RSS

Arhiiv kuude lõikes: juuni 2020

Hea päev

Täna oli hea ja rahulik päev. lasanje õnnestus väga hästi ja selline lihtne asi, nagu saiavorm, tuli lihtsalt ülimaitsev.

Intern ja Ruudi tegid ootamatu kannaka.
Ruudi otsustas päeva pealt, et läheb ikkagi juba kahe nädala pärast sõjaväkke. ja Intern tuli päeva pealt internatuurist ära ning tegi täna edukalt Tartus uue eksami. ortopeedist sai nüüd psühhiaater.

mis kinnitab minu jaoks veel kord, et plaanid plaanideks. veel kaks päeva tagasi poleks ma osanud sellisest asjade käigust undki näha.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuni 30, 2020 toll Uncategorized

 

Blogipai

Proloog:

mulle mõjub see konkreetne meem nagu pai blogimaailmale ja blogijatele, sest kes meist ei sooviks vahel märgatud, kuuldud, tagasi peegeldatud ja mõistetud olla. puhtast lugupidamisest juba mängin kaasa.

ja kuigi ma ilmselt riietuse osas nõu väga ei küsiks, lõvi eales ei taltsutaks ja kuningannale süüa ei valmistaks, siis nende vastuste puhul oma naba ümber põhimõtteliselt ei tiiruta, vaid leian vastuseks ikka kellegi blogija.

ja kuna kõik, kes mulle olulised, kahjuks mõne kindla vastuse alla ei mahutu, siis võtsin kätte ja panin esmalt oma lehele üles nimed, kelle mõtteid, elu, tegemisi juba aastaid kõrvalt jälginud olen. (Hunt on puudu, sest kolm punkti…)

iseenesest oleks veel ausam ja ilusam kõigi nende olulisus enda jaoks ühes postituses eraldi lahti kirjutada.
sest nad on olulised. sellised liblika tiivalöögid.

et siis, hoidkem lippu!
K

Oled sunnitud veetma pool aastat asustamata saarel, muust maailmast ära lõigatuna. Sul on võimalik endaga kaasa võtta üks blogija. Kelle valid?

Valiksin ilmselt kas Ritsiku või Emmeliine. Pigem isegi viimase. Aga kokkuvõttes valiks pehmema loomu ja paindlikuma. ja lisaks on mul tunne, et lapsed ja vanus on tegurid, mis meid elus oluliselt leplikumaks, tolerantsemaks ja heas mõttes alandlikumaks muudavad.

Oletame, et sul on õnnestunud tol saarel ellu jääda. Aga rumala peaga lähed järjekordsele merereisile, satud tormi kätte, ja voilà! taas kord maandud asustamata saarel, ihuüksi. Seekord on sul võimalik endale seltsiks valida üks blogi. Jaa, mitte blogija, vaid nimelt blogi. Sinu valik on…

Kindlasti võtaksin oma rullist kellegi, kes sagedamini kirjutab, ilmselt-kindlasti Ritsiku. boonusena astuvad tema blogisse sisse ka blogijad väljastpoolt minu blogirulli, kellega samuti läbi kommentaaride kaudselt tuttavaks olen saanud ning ka blogijad minu maailmast, seal kuuleks ja trehvaks aeg-ajalt kõigi nendega.

Kellega blogijaist tahaksid üheks päevaks kohad vahetada?

Seda kohtade vahetust ma kohe kardan, kes ütleb, et ma tagasi tulla tahan, äkki hakkab meeldima? Aga mäng on mäng, siis oleks see Krsi.

Sul on tarvis Inglismaa kuningannale õhtusöök kokata. Keda palud kööki appi?

Ma Marimelli väga harva loen, st enam üldse mitte, aga kunagi aeg-ajalt astusin sisse ja tema toidutegemise oskus on silma/meelde jäänud.

Sul on vaja stiilinõu. Millise blogija käest küsid?

Vat siit tuleb endalegi üllatuseks kummaline kolmik.

hetkel on nad pausil, loodetavasti ühel päeval ehk naasevad. aga Visnik, kohe kindlasti, ülimalt stiilne ja naiselik naine. naine suure algustähega. teine hetkel kadunud blogija, super stiilitundega on Liis. kolmas kadunud hing on Naissaar.
neid usaldaks selle koha peal üsna pimesi.

tervitused teile! Ma igatsen teie järele kohe väga!

Sul tuleb asendada loomaaia lõvipuuri talitajat, abiks võid võtta ühe blogija. Kelle valid?

Arvatavasti samuti Kaamos. minu jaoks Kaamos ei ilusta, aga võtab rahulikult. ei emotsioneeri. elukogenud. on nagu on. teda võiks usaldada.

Sul on võimalus ühe blogija isikliku elu kohta mistahes küsimusi esitada. Kelle valid?

Blondu.

Nimeta mõni blogi, mida sa oma blogrollis presenteerimast hoidud, kuid sellegipoolest teinekord salaja lugema hiilid. 

ma ei tea, see küsimus kõlab minu jaoks lihtsalt….ebaküpselt:) pehmelt öeldes, arusaamatult.
elik vastus on siis: pole sellist.

Millised blogid sind ärritavad?

Ilmselt väga-väga-naine, aga vaatamata sellele ma loen. see on ka ainuke mu blogirullist, kes sellise määratluse alla läheb.

Millised blogid sind vaimustavad?

Kõik need, kelle blogsid olen lugema jäänud. nad on minu jaoks kõik väga olulised, lisavad tahke ja nurki, rikastavad mu maailma.

olen palju mõelnud, et reaalses elus satume seltskondadesse ja kollektiividesse, kus sageli leidub ainult üks või paar päris minu inimest. aga nendes kokku juhtunud hulkades peame ajaliselt siis nende kõikide inimestega koos hakkama saama arvestatavalt märkimisväärse aja oma elust. mis tundub mulle täna juba arutu raiskamisena ning on lisaks lihtsalt jube väsitav. ainuüksi viisakaks jäämine:) blogide eelis ongi minu arvates just see, et saad kokku korjata täpselt need inimesed, kes sind kõnetavad, selle juures jääb ära nii palju mõttetut ressursi raiskamist:)

Kõige ilusam blogija?

Neist, kes hetkel kirjutavad ja keda ma loen, siis ilmselt Karikate emand.
aga seal seitsme maa ja mere taga elavad juba korra mainitud Visnik, Liis ja Naissaar, kes on veel ilusamad. kõik erinevalt ilusad.

Kõige ausam blogija? 

siia on pakutud mujal peamiselt väga-väga-naine, aga minu arvates on ta pigem provokatiivne, kui aus, sest aususest ta osalt toitub. minu arvates käib tõelise aususega kaasas ka teatav leppimine ja rahu, siin kohal võiksin välja tuua näiteks Triangel. ja Madlike.

Kõige mõistlikum blogija?

Krsi ja Indigoaalane, mõlemad sellised jalad tugevalt maas. hekseldavad terad sõkaldest, sellised korralikud koorelahutajad.
mõistus ja enesekontroll ületavad selgelt emotsionaalsuse.

Blogija, kellega sa hingesugulust oled tundnud?

Friida. Emmeliine, Triangel. Naissaar. nemad on minu enda jaoks üsna üks ühele.
Ja siis on sellised suures plaanis mulle väga sobivad ja sarnased, mõningate kõrvalekaldumistega:), no nt Madlike jaTilda.
aga ka näiteks väga-väga-naises on palju mind, see on ilmselt ka see, mille pärast ma teda loen.

Blogija, kes sind naerma ajab?

Hehe, vastuvaidlematult Tilda. seda ühte postitust ma kunagi lugesin ja naersin nii, et piss püksis. seejärel lugesin Giovannile ette ja naersime juba kahekesi nii, et…. mida kõike.
Tilda on minu arvates kõige mitmepalgelisem ja -külgsem blogija. ühtviisi tugev mitmes žanris.
võiks olla vabalt blogimaailma kuninganna. või siis ka blogikuninganna narr.

Blogija, kes on sinu jaoks salapärane?

Kah kindlasti Tilda. hõrk, nagu ta on.

Blogija, kelle postitusi sa pikisilmi ootad?

Absoluutselt kõigi postitusi oma blogirullist. alati ja pikisilmi.

Sinu lemmikkommentaator(id)? Paluks vaadata laiemalt kui vaid su omaenda blogisabade piires?

Vat nende kommentaatoritega on nüüd küll nii, nagu on.

Notsu on kindlasti tähelepanuväärne tegelane ja ma tean, et tal on enamikus väga head kommentaarid. ainult ma samal ajal sageli neid ei loe, sest tema suurim õnnetus on minu jaoks tema pidurdamatus. mis ei tee olematusks seda, et ta tegelikult on hea.

see pidurdamatuse viga, mis on mulle tema puhul komistuskiviks, segab mind ka veel mõne teise kommentaatori puhul. endalegi arusaamatul põhjusel ei suuda ma just sellepärast nende kommentaare siis üldse lugeda. ning kohe päris pöördesse ajab mind see, kui enamik postituse all olevatest kommentaaridest ongi ainult samade inimeste mõttevahetus. siis ma lihtsalt rullin üle ja isegi ei ürita ühtegi neid lugema hakata.

täitsa ebanormaalne ja seletamatu, aga ma lihtsalt ei suuda. vahel ma mõtlen, kas ma tõesti olen ainuke.

Ja lõpetuseks üllatus: saad kuldkalakesele esitada kolm blogiteemalist soovi. Lao lagedale.

  1. Kast viina ja vanad mulle armsad blogijad tagasi!
  2. teinekord ma mõne iseenda mõtte või koguni terve postituse juures väga kõhklen, kas läheb magedaks, kas saab palju, kas jõuab kohale, kas on liiga magus, kas üldse tasub, jne, jne. neil puhkudel vajaks küll kuskil südames tegelikult kõrvalt pilku. peegeldust. kätt.
    ma ei tea kohe …. midagi.
  3. et need blogijad ei kaoks, kes on juba tuttavaks ja nii väga omaks saanud. neist on ajaga nii minu elu osa saanud, et ka aastaid hiljem, kui nad juhtuvad areenilt kõrval astuma, avastan end nende peale mõtlemast ja neid taga igatsemas. kuidas neil/teil küll läinud on?
 
6 kommentaari

Kirjutas &emdash; juuni 29, 2020 toll Uncategorized

 

Peojahil

kõigel on hind

Kui ma mõtlen peo peale, siis suures plaanis ongi elu ise üks suur pidu. ja mulle tulevad selle peale esimese hooga meelde need beebide plastmassist erineva suurusega topsikud, mida saab torni laduda ning seejärel suuruse järgi taas kord kõige suuremasse õiges järjekorras kokku korjata.

Elu, see ongi see kõige suurem totsik, mille sisse mahuvad erinevad elu pidude vormid. see kõige klassikalisem pidu, mida me seda sõna kasutades silmas peame, on lihtsalt üks neist totsikutest. teine totsik võiks olla vabalt söömine. kolmas sõbrad. neljas ilus ilm. viies tervis. jne, jne.
kusjuures, milline totsik millesesse täpselt mahutub, ehk siis järjekord, mis kellelegi olulisem, jääb meist igaühe enda valida.

samas tundub elu ise ühe suure peona võtta tegelikult sama suur ja üldistav, kui näiteks see, et me kõik oleme surelikud. et jumala silmis pole vahet, kas sureb noor või vana, sest sureme ju kõik ühel päeval anyway.
elik, elu pole ilmselgelt samaväärne pidu kõigile.

ilmselt ei paista elu peona päris suurele hulgale maailmakodanikele, see on üksnes hambad ristis rassimine, ots-otsaga kannatus ning vaev, pidev nälg ja lõputu pohmell, kus elu helgemat pidu poolt elu jooksul tunda ehk ei saagi.

just sel põhjusel saabki mu arvates olla see õige pidu tegelikult ainult kuskil enese sees, mis väljendub pigem pilgus, olekus või puudutuses, kui peo butafoorias.

pidu tordiks ja pokaalideks kokku pressida tundub mulle liialt lihtsakoeline:)

pidu meis enestes, ehk üks mu elu suurimaid pidupäevi

Ühe sooja ja üüber palavusega,
otse Suvekuningriigist,
K

*fotojaht

 
4 kommentaari

Kirjutas &emdash; juuni 26, 2020 toll Uncategorized

 

Olukorrast (Suvekuning)riigis

No praegu on just täpselt selline eriskummaline töönädal, et kui arvuti teeb plinn, mis annab märku, et on tulnud uus töömeil, siis olen õnnelik, kui leian sealt Hemtexi või NS Kinga reklaami.

ilmselt on palavus teinud oma töö. vaatan, et sellest minust alguse saanud inetust tööalasest seigast on saanud märksa kõrgemalennulisem omapärane toolide vaheline…mis see siis ongi…(võimu)võitlus? päris uskumatu, aga vist ikkagi tõsi. jälgin asjade käiku kohe päris huviga, sellised inimlikud tõmblused on alati põnevad.
ja samas on mul ka hea meel, et minus suures plaanis ambitsioonikus puudub, üks võitlus elus vähemalt vähem.

iseendaga toimub ka midagi, äkki ka palavusest, ekstreemsetes oludes pidavatki inimene unustama kogu esimese maailma mured ja keskenduma ellujäämisele. igal juhul olen juba neljandat päeva ilma depressantiteta ja aina zenimaks läheb. mitte ainsatki kõhklust, põdemist, igatsust, kannatust, rasket olemist, kõik lihtsalt on ja nii hea kerge pealegi. kuskilt ei valuta, midagi ei paina, piina ega näri. selliseid hetki pole mu elus just liiga sageli, õigupoolest ainult näpuotsaga.

kohe imelik on olla. aga mis see ka poleks, kestaks see vaid kauem.

selle-aastasest suvest, siis kiile on lausa hullupööra, istuvas jalgadel ja seljas, totaalne kiilide invasioon, liblikaid seevastu mitte ühtegi, ja ma ei liialda, kui ütlen: mitte ühtegi. mis toimub?
merevesi, julgen väita, on soolasem ja päike äkilisem. sedasi päikese käes ringi liikudes (loe: mitte klassikaliselt päevitades) pole ma siin eales ära põlenud, aga sel korral vasak õlg kipitab ja punetab.

täna tuli rahvast juurde, vahetasin oma meeste alus-päevituspesu laste ujumistrikoo vastu välja.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuni 25, 2020 toll Uncategorized

 

Enne

Kui paned pea teise inimese rinnale ja kuuled tema korrapäraseid rahulikke südametukseid, siis mõistad eriti selgelt, et inimene on surelik.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuni 22, 2020 toll Uncategorized

 

3xK

Saage tuttavaks, K, see olengi ju mina, Kertu, sünnist saati.
teise nimega Kaunishing, mu võrgutaja ja kukutaja.

Klassikaline Kaalude esindaja.

esimese kahe K-ga oli lihtne, need tulid sõrmenipsust: Kodu ja Kohv.
ainult seda üht, seda Kõigemat fotot valida oli piin, sest neist võiksin teha lausa eraldi näituse.
Kolmandat Kaalusin omajagu, lõpuks valisin siiski Kaaslane, Kindlasti mu elu üks olulistest märksõnadest, samas ka üks mu Kirstunaeladest.

aga Kodu allkirjaks oleks vabalt võinud olla ka Kunst. Kõige laiemas võtmes.
Kohvi juures Kohvik.
Kaaslase juures Kannat(likk)us.

Kodu ja Kunst
Kohv ja Kohvik
Kaaslane Kui…
 
4 kommentaari

Kirjutas &emdash; juuni 20, 2020 toll Uncategorized

 

Täiskasvanu

Eile õhtul tegi Pääsu mänguväljakul tutvust ühe omavanuse plikaga. plika isa oli minust vähemalt kümmekond aastat noorem, juba üsnagi arvestatava õllekõhuga, pikem, punaka peaga meesterahvas.

kui plikad ämblikuvõrgus kõrgusi vallutasid jäi Pääsu pisut hätta, mille peale võtsin kätte ja ronisin talle kribinal-krabinal appi. kuna kaugelt juhtida teda selle koha peal ei õnnestunud, aga Pääsu soov sama koha peale istuma saada/jõuda, kus tema uus sõbratar, ei jätnud mulle minu jaoks teist valikuvõimalust.

suur aga oli mu üllatus, kui umbes viieteist minutit hiljem tegi sama teise plikatirtsu isa, öeldes lastele, et tulin vaatama, kuidas teil siin üleval on. see pani mind kohe heatahtlikult naeratama, vaatepilt oli …. armas…. ja ma vaatasin seda isa, kohe sellise häbitu varjamatu sooja pilguga ja mõtlesin, et kui ma oma väärituses laste heaks veel sedavõrd hästi mõjun, siis tuld!

Hermiine tõi meile aga eile koju pool riidest kotitäit erinevaid jäätisi.

kui ma veel laps olin, siis soovisin sageli, et oleks ma vaid täiskasvanu, siis saaksin ise otsustada, kuhu ja millele ma oma aega ja raha jagan ning kulutan.

ja kui me siis seal toapõrandal ühel hetkel seina ääres kõik kolmekesi istusime ja mõnuga jäätist sõime, siis tundsin kogu täiega, et see on täpselt see, millest ma lapsena unistanud olin.

ma võin seda endale lubada.
see on minu elu. ja minu valikud.

hingasin sügavalt ja südamest välja ja mõtlesin, et yeah, täpselt nii hea ongi täiskasvanu olla.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuni 19, 2020 toll Uncategorized

 

Harjumuste ori

Tõstsin Pääsu supikausi rõdule jahtuma, geniaalne mis?, ja korraga tundsin end nagu hull, kes tühja basseini hüppab, sest bassein ju.

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuni 18, 2020 toll Uncategorized

 

Julge hundi rind on rasvane

Täna lendas mulle tööl üks kõrgemal positsioonil olev kolleeg peale nii inetult, et kui ma tavaliselt neelan sellised asjad üldjuhul alla, siis täna oli seda nii ülekohtuselt palju, et vastasin talle, et see stiil, kuidas ta minuga käitub, on lihtsalt inetu. mille peale ta vastas, et ärgu ma nähku hunti seal, kus teda pole ja et kas ta peab ses osas mu otsese ülemusega rääkima?

ja loomulikult sinna ta mu vastust äraootamata seejärel otseteed sisse marssis.

kuna kogu see ebameeldiv mõttevahetus leidis aset online´is, siis jäin südame põksudes ootele, kuidas asi minu jaoks lõpeb. tuleb tunnistada, et mu käed värisesid ning olin tema järsust (nagu ta ise kinniste uste taga väitis) käitumisest tõeliselt häiritud.

tema eeliseks rääkis muidugi ka fakt, et tema viibis kontoris ning seetõttu ei saanud ma ka teada, kuidas täpselt ta kõike seda nüüd edasi annab ning seda ebaõiglasem see mulle tundus. ja kuigi minul oli enda kaitseks vajadusel paberil vähemalt meievaheline vestlus, ei toonud seegi mu hinge märkimisväärset lohutust.

aga mu ülemus astus mulle hoopiski seljataha, toetas mind igas mõttes, mis tähendas mulle tohutult palju.

ma kahtlen endas tööalaselt pidevalt, aga täna ma mõtlesin salamisi, et kedagi ehk ei toetata ju lihtsalt niisama?

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuni 16, 2020 toll Uncategorized

 

Denys

….ja ikkagi oli temas midagi säärast, et tema tulek tekitas alati tunde, nagu oleks toas tuled põlema pandud. siis oli alati selline tunne, et olen seal, kus ongi minu koht. alati, kuigi teadsin, et varsti on ta jälle läinud.
teda võib oodata päris pikka aega, aga siis, kui teda enam pole, kui temaga on täielik lõpp, siis tuleb meil hakata midagi muud tegema. kirjutama, reisima, mõtlema, kuidas me tahame selle elu nappe hetki kasutada.

ja see, et me oleme viimaks kellegi, isegi tema ootamisest lahti saanud, on kingitus.

iga jumala esmaspäev kulub mul vähemalt päev, et kindlam jalgealune hinges taas kord tagasi saada. ma lihtsalt ei saa aru, kuidas võib üks inimene mu meelerahu nii palju mõjutada.

aga ma olen loobunud sellega võitlemast, sest igasugune võitlus on veel laastavam ja kurnavam. ju ma siis pean kannatama surmapiinu iga kord, kui ta lahkub.

samas olen oma nelja pingevaba valeelu-päevadega ka juba nii harjunud, et tegelikult seitset õigeelu-päeva ka enam ette ei kujuta.

naine, kas sa ise ka enam aru saad, mida sa täpselt tahad?

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; juuni 15, 2020 toll Uncategorized