kontoris käies püüan teha võimalikult palju ja olla võimalikult efektiivne, sest iga järgmine hetk võib olla keegi kodustest taas kord rivist maas ja mida rohkem ma selleks hetkeks teinud olen, seda lihtsam ja pingevabam mul/meil siis on.

lisaks tööle on mul veel Pääsu oma lasteaia tõrksusega ja Hermiine oma uue kooliaastaga. uued õpetajad, mõned õpilased ja vanad probleemid:). Pääsu tatitõved (mida nad õnneks hooaja alguses üldjuhul siiski veel kergemalt põevad), lasteaia- ja koolialguse koosolekud, Iti ortodont homme, keda on oodatud nüüd juba peaaegu aasta, huh, ja lisaks veel see raha, ma ei taha mõeldagi, aga vaatab seda jooksvalt. reede hommikul veel Itiga perearstikeskusesse, kust helistati, et tahaks last näha/üle vaadata, sest pole ammu näinud. ja ise käisin täna näiteks ühte sünnimärki näitamas, sest….kuna mul on ikkagi veel väikesed lapsed, siis pean enda vaieldamatuks kohuseks seda isegi väiksema küsimärgi korral teha.

ühesõnaga, kiire, kiire. mõnel hetkel paneb muidugi ka totaalselt ahastama ja tekib miski lootusetus, vahel koguni paanika, aga ma tean, et tavaliselt järgmisel, hiljemalt juba ülejärgmisel päeval ei tundu asi enam sugugi nii hull ja ülesaamatu.

neil hetkedel ma püüan ikka mõelda, et stop, kertu, sul on oma kodu ja lapsed terved, sul on veel jõudu ja kuigi rahaliselt on kitsas ja peab igapäevaselt lugema/jälgima, siis kaugeltki mitte päris plindris. huh, inimestel on palju raskemaid muresid ja probleeme ja tegelikult pole hullu midagi.

pusigem siis elada, kui käed-jalad otsas ja eluvaim kah veel sees!
ja reedel tuleb Giovanni, tore, ootan!

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; september 16, 2020 toll Uncategorized

 

Mineku eel

et siis too eileõhtune teatriamps, see oligi täpselt nii hea, ja suts paremgi veel, kui ma arvasin ja ootasin. kui tihti seda elus tegelikult ette tuleb, et me oma ootustes hiljem veidikenegi ei pettu? mitte just sageli vist?

esimese asjana sooviksin kohe eraldi välja tuua, et kuna see oli prantslase kirjutatud lugu, siis toimus ka loo tegevus Prantsusmaal, ma tahaks meelevaldselt küll siinkohal arvata, et Lõuna-Prantsusmaal, aga samas olen kindel, et ma olen lihtsalt võhik ja tegelikult on kindlasti ka põhja pool sama võluvaid paiku, siis oli seda Prantusmaa hõngu ja atmosfääri lausa erakordselt tõetruult suudetud lavakujundusega edasi anda. see pilt oli lihtsalt nii lummavalt kaunis ja ehe, et ma julgen pakkuda, et see oli parim tervik, mida mina oma elus näinud olen. toetas lugu lausa erakordselt mõjuvalt, seega suur aplaus kunstnikule. saate aru, ühel hetkel ma tabasin end mõttelt, et kogu etenduse vältel, kusjuures ma absoluutselt ei liialda, kui ütlen, et tõesõna, kogu etenduse vältel, kõlas mu peas taustaks, ma tahaksin seal elada, ma tahaksin seal elada, kuidas ma tahaksin seal elada! selles majas, selles kodus, käia hommikuti turul, osta värsket maitserohelist, küpseid tomateid, suuri kollaseid sibulaid, seeni ja ciabatta´t . istuda oma kalli elukaaslasega selle raske puidust söögilaua taga ning rüübata peaagu sõnatult punast veini. ärgata kell kolm öösel äikese ja vihmapladina peale. huh, ma hingan nüüd korraks välja.

lugu ise oli samuti armas ja südamlik, paljudes peredes ühel hetkel ettetulevad ja üleskerkivad küsimused, mis vajavad selgeks rääkimist ja otsuseid, aga sel puhul väga huvitavalt, omanäoliselt ja mänguliselt lavastatud. isegi ägedalt oleks siinkohal päris kohane väljendus. sest lavastus oli, kuidas siis öeldagi, väga hästi tasakaalus. emotsionaalsetele lahvatustele järgnes alati mõnus soojus ja rahunemine, et siis taas kord oleks võimalik veidi valusamaid vinte peale keerata. aga armastus hõljus siiski tuntavalt kogu etenduse vältel loo kohal, mis muutis kõik nii….sügavalt kuldkollaseks.

mulle meeldisid väga ka sellised väiksed sisu täiendavad nüansid ja kujundid, nagu näiteks hetk, kui tuli avalikuks, et mees naist elu jooksul petnud oli, siis hetkel, kui mees sellest rääkis, pillas naine toidu põrandale, mille peale ta algul põlvili, siis lausa kõhuli põrandal, pooleldi köögilaua all, kogu selle aja lapiga masinlikult põrandat puhtaks nühkis. see kestis ehk minuti, aga minu arvates andis piltlikult väga hästi edasi, kuidas petetud pool end sellistel hetkedel tunneb, korraga valu, pettumus, alandus, reetmine, nagu narts.

või polnudki see nii ja ma tõlgendasin midagi üle? seda küsisin endalt etenduse kestel ka päris mitmel korral. kas ainult mina näen/kuulen seda nii? tegelikult oleksin tahtnud etenduse lõppedes lausa mõnda kohta kellegi peal kontrollida, kas ma sain ikka päris kõigest aru? kes neist siis ikka lõpuks surnud oli? kas ainult naine? või siiski mõlemad? need seened seal lõpus……ja…..hotellituba…..see meenutus….et ikkagi mõlemad? või ainult naine?
mis iseenesest polnud kokkuvõttes tegelikult üldsegi oluline ja häiriv, etendusest saadud tunnet ja kogumuljet ei vähendanud see mitte piiskagi, kuna suures plaanis oli kõik siiski vägagi arusaadav ja selge, võib-olla et too pisuke arusaamatus ja segadus peas, need küsimused, mis enda jaoks õhku jäid, andsid kokkuvõttes hoopiski juurde, ma pole milleski päris kindel. aga üks valitud kaaslane oleks sel etendusel vist võinud kaasas olla küll. aga tõesti ainult inimene, kes hiljem etendust liigselt ei lahjendaks, üksinda on enamasti alati kindlam, kui lihtsalt kaaslasega, aga eilsel etendusel oli tegemist kindlasti looga, kus oleks olnud hiljem päris põnev ja huvitav veidi emotsioone ja mõtteid vahetada.

saalisistujatest mõned kandsid muide ka maske, aga paar naist minu eest reast nt panid maskid ette vaid korraks ja ainult selleks, et endast paar kiiret selfit teha, allkirjaks arvatavasti teatris, või midagi muud sarnast. nagu mage, nii mage, ma poleks õigupoolest seda episoodi vist tahtnudki näha. või siiski. teistmoodi vajalik teater.

aga hea, vaatamata kõigele, küll oli hea, ikka nii kuradima hea.
oleksin tahtnud kohe kõiki näitlejaid lõpus kõvasti kallistada

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 12, 2020 toll Uncategorized

 

täna ma siis tegin seda

märkasin neid juba hetkel, kui nad Stocki sisenesid ja hiljem kassasabas. noored koolitüdrukud, toredad riidest maskid eest, tore-tore-tore, esiteks see, et kannavad ja teiseks, et nii ilusad ja tagasihoidlikult maitsekad, ühel musta-valge täpiline, teisel pruunikas, ruuduline. seisin ja vaatasin ja kaalusin, kas minna või mitte, minna või mitte, ning lõpuks võtsin siiski julguse kokku, astusin ligi ja küsisin, et nii toredad maskid teil, kust te need ostsite,hea meelega ostaks kohe oma plikale ka.

nad vastasid mulle väga sõbralikult ja lahkelt. noored on ikka armsad.

 
3 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 11, 2020 toll Uncategorized

 

olgu jumal tuhat korda tänatud, et mul on nii äge töökoht ja toredad töökaaslased

Issand jumal, ma sain täna üle nädala taas kontorisse. nagu paisu tagant välja. Pääsu oli vahepeal haige ja sel korral oli mul see kodus olemine emotsionaalselt kohe kuidagi eriti raske ja rusuv. ma päris tõsiselt ka kohe nii-nii väga ootasin, et saaksin lõpuks ometi segamatult ja pühendumusega oma tööd teha. töökaaslastega juttu ajada. lihtsalt kugistasin seda tänast tööpäeva, kogu hingest ja mõnuga, tegin tööasju, väiksed sutsakad, vestlused köögis, lõuna ja teepausid. ning muidugi lisaks töölkäimisega kaasnevad muud hüved, nagu näiteks neljapäeva hommikune Boulevardi hirsipuder vaarika ja tikri-kiivi moosiga. ülimaitsev.

need hommikupudrud on mu viimaste nädalate uus luksuskaup, kallid, aga ma käin siiski tööl ja midagi võin endale selle eest lubada ka. homme, reedel, on muide riisipuder ja kolmapäeviti kaheksavilja oma. esmaspäeva- ja teisipäevapudru jätan üldjuhul vahel, neid ma keedan kodus isegi, sel juhul tundub see mingil põhjusel raiskamisena ja ei maitse ka sugugi nii hästi.

ma mäletan, et kunagi läksin ka hommikuti tööle, et noh, peab ja kõik käivad ja elu ongi selline. nüüd ma lähen tööle igal hommikul suure rõõmuga, tore on ja põnev on ja hea on ja mida kõike. kui ainult lapsed oma tegemistele ja tööle nii palju vastu ei punniks, väheke mõistlikumad oleks ja tervemad püsiks, eriti muidugi Pääsu, see tema trotslik ja visa-väsimatu vastuhakk paratamatusele võtab mu meeleolust ja energiast raudselt praegu kõige suurema tüki.

 
2 kommentaari

Kirjutas &emdash; september 10, 2020 toll Uncategorized